Leedu muinasjutud

"Leedu muinasjutud" on naljakas pealkiri, sest sellega seonduvad mulle näiteks Bulgaaria muinasjutud. Igal õhtul, kui me magama heitsime, rääkis Nati meile pimedas toas muinasjutte, mis olid nii haiged, et me naersime, kõhud kõveras. Aga need jutud ei ole avaldamiseks sobilikud.

Igatahes Vilniuses käisime ringi täpselt nii, kuidas tuju oli. Läksime välja, ja alles siis otsustasime, kuhu. Vahel kahekesi, vahel kolme-neljakesi. See tekitas hostelis natuke pingeid ja solvumisi. Ukrainlased näiteks küsisid süüdistavalt, miks me eelmisel päeval neid igale poole kaasa kutsusime ja teisel päeval kutsume kedagi teist ja nende kutseid tagasi lükkame. Aga eos see pole meie süü.

Ja meil avanes võimalus käia tasuta ühes EscapeRoomis. Selle loonud noored olid oma projektiga alles katsetamisjärgus ja vajasid vabatahtlikke, kes asja läbi teeks, annaks tagasisidet, teeks reklaami, soovitaks sõpradele... Eos me olime nõus. Merily oli sinna tegelikult kaasa kutsunud need kaks hullu iirlast, aga need olid omadega nii koomas, et jumal teab, kus nad sel ajal olid, igatahes mitte hostelis. Ja me läksime kahekesi.

Sellised salajased toad on viimasel ajal päris moodi läinud. Põhimõte on selles, et võtad grupi sõpru ja teid lukustatakse ühte tuppa või tubadesse ja te peate sealt väljapääsu leidma, kasutades üksnes oma loogikat ja koostööd.

Meie oma oli selline õudne. Meid viidi sisse, sallid näo ümber, ja leidsime end pimedast toast. Kottpimedast. Ainult nurgas seisis projekti üks autoritest (edaspidises, valmis projektis pidid grupid siiski üksi olema, kuid praegu ta tahtis jälgida meie reaktsioone ja anda nõu) ja aeg-ajalt vilgutas välgumihkliga. Mängis õudne muusika ja aeg-ajalt kostis kellegi nuttu või kummituslikku naeru või röökimist, nagu kedagi tapetakse. Ühte tuppa olid nad riputanud õudse nuku laest alla kõlkuma. Päris õõvastav oli. Ja vähem õõvastavalt ei mõjunud ka, kui see autor jälle kuskilt su selja tagant välja ilmus, üleni valges nagu kummitus ja vaikselt välgumihkliga klõpsutades. 

Ainsad korrad, kui ma tõesti ehmusin, oli, kui Merily millegi peale ehmus ja kiljus, mis omakorda hirmutas mind. Aga välja tahtsin sellest toast pääseda küll. Aga ülesanded läksid aina keerukamaks. Autoril nurgas sai varsti kõrini ja ta hakkas meile ette ütlema. Mängus pidi olema kolme vihje võimalus, aga no.. ta ütles meile kõik ette. 

Igatahes tunni ajaga omal jõul me sealt välja ei oleks saanud ning välja kõndides jõudsime üksmeelele, et sellised põgenemistoad väga meie teema pole.

Aga mida rohkem sa tead, eks ju.

Mis meile tegelikult meeldis, peale mägede ja kohvipoodides kohvi joomise, oli lihtsalt ringi käia, inimesi vaadata ja laulda. Me aina laulsime. Eesti ja välismaa laule ja oma mantrat, millest ma eelmises postituses kirjutasin. Lemmik oli Tanel Padari "Võta aega". Ikka ja jälle hakkas kumbki meist ümisema "spordimehed hommikul teevad kümme kükki..." ja siis lõi teine täiel häälel kaasa. 

"Kuidas sa nii palju laule tead?" küsis Merily mitmel korral. "Ja kõiki sõnu?"

"Miks mina ei võiks laule teada?" küsisin vastu. "Sina ise tead ju ka kõiki neid laule ja rohkemgi veel, mis siis minu puhul imelikku on?"

"Ma lihtsalt pole kunagi kohanud kedagi, kes teab neid niisama palju ja hakkab kohe kaasa laulma."

Merily ise paneb täiega yolot. Ta võib ühel hetkel laulda kõige sulnimat, siiramat eesti laulu ja järgmisel hetkel Akoni "Smack that'i". Ma jäin esimene kord teda lihtsalt jõllitama.

Ja peale laulmise meeldis meile veel leida kuskilt pargist mõnus pink ja heita sinna selili pikali, päikese kätte mõnulema. 

Meie lemmikpargis niimoodi lamades hakkas Merily mulle muinasjuttu jutustama. Täitsa ise. Ma ei pidanud teda isegi paluma. Jutustas Lumeeidest. See oli see jutt, kus naisel on kaks tütart, oma ja võõras, ja võõrastütar kukutab kogemata värtna kaevu ning peab sellele järele hüppama.

"Jõuab tüdruk aasa mööda käies suure õunapuuni, mis on üleni õunu täis," jutustas Merily. "Ja õunapuu ütleb talle: "Pai tüdruk, mu õunad on valminud. Kas sa raputaksid mind, et õunad alla kukuks?" Ja tüdruk vastab---"

""Oh hell no!"" ütlesin ma uniselt vahele.

"Ei ütle hell no. Raputab ilusasti puud, kõik valminud õunad kukuvad maha ja tüdruk läheb mööda aasa edasi. Jõuab leivaahjuni, mis on üleni leibu täis. Ahi ütleb tüdrukule---"

""Smack that?"" pakkusin ma.

"Just. Ahi ütleb talle:

I feel you creeping, I can see it from my shadow
Wanna jump up in my Lamborghini Gallardo
Maybe go to my place and just kick it like TaeBo
And possibly bend you over, look back and watch me
Smack that all on the floor
Smack that give me some more
Smack that 'til you get sore
Smack that"

 Ja need ongi Leedu muinasjutud.