*

Ma ei olnud varem mitte kunagi selle töö pärast nutnud. Pooleteise aasta jooksul oli küllalt raskeid aegu, kui ma sain kogu aeg signaali, et ma teen midagi valesti. Niiiii palju konflikte, nii palju negatiivsust... ja ma ei nutnud mitte kunagi. Olin sellest kõvem. 

Ja nüüd, kus ma andsin avalduse sisse ja tulin ära, nüüd ei suuda ma lõpetada nutmist. Nii kahju on. Selline tunne, nagu süda oleks murdunud.

Minu eelviimasel tööpäeval läksime pärast tööd välja. Istusime klubis ja ma püüdsin vilkuvaid tulesid ja tantsivaid inimesi vaadates mitte nutma puhkeda. Ma oleks nagu midagi kaotanud, mida ma täpselt nimetada ei oska. Lõpuks tirisin teised tantsima, et vähemalt püüdagi meeleolu helgemaks muuta. Kui meid klubist välja visati, läksime edasi kasiinosse istuma (mitte mängima, aga vaid niisama istuma, sest see oli ainus koht, mis veel lahti). Rääkisime ja rääkisime ning koju saime kell viis. Kui ma koduukse enda taga kinni panin, hakkasin niimoodi pillima, et ise ka ei usu.

Oma päris viimasel tööpäeval lõin köögis kokkadega šampusepokaale kokku.

"Kas sul tõesti kahju ei ole?" küsis peakokk, kes oli mulle suure šokolaadi toonud ja kalli teinud, nii kui sisse astusin.

"Mul on täiega kahju," ütlesin ma. "Osa minust ei taha üldse ära minna."

"Sul on ju võimalus mitte minna. Sa saad veel tagasi pöörata," ütlesid kokad tähendusrikkalt.

"Ma ei saa mitte minna," olin ma kurb. "Ma pean minema." 

Nati oli mulle kappi jätnud kommikarbi ja kirja.

 

Trepi peal istudes meenutas Nati, kuidas ta mind alguses ei sallinud ja mina ka teda mitte. Talle meeldib kogu aeg mulle meenutada, kuidas ma talle esimesest pilgust peale antipaatne tundusin. Mulle ei meeldi seda meenutada, aga mis sa teed ära. Ei saanud me algul jah üldse läbi ja igasugu tagarääkimist ja sudimist ja torkimist oli rohkem kui vaja. Kuid umbes aasta tagasi käis mingi klõps ja me kõik hakkasime kokku hoidma ja meil tekkisid oma naljad.

Eile, oma esimesel päeval vaba naisena, oli meil õhtuks kokku lepitud veel üks istumine, et minu äraminekut tähistada. Me ikka korralikult tähistame seda sündmust :D

Miko tõi mulle ühe veini ja Nati imeilusa lillekimbu.

 

"Ma ei ole mitte kunagi ühegi tüdruku pärast nutnud, kes siit lahkunud on," ütles Nati mõtlikult. "Kunagi kolis mu parim sõbranna Soome ja ka siis ma ei nutnud. Aga sinu pärast ma nutan juba mitu päeva."

Ta mõtles natuke järele ja lisas siis: "Poleks kunagi arvanud, et just sinu pärast."

Jäime sinna kuueks tunniks istuma, jõime ära sellise koguse veini, mida ma ei kavatse avalikustada, meenutasime möödunud aegu ja mängisime valetamist nagu vanad mängurid. Mingi hetk pandi koht kinni, aga me eos keeldusime lahkumast ja mängisime edasi. Üks suvaline püsiklient istus ka meie juurde, me õpetasime valetamist ja ta osutus kohe ebaloogiliselt heaks mängijaks ning tegi kõigile pähe.

Ja ma nii pean siit korraks ära saama. Sõidan homme Päikesekiirega Leetu. Selline eksprompt-tripp. Päikesekiir kirjutas mulle, kas ma ei tahaks kuskile lähiriiki kiirele reisile minna, ja mina vastasin, et praegu ei kujuta ma paremat asja ette, ja ta pani meile insta hosteli ja bussipiletid kinni.

Ja ma ausalt lõpetan nüüd nutmise. Ausalt.