Noor ema: ühiskondlikult kahjulik element?

Olen jälle kuidagi ristteel. Mõtlik kuu aega on olnud, sest kuu aega tagasi kirjutasin oma töökohta, kust vanemapuhkusele läksin, et tahaksin tööle naasta ja mulle sobiks näiteks veebruar. (Õieti mis ma nüüd tahaks, aga sissetulek kuluks ära, kuna emapalk lõppes juba augustis.) Mu endine ülemus enam poodide haldamise ja korraldamise ülesandeid ei täida, vahepeal on firmas struktuur muutunud ja neil on nüüd uus ametikoht piirkonnajuht. See muudatus tehti vist suht varsti peale minu vanemapuhkusele minekut ning toona sellest kuuldes oli mul juba kuri eelaimdus. Oma eelmisest töökohast tulin ma ära osalt oma ülemuse ehk sealse piirkonnajuhi tõttu, sest mulle ei meeldinud, kuidas ta minuga suhtles ning mõtlesin, et miks ma panen oma elu ja nii palju energiat selle alla, et töötada taolise inimese alluvuses?

Ühesõnaga termin piirkonnajuht juba teeb mind ettevaatlikuks. Vajalik amet vast, kuna igas piisava suurusega ketis on ta ametis, aga juhataja elu teevad nad minu meelest raskemaks, kui see olema peaks. Mind võeti minu töökohale tookord nii, et vestlusel räägiti, kuidas neil on poed hästi iseseisvad ning juhataja korraldab kõik ise ning nad ülearu palju vahele ei sega, ainult pood peab toimima ja kasumlik olema. Mulle meeldis see jutt ja see oli ka sada protsenti tõsi, selle aasta jooksul, mis mina seal poes töötasin, selle käima tõmbasin ja meeskonna komplekteerisin. Tõesti olid hästi vabad käed, ülemus või keegi teine käis läbi hästi harva, ja kui käis, siis polnud talle ülemäära palju kiita mind selle eest, kuidas pood välja näeb, või leidliku graafikute tegemise eest, mis lubas poel olla alguses, kui seal avamisperioodil veel väga vaikne oli, ikkagi kasumlik. Mul oli algul vahepeal üks inimene vähem tööl ja vaiksemad vahetuste osad katsin ise letis ja saalis ära, ning seetõttu saime kõik endale lubada tulemustasu arvelt veidi paremat palka.

Ja samas see ülemus ei käinud niisama kiitmas, vaid kui midagi öelda oli, siis ta ka ütles, konstruktiivselt. Niimoodi, et ma kunagi ei tundnud, nagu see oleks ilmaasjata või võimu näitamiseks öeldud. Ühesõnaga, tegu on mu lemmikülemusega, kelle all kunagi töötanud olen, ja pagan, see on hea tunne, töötada kellegi alluvuses, keda sa austad. Ma ei taha siin mingi fafafaa mässaja paista, aga sellesse punkti olen oma elus jõudnud küll, et ma ei tööta enam kunagi sellise ülemusega, kes mulle ei meeldi ja kes mind õigesti kohelda ei oska. Elu on liiga lühike, sain oma vitsad kätte ja õppisin eelmisest kogemusest. Maailm on suur ja lai ja võimalusi täis, kui vaid endal pea lahti ja käed-jalad otsas.

Aga see firma on nüüd muutunud. Elu on ikka muutumises ja sellega tuleb leppida. Nii et kui vana ülemus mu kirja uuele ülemusele edastas, sain selgeks, et temaga mul suuremat kokkupuudet enam tööalaselt ei tuleks. Uus ülemus kutsus mind kontorisse vestlema. Mul tekkis kurjakuulutav tunne, et mis vestlema. Ütlesin oma meilis selgelt, et tahan naasta ja andsin ka sobiva kuupäeva kahe ja poole kuu kaugusel, mis annaks küllalt aega asendajal uusi plaane teha.

Kohale ma läksin ja esimene ülesanne, mis ma sain, oli rääkida endast ja oma pereelust ja selle ühildamise plaanidest tööga. See on esiteks ebaseaduslik, kellelgi pole õigust küsida mult mu väikeste laste kohta. Aga seal päriselus ülemuse vastas istudes on raske öelda, et yo, ma ei vasta sellistele küsimustele üldse ja soovin vaid naasta tööle sel ja sel kuupäeval, aitäh. Tegelikult ma ikka rääkisin endast, peaaegu nagu oleksin töövestlusel, töö pärast, mille ma neli aastat tagasi endale sain...

Vestlesime tund aega ja sellest kujunes anti-töövestlus, kus piirkonnajuht üritas mulle läbi lillede selgeks teha, miks ma ei peaks vanemapuhkuselt üldse naasma. Ta ei öelnud seda kunagi sõnaselgelt, sest tal pole seaduslikku alust nii öelda, aga väga hästi arusaadav oli ta mõte siiski. Ta soovitas mul tungivalt mitu korda läbi mõelda, mida ma enda jaoks tahan ja mis on minu jaoks praegu õige. Ütleme nii, et ülejäänud tund aega oli aja raiskamine, sest esimese kümne minuti jooksul oli ta mind täielikult veennud, et sinna ja sellesse firmasse, tema alluvusse ma tõepoolest tööle minna ei taha ega lähe ka. Võib-olla on see kõik hea, et ma sellest kohe enne minekut aru sain ja see vestlus ka toimus, mitte ma ei läinud veebruaris tööle, ainult selleks et esimese paari nädalaga avastada, mul on jälle ülemus, kellega ma koos töötada ei soovi! Ehk oligi nii parem.

Ma saan aru, et tegelikult lähebki mul raskeks töö- ja pereelu ühildada. Mul on mitte üks, vaid kaks väikest last, seega kohe 2x suurem tõenäosus, et kumbki neist on haige. Ja nad on nii kohutavalt palju haiged olnud... kellelgi hakkab nohu ja võid mürki võtta, et järgmised KAKS NÄDALAT on mõlemad kodus. Kuidas seda tööga ühildada? Mees saab teatud aja kodunt töötada ja on seda väga valmis tegema, kui vaja, aga mitte kogu aeg. Tal on väga palju klientide vahet sõitmist ja kohapeal töötamist, mida kodunt teha ei saa. Ja minu juhatajatöö on paraku 100% koha peal olekut ning päriselus on väga raske seal näiteks haigus- või hoolduslehte võtta, sest pood lihtsalt ei toimi muidu.

See on karm reaalsus ja ma saan sellest aru ning ega ma väga tahtnudki sinna naasta juba varem, sest ma lihtsalt ei kujuta ette seda kõike oma laste kõrvalt teha. Aga mulle tegi ikkagi haiget selline anti-töövestlus. Ma tean, et olen oma töös väga hea ning see, kuidas ülemus mind tund aega töötles, andnuks nagu aimu, et oi seal on raske ja kuidas ma hakkama saan. Ta rääkis, kui range kontrolli all kauplused nüüd tal on, kuidas kõike aetakse nööri mööda, mahakanded, kasum, käive, jne igasugused näitajad on väga range jälgimise all. Mul nagu vabandage, minu ajal olid need näitajad mul kõik alati korras ja ma ise hoolitsesin selle eest, et pood väga ilusti käima läks ja oodatust varem kasumisse jõudis. Ta oleks nagu vihjanud, et ma ei saaks hakkama nende tabelite ega aruandlustega, kui ma väga hästi saan. See vihastas mind. Samas ma tõesti ei peaks seda isiklikult võtma, kuna ta nägi mind esimest korda selsamal päeval ja tal puutus minuga igasugune kokkupuude. Ta püüdis vaid eemale peletada tülikat kahe väikese lapse ema, et pood jumala eest mingil ajahetkel selles kasumis ei kaotaks, kui ma tahan reede õhtul kell viis koju minna, aga tegelt on kaupa vaja välja panna. 

Nüüd see asi, mis mind tegelikult suuremalt häirib: töö on ametlikult kaheksast viieni, aga tööandja ootab, et sa teeksid seal lisatunde, millal iganes on vaja. Millal iganes keegi on haige ja sa oma väiksest tiimist asendust ei saa (muuseas püüa asendajat leida, kui ületunnid on keelatud. Kes tuleb välja, kui talle isegi ületunde ei maksta??). Millal iganes keegi on "haige" või tegelikult joob kuskil. See reedeõhtu näide ongi ülemuse enda poolt toodud: tahaksid reede õhtul kell viis koju minna, aga saabub hoopis kaup ja kaks tööl olevat töötajat on õhtu lõpuni ainult kassas, sest käive on väga suur. Siis sa muidugi ei lähe koju, teatas ta naeratades, vaid oled kümneni, kui vaja, ja paned selle kauba ise välja. Muidugi ületundideta, lihtsalt oma rõõmuks.

Kuna ma juba nägin, et ma sinna ei naase, pruukisin natuke suud ja soovitasin neil äkki (hull mõte, ma tean...) töötajaid juurde palgata! Selgelt tööd on väga palju ja töötajaid vähe. Kui minu ajal oli kauplus kasumis, siis nüüd, kui käive nii palju kasvanud, on ta kindlasti suures kasumis.

Ei palgata juurde, vastas ta.

Ja miks nad peaksidki, kui mingi loll teeb kõik töö ise ära oma eraelu ja tervise arvelt. Täpselt see mulje mul jäigi, et nad otsivad sinna lolli.

Samas rõhutas ülemus ka, et juhataja enda töö arvuti taga peab kõik tehtud olema (blin, nagu mul oleks kunagi midagi tegemata olnud!) ja ta on mu praegusele asendajale korra ka öelnud, kui see aina saalis rabeles, et aga miks ma sulle juhataja palka maksan? Maksan siis teenindaja palka, kui sa teenindaja tööd teed.

Ai, kuidas mu vererõhk tõusis sel hetkel. Vot kui keegi mulle nii ütleks, siis paneksin sõnagi lausumata avalduse lauale ja kuu aja pärast pakaa! Ma olen õrnake ja suur solvuja, aga tegelt ei peakski keegi endaga nii käituda laskma. Küsisin ülemuselt, mida see juhataja siis tegema peaks? Ta nagu ei saagi võita. Töötajaid pole, teed ise kõik töö ära ja saad veel pragada ka. No halloo! 

Nojah, vot niimoodi läks minu vestlus. Jätsime jutu nii, et mõtlen veel kodus ja arutan mehega. Üritasin veel kaubelda endale välja soodsamat lahkumisvõimalust nagu koondamine, et mul oleks töötuskindlustust võimalik saada, aga ei. Ülemus teatas, et mõtleme ikkagi firma huvidele ka. Samuti ei leidunud mulle ühtki tööd kontoris.

Saatsin talle nädal hiljem avalduse ära ja soovisin kõike head ning peale avalduse kättesaamist ei kuulnud ma temalt enam sõnagi, ka mitte ühtegi head soovi ega tänusõnu, et säästsin neid tüütust emast oma tüütute emakohustustega. Kui minust lahti oli saadud, polnud mulle vaja enam ühtegi hetke pühendada.

Ma pole kunagi ühtegi töötajat nii kohelnud, isegi mitte siis, kui nad mulle varastamise või töö juures joomisega vahele jäid ja nende tööleping oli tarvis lõpetada. Ma kohtlesin ka siis neid suurema austusega. Kuidas sa kohtled neid, keda sul enam vaja pole, näitab minu meelest nii mõndagi.

Võtsin end töötuna arvele ja valasin nii mõnigi õhtu pisaraid, sest lihtsalt ma olin emotsionaalselt olnud selle tööga aasta aega nii seotud, see aasta, mis ma seal töötada sain enne Kauri sündi. Ja tõrjumine on tõrjumine ka siis, kui see pole romantiline või sõbrasuhe. Tegelikult me pühendame tööle iga päev nii palju aega ja paneme endast sinna nii palju, et pole ime, kui meil sellega emotsionaalne seos on. Oleks pigem imelik, kui poleks... minul vähemalt on alati olnud. Ja see kõik oli mulle raske, isegi kui ma enam ei tahtnud pere kõrvalt palju aega nõudvat tööd teha. 

Kurvameelsuse vastu aitas tegutsemine, nimelt hakkasin CV-keskuses hoogsalt kandideerima. Ka mees pani mulle linke igasugu töökuulutustest, mis talle silma hakkasid. Nokitsesin ka õhtuti veidi ühte tööotsa ühe Tartu Ülikooli projekti jaoks, mille Marili kaudu sain. Ja nüüd reedel käisin vestlusel ning jaanuaris olen oodatud üheks kuuks ajutisele tööle ühe kaubanduspinna laienemise juures kaupa ümber tõstma. See peaks mulle hea olema, sest saan jälle veidi sissetulekut ja end aktiivselt liigutada. Kes teab, mis lapsed teha kavatsevad... kas nad suudavad ühe kuu terved olla? Loodame :D

See reedene vestlus oli nagu palsam hingele, sest nad olid seal minust väga huvitatud ja tahaksid mind ka edaspidi tööle oma ketti. Reaalselt kui ma tahaks, saaksin hommepäev kuskil juhatajana tööd, aga... ma vist ei taha. CV-keskuses pole ma ühelegi kaubandustööle enam kandideerinud, vaid kontori-omadele, kus on mingigi kaugtöövõimalus vahetevahel. Võib olla huvitav oma eluga vahelduseks midagi muud teha. Kes teab, kus ma omadega lõpetan. Pidin töötukassa kaudu juba ühe koolitusegi saama, kuid nüüd see kattub mu jaanuari tööajaga ja sinna ma kahjuks ei jõua. Aga veidi on mõttes, et äkki võiks omaenda koristusfirma luua? Jube lahe oleks oma firma omanik olla, isegi kui see alguses tähendaks lihtsalt seda, et ma koristan teiste inimeste maju. Aga ma töötaksin ikkagi iseenda heaks. 

Sest mul on veidi pettumus kogu selle tööeluga ja kellegi heaks töötamisega. Sa paned oma pool elu selle alla, valad oma hinge sinna ja teed oma tööd imeliselt, aga kui tuleb aeg edasi liikuda, pole sulle isegi tänusõnu ette nähtud. Tšau-pakaa, järgmine! 

Oma ettevõtte alt töötamine on kindlasti rahalises mõttes stressirikkam, et saada rahavoogu liikuma ja endale ka normaalselt palka maksta, aga missioonitunne võiks olla siis hinges suurem. Et teed seda enda heaks ja võid ise end hinnata ja endale maailma parim ülemus olla!

Iti uus fashionista-elu

Hea tuju on. Meie külas on nii paljudel majadel jõulutuled üleval, jõulutähed aknal ja postide ümber ka säravaid tulukesi keritud. Väga mahe on siin pimedas jalutada või kasvõi õhtul aknast pilk välja heita. Ja hiljuti tuli veel lumi maha, hommikul ärgates vaatan magamistoa aknast välja lumistele põldudele ning sulnis on olla. Maksimaalne jõulutunne on sees. 

Käisin just juuksuris ka, mis minu jaoks võrdub kahe tunni mõnulemise, ajakirja lugemise ja cappuccino joomisega. Ja kui veel peapesemis- ja masseerimisaeg kätte jõuab... Omaette meeldiv tegevus on veel ilusalongi kõndimine, mis võtab 35 minutit sinna ja tagasi. Mees küsib alati, miks ma lihtsalt autoga ei lähe, aga ma kunagi ei lähe. Mingi hullu vihmaga vist kunagi olen läinud...aga muidu on see väga teretulnud aeg minu endaga. Jalutamine. Mul on väga vaja kodunt välja saada ja lihtsalt liikuda. Täna näiteks on terve alev jääga kaetud, mis teeb kõnniteed suht läbitamatuks, ning puhub tugev tormituul. Aga ikkagi läksin ma jala, kõndides lihtsalt tee kõrval vähem libeda lumesopa sees, ega kahetsenud seda hetkekski. Ma parem sumpan tund aega tuules ja jääs jala, kui lähen 7 minutit soojas autos istudes. Sest ma olen terve päeva juba lastega kodus olnud!

Jõudsin koju täpselt laste magamamineku ajaks ning küsisin Kaurikeselt, kuidas läks õhtupoolik issiga. Kaur ütles midagi, millest ma aru ei saanud, ja puhkes suure häälega nutma.

"Mis juhtus?" küsisin.

"Täitsa tore oli issiga," kordas Kaur ja nuttis edasi. No mine võta siis kinni :D

Iti aga märkas eile poes Minni-hiirega lillat seljakotti ning pauhh! algas uus faas tema elus, faas, kus ta oskab poes endale asju küsida.

"Emme, kott," ütles Iti võlutult ja haaras seljakotist. "Mina kott. Mina kott!"

Issi hakkas Itile seda kotti juba ostma, aga koos jäime siiski mõistuse juurde. Ma olen väga kaitsev oma ruumi suhtes; neid laste mänguasju ning riideid tuleb sisse uksest ja aknast ning ilma põhjuse ning vajaduseta ma midagi juurde ei osta. Neil on kahe peale üks vana nõo käest saadud seljakott, millega nad iga päev mängivad ja mille pärast ka kisklevad. Aga ongi hea võimalus jagamist õppida...

Kui muust rääkida pole, siis ilmast ikka

Sõime kõik lõunat, oli ilus päikeseline päev.

"Päike!" kilkas Iti.

Kaur keeras end aia poole ja pööras tagasi. "Tõesti on päike," ütles ta ja jõi lonksu vett.

Edasi jätkus söömaaeg vaikuses.

:D

Päkapikutamine

Meie sel aastal päkapikutame lapsi jõuluperioodil hoogsalt. Ei teagi, kellel on sellest rohkem rõõmu, kas mul või lastel. On ikka selline jõulumaagiline tunne peal, endal ka meeles, kuidas väiksena sai soki seest pulgakomm leitud ja siis õhinal emmele näitama joostud.

Täna, kui kaheksa paiku alla laekusin, magas mees diivanil varast hommikut järgi ja lapsed vaatasid telekast Tuta asjade sarja. Küsisin, kas päkapikud ka täna käisid. Selgus, et nad ei olnud veel soki sisse kiiganudki! Kaur pani insta teleka kinni, et vaatama ronida. Iti lippas ka esikusse: "Emme, tule!"

Hakkasin sokke esikust konksu küljest alla ulatama. "Iti oma anna!" nõudis Iti ning tänas sokki enda kätte saades kõlavalt. Nii ilusad lausekesed juba tulevad teisel! 

"Vaatame, kas on lelle kriidid," ütles Kaur kätt oma soki sügavustesse sirutades (Kaur ütleb "jälle" asemel "lelle".) Päkapikk toob neile üle päeva rasvakriite, kolme kriidi kaupa kummalegi, sest ausalt öeldes nad ei saa väga magusaga hakkama. Mitte et mul kahju oleks kummalegi ühte kommi anda, aga nad ei söö neid ära. Iti maadles üks hommik oma elu esimese kommiga 50 minutit ning suurem osa kommist jäi lõpuks ikkagi alles. Kaur jättis täitsa söömata mõmmibarni küpsise, sest talle see ei maitsenud. Ja tuleb meelde, et Itile sussi laekunud kohukese sõin ka päeva lõpuks ära mina. Oleme oma lapsed nii puhta toidu peal hoidnud, et ei oska teised magusat süüa ning mis me siis neid sellega ikka kiusame :D

Täna igatahes polnud kriidid, vaid kummalegi ilus kollane mandariin. Iti lippas diivanile issile näitama: "Issi, miin!" Kaur jooksis oma viljaga ka. Need näitamised on eriti armsad mu meelest. Ja puuviljaga said mõlemad ka minuti jooksul hakkama ja söödud.

Mõnus aeg see jõuluaeg!

Moraalipolitsei

Tuleb Iti kööki, vedib sinna ühe elutoa toolidest, ronib peale ja hakkab leti pealt lusikaid maha pilduma.

"Iti Ustalovitš!" riidlen ma.

Kaur ütleb: "Iti on pasakski! Iti on tegelinski."

"Iti on tegelinski küll, aga pasatski oled meil sina."

Kaur on üldse mihkel korda majas hoidma ja lihtsalt naljakas kuulda, kuidas ta oma õde ja vajadusel ka meid manitseb, sealjuures täpselt meie enda lausete ja väljenditega. Eks ikka, kust ta muidu kõnelema õpib...

Issi tuleb töölt ja võtab tööpüksid ära ning jääb mugavasti aluspükste väel laua äärde sööma. Kaur lõpetab minuga diivanil müramise, pöörab end issi poole ja ütleb rangel, natuke väsinud häälel: "Issi, pane endale rohkem riideid selga." Täpselt samamoodi olen mina ka tema käest pragada saanud, kui vahepeal aluspükstes ringi toimetan. Inimene tahab ju end oma kodus ikka mugavalt tunda, aga meil nüüd siin väike moraalipolitsei tegutsemas ja selliseid asju enam läbi ei lase.

Või saab Kaurikene toiduga erakordselt kiiresti valmis ning magustoiduks issi käest mitu ilusat punast arbuusiviilu.

"Mina! Buusi, buusi!" elavneb Iti oma toolis.

"Ei saa veel," ütleb Kaur autoriteetselt. "Söö enne oma soolast toitu ka." Ise on Kaur number üks mees alati puuvilja nuruma, nii kui minut aega soolast toitu on näksinud. Tee mu sõnade, aga mitte mu tegude järgi, eks.

Õde teab

Itibiti on uskumatult asjalik: tal on tulnud külge komme kommenteerida ka Kauri tegemisi. Eile õhtul sõid nad kahekesi pitsat, küsisin Itilt, kas talle maitseb. "Maits," noogutas Iti, ise viilu endale sisse vohmides (naljakal kombel vastab Iti vahepeal sellele küsimusele ka selgelt: "Ei!", samal ajal kui suure isuga sööb ja taldriku tühjakski teeb. Nojah, see, et ei maitse, ei tähenda, et kõike ära ei võiks süüa :D)

"Kauri maits," lisas Iti venna poole osutades, mis sai tähendada ainult ühte: Kaurile ka maitseb. Päris lahe, et ta niimoodi venna tegevusi juba tähele paneb.

Ja täna hommikul, kui putru valmistasin, paterdas Iti kööki ja palus vett.

"Ma annan sulle muumitassist," ütlesin.

"Mimmutass," kordas Iti rõõmsalt, jõi kulinal ja nõudis diivanile Kauri poole osutades: "Kauri vett!"

"Sa oled väga armas, aga Kaur tavaliselt ei soovi hommikuti vett," vastasin.

"Vett!" hüüdis Kaur diivanilt ja jõi talle viidud vee janukalt ära. 

Näed siis, kus Iti on venna sagedusele tuunitud ja täpselt kõik ära teab.

Pacino ja pipapa

Lastele meeldib vannis väga mängida tavaliste liivakastitopsidega. Elimineerisin kõik teised vannimänguasjad, sest nendesse koguneb hallitust, mille vastu midagi teha ei saa. Ainsad mänguasjad, mis nüüd vanni lubatud on, on ilma aukudeta, kuhu vett sisse jääda ei saa. Igatahes lastele need topsid lähevad väga hästi peale. Lisasin sinna mänguköögist ka ühe kulbikese ja kausi ning nüüd nad kogu vanniaja mängivad söögitegemist, eriti Kaur. Ammu peale seda, kui issi on Iti vannist välja viinud, mängib Kaur veel supikeetmist, kohvivalmistamist ja pannkookide praadimist. Lasen tal niikaua möllata, kuni vesi vannis külmaks on läinud. Vahva on vaadata, kuidas laps issiga koos kokkamisest meelde jäänud sõnu kasutab ja nippe rakendab.

Näiteks valmistab Kaur mulle vannis cappuccinot. Paneb ühe topsi teise peale, teeb saumiksri häält, põrisedes kaua ja valjusti, ja teatab: "Oota natuke, kohe saab Pacino valmis."

"Kaur, nii lahke sinust," kiidan.

"Ma panen sulle veel natuke Pacinot juurde," ütleb Kaur selle peale armulikult, kallab mikstuurile veel vett juurde ja hakkab peaaegu mulle ulatama. "Oota! Ma unustasin muna panna."

"Väga moodne munakollasekohv," ütleb issi kõrvalt.

Valmis kohvile lisab Kaur ohtralt suhkrut. Mõtlen üllatunult, kust ta üldse suhkrut teab, kuna seda meil tavaliselt kodus ei olegi ja mina näiteks kuskil ei kasuta. Aga issiga küpsetades ikka suhkrut kasutatakse ja küpsetavad nad koos palju.

Kui Kaur valmis joogi lõpuks mulle ulatab, täpsustab ta ise, et tegemist on hoopis sokulaadiveega.

*

Eile aga küpsetasime me päriselt kõik koos, tegime hooaja esimesed piparkoogid. Lapsed sõid meeletutes kogustes tainast, mis issi välja vihastas. Mul oli eile rahulikum meel, võtsin üle ja hakkasin lastega kooke vajutama. "Pipapa!" ütles Iti piparkookide kohta. Talle oli tainas nii meele järele, et ta ei suutnud vaadata, kuidas koogid eest ära võetakse ja plaadile laotakse. Samuti ei talunud ta, et tainast hetkekski talt käest võetakse, et seda näiteks uuesti rullida ja uued koogid teha. Iti sattus - seda pole võimalik teisiti kirjeldada - raevuhoogu, karjus nagu pöörane ja üritas mind suurest vihast hammustada. 

No ei saa salata, et oli hea tainas küll ning koogid tulid ka imemaitsvad.

Õudsed oksejutud

Käisin Minni juures Londonis ja see oli lihtsalt imeline. Terve pikk nädalavahetus täis ostlemist ja ringi kõndimist ja hüppamist ühelt punaselt bussilt teisele, alati ronides kohe ülemisele korrusele, et aknast välja uudistada. Mida kauem bussil sõita oli, seda rõõmsam ma olin. Me ei sõitnud nende päevade jooksul kordagi metrooga, sest meil ei olnud kuhugi kiiret. Läksime lihtsalt omas tempos ja jalutasime nii palju ringi. Õhtuti käisime pubides istumas ja jutustamas. Sain endale ka hiigelsuurest Waterstone'si raamatupoest paar uut raamatut ning üks neist, Lionel Shriveri üks uusimaid väljaandeid, on nii hea, et aina loen ja ahmin õhku.

Ja hulga teise ringi riietepoode sobrasime läbi ning sain päris hea saagi. Lastele võtsin raamatupoest ka kleepsuraamatuid ja ühe veega värvimise raamatu, kus veemarkeriga sudides värvilised pildid välja ilmuvad. See viimane on nii põnev, et lastega koos toimetades leian end lunimas, kas minu kord värvida ka juba käes on. "Ei," ütleb Kaur karmilt, "mina teen." 

Need paar päeva ringi jalutades selles hiigelsuures linnas, täiesti teistsuguses, hullumeelses energias kulusid mulle nii ära. Ma olin natukeseks täitsa teine inimene.

Hea, et me oma tulevikku ette ei näe, vaid kõik tuleb nii tükikaupa, nagu ta on määratud. Sain nautida oma elu ja olemist, teadmata, et tunnike pärast minu lennult koju jõudmist kostab ülevalt Kauri magamistoast oksendamist. See oksendamine tähendas praeguseks juba viie päeva pikkust kõhugrippi tervele perele ja see ei ole olnud lõbus. Ma olen kogu aeg koos lastega haige, lihtsalt kõik hakkab mulle ka külge, ja see reis oligi väikene oaas mu sellesügiseses haigeolemise kõrbes. Vedas sellega vähemalt. 

Esimesed paar haiguspäeva lihtsalt ootasin, millal jõuab kätte laste lõunauni, ja siis millal laste õhtuuni. Mingit jaksu polnud nendega midagi koos teha, sest nii minul kui mehel oli ka iiveldus ja nõrk olla. Kui pidime neid kuhugi tõstma, siis tekkis tunne, et pilt läheb tasku.

Tänane, reedehommik algas sellega, et mees läks pool kuus virgunud Itit võtma, ainult et Iti, vaeseke, oli terve voodi ja iseenda täis oksendanud. Iti karjus nagu ratta peal, kui issi teda duši all pesi. Ära kuivatatud, mähitud ja riietatud, selgus, et ta juuksed on ikka täiesti äkalõhnalised ja kogu protseduur kordus uuesti. Iti kriiskas nagu mardus. Võtsin märja lapse issilt vastu ja asetasin mähkimislauale, kus Iti korraga vaikis, naeratas mulle ja ütles unistavalt: "Dušš."

:D

Siis jalutas alla Kaur, kes ütles, et kõik on nii märg, kooris seljast märja pluusi ja KUIVA mähku ning teatas, et magas hästi ja tahab nüüd nii kaua telekat vaadata! Läksin ta voodi juurde kahjut takseerima ja avastasin, et veekindlad linad on veekindlad ainult alt, aga mitte näiteks külgedelt. Kuidagi oli laps ärkamise hetkel niimoodi pissinud, et mähku oli kuiv, aga lina, madrats selle all, voodi külg ja isegi voodikast pissised. Vandusin tulist kurja ja läksin Iti tuppa vaatama. Iti suure lapse voodi on meil kolmest küljest tekkidega ära vooderdatud, et ta end ära ei lööks. Kõik need voodiriided pluss jänku, mida on kokku umbes kaks masinatäit, olid pihta saanud. 

See oli üks kehvemaid asju, mida ma olen kell kuus hommikul oma elus teinud, kõike seda laga kokku koristada.

Aga vähemalt mees on juba elule ärganud ja mina ise tundsin ka nüüd reede õhtuks, et natuke isukest hakkab tagasi tulema. Palume taevaseid jõude, et see kõhugripp nüüd ometi möödas oleks! Mida te iganes ka elus teete, ärge saage endale külge kõhugrippi, sest see on kuradi õudne.

Veits naljakas külg selle juures on, et mul on nüüd veidi ärevus Kauri juures ja lähedal viibida, eriti kui ta köhatama juhtub. Paar korda on juhtunud, et ta enne köhib ja siis suure kaarega oksendab. Õhtuti ta palub, et ma ta kaissu võtaksin. Küsin, kas võin ta selja taga olla, mitte näo ees, sest reaalselt ma kardan, et mind täis oksendatakse. Ta lubab, aga keerab end alati ikkagi minu poole tagasi. Siis ta seal õhtul köhib, köhib, mina aga kargan iga köhatuse peale istuli, sest osa minust kardab paaniliselt, et ta oksendab mulle kohe näkku.

Parem karta kui kahetseda... Nii et õhtused kaisutused on praegu natuke lühemad kui tavaliselt. 

Nad ongi päriselt KOGU aeg haiged

Meie tutvusringkonnas, eriti just mehe omas, on palju väikeste lastega peresid ning aeg-ajalt kuskil kokkusaamisel hakkas kõrva, et keegi kurtis: laps alustas lasteaeda ja on lihtsalt kogu aeg haige. Mees tegi seda kuuldes klõnksti, aga minul oli tunne, et meil ei lähe üldse nii. Polnud mõtet ette karta. Kaur on eluaeg terve laps olnud. Haigestub harva ja paraneb kiiresti. 

Njah, ette karta tõesti polnud mõtet, sest see on objektiivselt öeldes täiesti kasutu ettevõtmine ja ajaraiskamine, aga... sel sügisel alustasid meie mõlemad lapsed lasteaias või lastehoius ning haiged on nad olnud kogu aeg sellest ajast saadik lakkamatult. See on hullem, kui ma oleksin osanud oodata ka oma kõige metsikumates unenägudes.

Kaur läks lasteaeda augusti lõpus. Esimese nohu sai ta juba esimese nädala lõpuks. Sellest paranes õnneks nädalavahetusega ning sai esmaspäeval uuesti minna. Aga siis hakkas järjest tulema. Järgmise nädala reedeks korjas ta endale külge mingi õudse viiruse, mille nime me ei tea, aga ta oli öösiti kõrges palavikus, karjus meie järgi, higistas meeletult ning suhu tekkis tal üksainus valutav vill. See oli minu esimene kogemus lapsega, kes oli pikalt haige, ja see ei meeldinud mulle üldse. Ilmselt sellepärast ma nii kaua siin blogis vaikne olingi, et pikalt ei tulnud isegi ette hetke, et oleks õhtul vaba aega. Said lapsed magama, siis oli vaid mõned hetked, et lõõgastuda, kui üks neist hakkas meid juba hüüdma. Ööd olid eriti rasked, sest Kaur oli jube kuri patsient. Kutsus öösel karjudes emmet enda juurde ja siis ei tahtnud midagi, mida ma pakkusin. Ei tahtnud juua, rohtu, vetsu, kaissu... Või kui kaissu tahtis, siis hakkas natukese aja pärast mu peale karjuma ja mind peksma. Ma polnud kunagi kedagi nii väikest ja kurja näinud. Vaata aina ette, et seal voodis mõne väikese käega vastu vahtimist ei saa. Mõne öö veetsime, kas mina või mees, Kauri voodi kõrval madratsil.

Ja kui ta tervenes, siis sai uuesti käia nädala, kui jälle reede hommikul nohuga ärkas. Me oleme hästi tublid olnud ja haigustunnustega last aeda ei saada, aga need päevad kahe haige lapsega kodus olid päris keerulised. Meeles oli veel mu ettekujutus, kuidas kaks last selleks ajaks juba mõlemad pikka või poolpikka päeva aias käivad ja mina veedan oma päevi puhates ning valmistun vaikselt tööle naasma. (Praegu ma lihtsalt ei tea, kuidas me mõlemad tööl hakkame käima, sest kuhu need lapsed siis haigena jäävad?) Tegelikult oli mul kaks haiget pisikest, me olime päevad läbi toas, kus ma juba ise kergelt hullun, sest mul on väljaskäimist väga vaja, ja pidevalt oli vaja neid omavahel lahutada.

Iti alustas kirjade järgi lastehoius septembri lõpuks, aga tegelikult on ta reaalsuses kohal käinud mõned üksikud päevad ja tema senine rekord on kaks tundi kohapeal ilma minuta. Täna püüame uut rekordit, kolm ja veerand tundi. Seda ma ka siin hommikul teetassi kõrval arvutis klõbistan: olen täitsa üksi kodus nagu metslane! Ja Kaur jääb üle aegade esimest korda lasteaeda lõunat magama. Vaatame, kuidas sellega siis läheb. Reede on käes, nii et ootan pärastlõunal koju nohust ja köhast last :D Võllanali, aga on 70% tõenäosust, et see nii läheb.

Praegu igatahes naudin oma hommikut väga. Rullisin elutoas mati lahti ja tegin virgutava seeria hommikujoogat. Lähen nüüd toimetama ja hommikuprogrammi kuulama.

Igatahes jah, esimene aasta lasteaias pole minu praeguse mulje kohaselt mitte lastehoiuteenuse saamine, vaid lapse immuunsuse harjutamine pärismaailmaga. Sa saad haiguste vastu võitlemise teenust, aga mitte seda teenust, et saaksid tööle minna, sellal kui lapsed kuskil aega viidavad.

Me pole absoluutselt erandid ka, sest Kauri rühmas on kirjas neliteist last ja kohal käib praegu keskmiselt viis. Kaks kolmandikku on igal ajahetkel haigusega maas ja siis vahepeal roteeruvad. Kauri rekord on reaalselt üks nädal ja kaks päeva aias (lühikesed, paaritunnised päevad) enne uut haigestumist. Ja südamerahuga võiks ta peale nohu-köha avastamist kohe järgmise nädala lõpuni puuduma panna, sest alla pooleteise nädala ta ei parane.

Loodame siis tervemat järgmist aastat :D Ma lähen nüüd naudin oma sulnist sügishommikut.

Väike moepreili

Meie Itibitibuu on rääkima hakanud. Panin ükspäev tähele, et ta kommenteerib peaaegu iga oma liigutust sõnaga, mis näitab, et ta sõnavara on üpris kenake. Mainib keegi sõna "õue", siis jookseb Iti välisukse juurde ja hakkab endale Kauri kingi jalga panema: "Õue! Kiikue!"

Istub ta maha või paneb nukku istuma, siis teatab alati: "Istu."

Tahab voodi peale hüppama ronida, seletab mulle juurde: "Hüppa."

Siinjuures on oluline ka osata itikeelt, sest ainult mina tean, et "ejj" tähendab "lill", "pa" tähendab pael ja "pall" tähendab "põlle". "Ka" on "kingad", mida ta ütleb päevas palju kordi, sest ta lemmiktegevusi on esikukapist kingi võtta ja jalga proovida. Kingad võivad olla minu, Kauri või lausa Iti enda omad: ta ei diskrimineeri. Võivad olla eri paaridest, aga huvitaval kombel peaaegu alati parema jala king ongi paremas jalas ja vasaku oma vasakus. Itil on kaasasündinud eneseehtimisvajadus, mida Kauril kunagi polnud. Iti alailma võtab pesurestilt kellegi pluusi ja sikutab selle endale kuidagimoodi selga või pähe, leiab kuskilt mõne mütsi ja tõmbab juustele, et tulla mulle uhkelt ütlema: "Ats!" Sugulased kingivad talle roosasid peapaelu ja neid meeldib Itile ka alati endale pähe tõmmata ning "pa" kommenteerida. 

Ühesõnaga ei leidu tegevust, mida see väike asjataja kuidagi kommenteerida ei oskaks. Räägib teine! Mu lemmiksõna temalt praegu on "mimmu", mis tähendab muumit.

Iti on imeliselt hea isuga, magab öösel kenasti, kuigi ärgata tahab iga hommik kella kuue paiku. Päeval magab ta ka kaks või kaks pool tundi ja on ärgates alati tõeline puhanud päikesekiir.

"Pimmi!" kuulutab Iti vaimustunult, kui talle magustoiduks kaks pirnitükki annan. Kugistab need alla, teatab: "Emme, kika!", ning kui lähen teda toolist ära tõstma, hõõrub oma väikeseid üleni rokaseid käsi teineteise vastu ja õpetab: "Pise, pise."

Iti on lihtsalt üleni üks hea energia kogum ja naerupall. Tal on viimasel ajal tekkinud komme pead sinu õlale pannes nunnutada. Tavaliselt peale sööki ning käte- ja näopesu ma tõstan ta enda süles peegli ette, kus me kontrollime üle, et peeglis on emme ja Iti ning Iti on näost täitsa puhas. Siis küsin, kas ta tahab nunnutada ka ja ta alati tahab. Paneb oma pea mulle õlale ja teeb mõtliku näo ning mina teen talle pai. Ma ei usu saatuse ettemääratust, vaid hoopis kõige juhuslikkust, aga sellistel hetkedel tekib vahel küll mõte, et kõik mu elus tüüris sinnapoole, et just see lapsuke saaks sündida. Just täpselt tema, nagu ainulaadselt oli võimalik vaid sellel millisekundil tal tekkida, sest hetk siia ja sinna ning tegu oleks juba täiesti teise inimesega.

Lasteaias eputamas

"Käisime lasteaias eputamas," rääkis Kaur eile. 

"Me käisime lasteaias õpetajatega tutvumas," parandasin. Oli eile selline pooletunnine sutsakas lasteaia rühmaruumis igale lapsele ette nähtud, et laps saaks õpetajatega tutvuda ja rühmaruumi näha, enne kui esmaspäeval lasteaiateekond päris lahti läheb.

Mul jäi eilsest käigust igatahes väga hea mulje. Helge isegi. Kõigepealt on tore näha, et Kaur tundub tõepoolest sotsiaalselt täitsa lasteaiavalmis. Astusime rühmaruumi, kus kolm õpetajat ees - ja Kaur sukeldus hetkegi kaotamata põrandale ning hakkas autodega mängima. Ta jõudis pool riiulit tühjaks kiskuda, ise vaimustunult hüüdes: "Oi, mis see on?" Mängis autodega, legolaual ning sõitis nukukäruga ringi. Iti, kelle ma ka kaasa olin võtnud, tundus samuti lasteaiateemat nautivat ja läks uudistas minikööki. Aga tema imbus ruttu minu sülle tagasi ja tahtis mängida pigem hästi minu ligidal.

Me õpetajatega käisime Kauri kohta täidetud ankeeti üle ja rääkisime Kaurist natuke lähemalt. Ta sai kiita ka, et räägib nii palju ja r-tähte ütleb väga selgelt. Nägin kõrvalt õpetajate positiivset muljet Kaurist ja mul tuli helge tunne sisse. Oli tunne, et vedas, laps saab heasse rühma ja heasse kohta. Et ta on seal hoitud.

Eks neil saab päriselus olema tegemist, Kauril on üht-teist õppida mänguasjade jagamise ja enda mitte kätega väljendamise poolest, aga mu lootus on, et ehk on ta lasteaias veidi vaoshoitum ja nii hullu ei pane kui kodus. Ikkagi võõrad tädid, neid peab ehk igaks juhuks kuulama.

Aga lasteaias vaatasime vannitoa ka üle ja Kaur otsustas selle sisse ka ristida ning kohe pissil ära käia. Asjatas ära, pesi armsalt madala kraanikausi juures ise käed ning õpetaja näitas talle ka nagisid, kuhu olid juba laste nimed kleebitud. Iga laps saab seal oma käteräti. Armas oli seal juba Kauri nime ees näha.

Kui meie pooltund läbi sai, läksime Kauri ja Itiga ka lasteaia õue uudistama. Seal oli üks teine, vanemate rühm parasjagu ees. Kaur liitus nendega hetkegi kaotamata. Kaks kaksikutest tüdrukut võtsid ta oma hoole alla ja vaidlesid veidi omavahel, kes saab titale puu otsast ploomi anda. Kaur võttis hoolikalt kõik vastu, mis talle pakuti.

Hommikul ärgates teatas Kaur esimese asjana: "Ma käisin eile lasteaias ja mul oli seal tore!"

Jäägugi nii...

Laulud suul

Istusin Iti voodi juures kušetil ja ootasin, et ta lõunaunele jääks. Iti lesis, keerutas end ringi ja laulis: "Oi-oi-oi, ai-ai-ai..." Kes meie repertuaari ei tea, võiks arvata, et Iti kurdab valu, aga tegelikult laulis ta hoopis "Rongisõidu" laulu. Tal teiste sõnade jaoks veel vanust napib, aga aietada ikka saab.

Oi-oi-oi, ai-ai-ai, mis siis sellest rongist sai...

Nüüd kostis Iti poolt voodist vaikset jorinat: "Maie pai, Maie paiii..." Ta laulis nüüd "Kiisu läks kõndima" laulu, kus on rida:

Mütsi mul tegi siis Maieke pai, Maieke pai, Maieke pai.

Meil on suur lauluperekond. Mina ise olen eluaeg endamisi alati midagi ümisenud. Kui ma olen ärkvelolekus, siis ma suure osa ajast laulan mingit laulu tegevuste taustaks, ja see on lastele ka külge hakanud. Kauri repertuaar on juba üpris lai, tema laulab igapäevaselt segu vist kümne laulu meeldejäävamatest kohtadest. Kõik on lastelaulud ning enamasti läheb sõnade juures midagi naljakalt sassi, aga see teeb asja ainult armsamaks.

Täna hommikul, kui kööki korda tegin, nõudis Kaur endale ka käsna ja hakkas kraanikausi kõrvalt küürima. Ise ümises mõtlikult: "Roheline... on taeva värv."

"Sinine on ikka taeva värv," ütlesin ma kõrvalt.

"Ei, roheline."

Kauriga vaielda või vasikaga võidu joosta... Jäi nii, et nüüdsest on roheline taeva värv.

Ma olen armastatud

Panin Kauri õhtul magama ja sosistasin teda kaissu võttes: "Ma armastan sind."

"Ma olen armastatud," sosistas Kaur vastu. Tundub veidi keerukas lausekonstruktsioon, aga mul tuli meelde, et ütlen talle õhtuti tihtipeale ka niipidi: "Sa oled hoitud ja armastatud!" Nii et ta lihtsalt keeras selle mina-vormi.

Mul tuli kerge pisar silmi. Ma lähen endast tihtipeale kaugelt liiga kergesti välja ja meil on siin lastega vahel üks suur röökimine ja nutmine käimas, aga see...see üks lause, mille mu kaheaastane poiss ütles, näitas, et palju teeme õigesti ka.

See on see kõige suurem asi, mida ma tahtsin lastekasvatamisel saavutada: et lapsed tunneksid end hoituna, armastatuna ja turvaliselt. Ja see on nii kaunis lause, mida endale ise öelda saab. Mõelge, kui palju see endas kätkeb: ma olen armastatud.

Kirju kana

Käisime Kiili kohvikutepäeval. Mehe vanem poeg ja Kaur sõitsid ratastega ees, meie tulime itikäruga järgi. Võtsime ühes aias kirjut koera ja õunakooki. Lapsed ka tulid liivakastist uuesti välja, näpud õieli, kooki krabama.

"See on kirju koera kook," ütlesin õpetlikult, Iti magusat möksi endale suhu toppimas. "Auh-auh," tegi Iti, nagu iga kord, kui ta kuuleb sõna koer.

"Kirju kana," ütles Kaur.

"Ei, kirju koer."

"Kirju kana," vaidles Kaur. Kauriga vaielda ei ole mõtet, ta on selle meister ja tõesti võib musta valgeks rääkida. Jäi nii, et sööme kirjut kana. Alles pärast tuli meelde, et Kauri ühes enamloetumas lasteraamatus on lause: "Ainol oli koer, kass ja kirju kana." Kaur lihtsalt rääkis maailmast nii, nagu tema seda teab.

Mõmm-mõmm, uinub karujõmm

Kaurikesel viimasel ajal tihti poole lõunaune ajal tuleb nutuhoog peale, ta näeb vist halba und. Palav on ta toas ka, sest sinna paistab lõunapäike. Siis ta lesib seal voodis, pea higine, ja nutab.

"Kas ma tulen kaissu?" küsin ma.

"Jah," ütleb Kaur vaikselt ja ma ronin talle kaissu ning teen pai, kuni ta silmad sulgeb. Ma ei armasta teda iial nii palju, kui täpselt sellel hetkel. Ta on nii võimatult armas, silmad kinni, nuuksed veel vaibumas, hingetõmbed aina rahulikumad ja rahulikumad. Olen tema kõrval vaid minuti ja kõnnin siis välja, kuigi ta korraks veel nutta röögatab. See võib tunduda veidi südametu, aga suur kingitus lapsele on anda talle oskus ise uinuda ja vähemalt Kauri kõrval ma iial ei oota, kuni ta päris uinub, et siis välja hiilida. Ta peab ise magama jääma, võtku see kasvõi tund aega ja neli korda vannitoa vahet jooksmist "Potileee!" hüüete saatel.

(Iti juures me ootame, aga ei uinuta teda, vaid lihtsalt oleme samas toas (labaselt öeldes ma passin telefonis), sest ta üksi ja ärkvel olles võib voodist välja ronima hakata ja maha kukkuda. Ta sai hiljuti endale suure tüdruku voodi, suure, valge ja jänkukõrvadega.)

Kauri õhtul magama panemine on kujunenud suureks ja pikaks rituaaliks. Tavaliselt mina panen magama Kauri ja issi Iti. Enam pole nii, et kõnni lihtsalt toast välja ja laps uinub. See on seotud lihtsalt arenguga, et Kaur nüüd tahab ja oskab lõputult juttu ajada. Ta oskab nüüd käia potil ja tahab seda õhtu jooksul mitmeid kordi ka teha. Ta tahab kuulata unejuttu ja rääkida oma päevast. Ja kui õuest on kuulda naabrilaste hääli või, veel hullem, traktorit või kombaini, ronib Kaur pikemata oma voodist välja, võtab karu kaasa ja läheb aknalauale maailma uurima. Vahetevahel ma õhtul toimetan terrassil ja heidan pilgu üles Kauri akna poole ning mõnikord ta vaatab mulle sealt akna pealt vastu, kuigi peaks ammu voodis lesima. Ükskord ta vaatas mind natuke ja siis vaikselt libises kardina taha tagasi ning läks voodisse, nagu Homer Simpson kuulsas meemis tagasi heki sisse libises.

Aga need õhtused jutuajamised on mulle armsad. Kõigepealt loeme peale vanni unejutu. Praegu on unejuturaamatuks Karu-aabits, kust Kaur ise valib lühikesi jutte mulle lugemiseks. Esimene peab alati olema lugu konna-Lonnist (või konna-Lollist, nagu Kaur kogemata ütles ükskord) ja järgmiseks leiab Kaur üles lehekülje nelikümmend, kus peal on väikses kirjas ka tema nimi. Ta otsib selle üles ja osutab näpuga: "Minu nimi!"

Kui lood loetud, läheb ta pikali ja mina võtan ta kaissu ning palun tal rääkida, mis ta täna tegi.

"Käisin issiga peol," ütleb Kaur silmade särades.

"See oli kaks kuud tagasi, mitte täna," tuletan talle meelde. Juunikuus võttis mees Kauri ühe oma sõbra sünnipäevale kaasa ning ma ei tea, mis meeletu pidu see olema pidi, aga Kaurile jättis see kustumatu mälestuse, vähe läheb mööda õhtuid, kui ta seda ei meenuta.

Kui me sel päeval poes käisime, siis nimetab Kaur oma päeva lemmikosaks seda, et sai ise poes maksta. Ta maksab nüüd iga kord ise, kaardiga teeb piiks ja tänab kohe seejärel viisakalt poemüüjat.

Siis tavaliselt Kaur ütleb, et mul on ilusad kulmud, ja silitab neid sõrmega.

Kui jutud on aetud ja ma tahan toast lahkuda, teatab Kaur sosinaga, et tema tahab potile. "No käime, aga palun tee nii, et see oleks üks ja ainus kord."

Poti peal küsin, et noh, kas teed midagi.

"Ma luiskan," ütleb Kaur vaikselt ja naeratab üle näo. Ma ei tea, kas ta teab sõna "luiskan" mõtet, sest tavaliselt ta ikka midagi teeb seal potil, aga samas ta ka luiskab tihtipeale, et saada potile. Kes ikka vajaks neli korda enne magamajäämist WCs käimist?

Kaur tagasi voodisse saadud, tahan talle tekki peale panna, aga ta karjatab: "Ei! Ise!" ja veedab minuti, tõmmates endale jalaga! tekki peale.

"Emme, ma olen sündinud," ütleb ta siis ja viibutab näpuga kollaaži poole oma seinal, kus on kolmteist pilti Kaurist, alates tema sündimise päevast kuni aastaseks saamiseni. 

"Oled küll sündinud." Teen Kaurile ja kaisukarule musi, sulgen ukse enda järel ja ruttan alla. Veel ainult paar korda Kauri karjatuste järel üles joosta ja ma olen vaba!

Okei, see protsess on pikk, aga armas ikka ka.

Anna käpad ka

Kaur mängib klotsidega ja laulab: "Mina olen Ott ja sina oled Ott, kahekesi astuvad Ott ja Kaur!" Viimast rida kordab ta neliteist korda, enne kui uuesti otsast peale hakkab. Ta üldse laulab viimasel ajal kogu aeg: mängides, tõuksiga sõites või riietudes. Lauludeks on vana aja eesti klassikud, mida me autosõitude juures taustaks oleme hakanud laskma. Megaarmas on, et lapsed kuulavad neidsamu laule, mida meiegi väiksena, ja laulavad kaasagi.

Ükspäev sõitis Kaur tõuksiga, meie Itiga käruga järel, ja üürgas kõigest kõrist: "Kopp, kopp, lahti tee, metsas kuri jahimees, jänes, tuppa tule sa, anna käpad kaaaaaa!" Selle juures jõudsime ümber nurga ja avastasime seal taga seisnud mehe, kes endamisi muheles.

Teine kord sõitis Kaur meie ees ja üks vastu tulnud vanem naine küsis mult: "See on teil tõeline jutupaunik, on ju?" Lihtsalt vastu tulnud inimene saab ka aru... Kaur on üks nendest lastest, kes suvalisele inimesele mänguväljakul hakkab rääkima, mis ta täna tegi ja mis ta eile tegi ja kus ta eelmisel nädalal käis.

Iti ka joriseb natuke lauludele kaasa. "Kopp-kopp" oskab temagi öelda ning üht-teist veel. Eile ütles ta näiteks hästi selgelt "kajakad", viidates põllule meie aia taga, mis praegu kajakatest valge. Iti oskab ka paljude asjade peale raputada pead ja öelda selgelt: "Ei!", Kauriga mänguasjade pärast jageledes on välja tulnud ka: "Minu oma!" ja "Ei tule!"

Mis su nimi on?

Kaur on esimene, kes mänguväljakul teisi mängima kutsub. Tarvitseb kellelgi meie kodumänguväljakule vaid läheneda, kui Kaur liivakastis ämbri käest pillab ja elevusega hüüab: "Kas sa tuled mängima?"

Eile tuli sinna üks Iti-vanune tüdruk. Iti ise ehmus (tal on praegu võõristamise faas) ja läks minu selja taha peitu, Kaur aga läks tüdruku juurde ja võttis ta oma hoole alla. "Laps, tule liivakasti mängima! Tule, tule-tule." Ta võttis isegi tüdruku käest ja juhtis ta liivakastini. Pärast viis ta tüdruku kriitidega joonistama ja ulatas talle isegi kriidi ise kätte: "Palun!"

Selle kõige juures ei oska Kaur end aga tutvustada. Kui keegi ta nime küsib, läheb ta lukku ja suure kõhklemise peale ütleb, et tema on poiss. Talle meeldib kõigi ettejuhtuvate täiskasvanutega lobiseda. Läks aga ükspäev kiikuma ja jutustas seal lähedal seisvale teisele emale, et tema on Poiss ja on viieaastane.

"Kaur, sa oled kaheaastane," ütlesin ma. Ta rääkis viiest aastast vist selle pärast, et teab, viie aasta pärast läheb ta kooli. Siis jutustas Kaur tädile midagi lasteaiast.

"Aa, sa käid lasteaias?" küsis tädi.

"Ei, lasteaias ta ka ei käi," ütlesin mina kõrvalt ja hakkasin kihistama. Ta lihtsalt väga tahab juba minna...

Kodus hakkasin Kauri treenima, et ta ikka oma nime teistele öelda mõistaks.

"Nii, mina olen teine laps ja küsin sult: "Mis su nimi on?" Mis sa siis vastad? Minu nimi on...."

"Poiss!" aitas Iti kõrvalt. Iti arvab muuseas, et tema ka on poiss. Kui talt küsida: "Iti, kas sa oled tüdruk?", siis teatab ta: "Ei, poiss!"

*

Eile mängisid nad taas liivakastis ja ma kuulsin, kuidas Kaur omaette harjutas: "Minu nimi on... Kaur." Juhhuu! Siis tulid kaks vanemat last ja Kaur hakkas vanema vene tüdrukuga mängima. Mänguhoos teatas ta ise: "Laps, mina olen Kaur." Vene tüdruk ei teinud sellest välja, sest ta polnud küsinud, aga mul oli Kauri üle hea meel. Üks eluoskus jälle juures!

Keegi peab ju korda hoidma

Kaur on suureks noomijaks sirgunud. Ei tea, kas ma keelan oma last liiga palju, et ta on eeskuju võtnud ja viimasel ajal aina tõreleb minuga :D

Ajan mina kodujuustu köögipõrandale, kui ilmub Kaur ja teatab: "Emme, ei tohi nii teha!"

Kõnnin mina festivalil muru peal, kui Kaur ütleb: "Emme, kõnni kõnniteel!"

Rääkimata naljakamatest kurtmistest, nagu: "Eii, lase Itit hammustada!", kui ma Iti ta haardeulatusest välja sikutan.

Vahetan mina lastel peale basseinis suplemist riideid, endal veel bikiinid seljas, millest põrandale tilgub, on kohe Kaur juures tõrelemas. Ta vist vaatas, et ma pissin põrandale...

Vahepeal on Kauri märkused küll ka lihtsalt hoolitsevat tooni. Sõin hommikusöögi lõpetuseks mureleid, kui ta laua peale ronis ja mult küsis: "Kas sa sööd?"

"Jaa, ma söön mureleid."

"Vaata, et kivi ei hammusta," ütles Kaur ja ronis uuesti maha.

Lasteaed ootab

Sööme õhtust, kui Kaur korraga teatab: "Tahan endale sõpru." Vahetame mehega pilgu, sest see lause on nii ebatavaline tal lampi öelda. Kas ta üldse teab, mis on sõber?

"Koolist saab sõpru," räägib Kaur nüüd ühtelugu. "Lasteaiast saan ka."

See paneb mind mõtlema, et enam iialgi ei tule maailmas ühtegi perioodi, kus ma oleks kellelegi nii oluline kui praegu Itile ja Kaurile. Kus ma oleks kellegi terve maailm. Nad on mõlemad praegu nii minu omad. Mina organiseerin neile tegevuse, minu väljendid kõlavad Kauri suust mulle tagasi... Ja augusti lõpust alustab Kaur lasteaeda ning septembris läheb Iti hoidu ja siis on nende maailm juba hoopis teine, hoopis avaram. Siis ma olen lihtsalt osa nende maailmast, aga enam mitte kõik.

Kaur väga tahab juba lasteaeda minna ja ma juba näen ette, et tal ei tule harjutamisega ka probleemi, ta lihtsalt läheb ega vaata tagasi ka. Aga Iti on ikka veel tilluke, ta pole isegi poolteist, kui hoidu läheb... Kuidagi ei tahaks teda veel ära anda ega tööle minna.

Kuigi vaimselt mulle ilmselt on hea jälle inimeste keskele saada ja töömaailma sukelduda, siis oma tillukesest tüdrukust hakkab küll kahju olema iga päev lahkuda. Ta on ju alles nii väike ega õieti räägigi veel, kuidas ta mulle isegi teada saaks anda, kui keegi talle liiga teeks?

Kahe maailma piiril

Iti moodustab veel pisikesi lausekesi nagu "issi läks" ja "tädi kõnnib". Kaurile paistab ta aga lastekeeles rääkivat veel palju enamgi. Arutasime just mehega, kas Kaur on praegu mingis maagilises maailmas, kahe keelemaailma piiril, kus ta saab juba aru kõigest, mida meie räägime, aga ka sellest, mida räägib Iti oma lapsekeeles. 

Esialgu tundub, et Iti on suur troll ja ähvardab ning norib Kauri.

"Ka," ütleb Iti ühtelugu Kaurile. "Ka!" 

Kaur läheb endast välja ja hüüab: "Ei! See on minu oma... söök!" Või siis minu oma... tool või minu oma ükskõik mis asi. Mis iganes Kauril parasjagu käsil on, nii kui Iti ütleb ka!, siis läheb Kaur närvi ja kuulutab eiiiii, see on minu oma. Iti naeratab leebelt ja ütleb edasi, et ka ja ka, mispeale Kauri hääletoon aina tõuseb. Ükskord sõitsime autos vist kümme minutit nii, et Iti, naeratus näol, aina õrritas ja ütles ka ja ka, ning Kaur üürgas: "Eiii! See on minu oma raamat! Ei paku sulle."

Olen aina püüdnud Kaurile seletada, et Iti ei taha su tooli, tal on oma tool, või ei taha su sööki, tal on ju oma söök ees. Aga sellest pole mõhkugi kasu, reaktsioon on sama häälitsuse peale kogu aeg sama, nii et tundub vägisi, nagu... Iti provotseerikski Kauri oma keeles ning meie ei saa sellest lihtsalt aru.

Iti on muidu sellist tüüpi küll, et õrritab ja ajab venda närvi ning ise itsitab. Ta on Kaurilt umbes neliteist tuhat korda hammustada saanud, aga see ei takista teda ise oma sõrmi venna suhu toppima minemast.

Vahepeal siis loobusin Kaurile seletamast, et Iti ei taha ta asju, vaid püüdsin ta tundeid peegeldada: "Sa lähed närvi, sest sa ei taha Itile oma raamatut anda. Sa tahad rahulikult sirvida."

Kaur jäi vait ja kuulas mind mõtlikult. Talle peegeldamine sobib väga ning ta jääb siis tihti vaikseks. Ta ju alles õpib tunnete nimetusi. Olen paar korda nii uhke olnud, kui Kaur ise juba Itile seletada oskab, näiteks poti peal: "Ei, Iti, (ei) torgi mind! Rahulikult istuda." Või kui Kaur oskab mulle seletada, et vihastas klotsi peale.

Täna autos istudes, kui Iti jälle ka seletas ja laialt naeratas, et venna karjuma hakkas, küsisin Kaurilt: "Millest Iti sulle räägib?"

"Toolist," ütles Kaur ja patsutas ägedalt oma turvatooli. "Iti räägib minu toolist."

"Ka," ütles Iti kõrvalt ja vehkis käega.

"Eeeiii! See on minu oma tool!"

Iti esimene lause

Iti ütles täna oma esimese lause! Kolmesõnalise! Alati, kui neile eine ajal puuvilja annan (Kaur on küsija ja puuvilja valija), teen selle pooleks ja küsin alati Itilt: "Iti, kas sina tahad ka banaani/ploomi/pirni?" Ja kui Iti näost särama lööb ja käratsema kukub, nunnutan talle puuvilja lõikudes: "Kas tõesti sina tahad ka, preili? Muidugi sina tahad ka!"

Sajal juhul sajast Iti tahab puuvilja, nii et seda poleks vaja mitte kunagi küsida. Aga ma teen seda lihtsalt kõnefooni suurendamiseks. Tundub nagu väike asi, aga nädalas on see kokku mitusada sõna rohkem, mida laps kuuleb ja millele reageerida saab.

Ja täna sirutas Iti oma kahvli ette ja ütles: "Ma ba tahan!"

Mul olid pisarad silmis. Meie Iti on rääkiv laps mis rääkiv laps!

Kahesõnalisi lausekesi ma olen siin paaril viimasel päeval ka kuulnud, nagu "ei taha" (100% Kauri lemmikväljend praegu, nii et temalt kuuldud) ja "kukkus maha". Mees vandus ka, et Iti ütles pükstevahetuse ajal "alukad".

Täna pärastlõunal sõitsime Männi parki aega viitma - seal on hästi hea infrastruktuur, kümneid mänguväljakukesi ja muid lõbustusi. Kaur rääkis autos tagaistmel, et me lähme parki, kusjuures ta "r" oli väga eeskujulik. Ütlesin mehele midagi Kauri hea kõnearengu kohta, mispeale Kaur tagant märkis: "Vaata, ma olen juba suur." 

Jälle üks kerge pisardamise moment. Meie suur pisikene poiss...

Muuseas käskis see pisikene poiss mul täna tööle minna. Ütles joonistamise ajal: "Emme, mine tööle."

"Kas sa tahad, et ma tööle läheksin?" küsisin jahmunult.

"Jah," ütles Kaur kindlalt ja värvis edasi. 

No mis siis enam muud, kui sügisel sammud töömaale seada, kui lapsed juba lausa nõuavad :D

Tahan kooli

Hästi mõnus lõunatund on. Meil oli vihmaõnn nagu meil tihti on, ehk mänguväljakult tulles ja just koju jõudes tundsime esimesi piiskasid põsel. Täpselt saime mängimas ära käia ja siis oli juba õdus tuppa minna, lõunat süüa ja lastel päevaunele pugeda. Nad jäävad sombuse ilmaga veidi kiiremini magama kui muidu. Mul siin nii mahe nüüd vihmaladinat kuulata ja kohvi juua.

Iti jalutab nüüd õues veidi ise, käru kõrval. Ta hoiab head tempot ja püsib ilusamini kõnnitee raamides kui Kaur :D Kaur paneb tihti laiska ja küsib kärusse, ehkki ma teda küll püüan keelitada kas kõndima või tõuksima. Aga miks jala peaks kõmpima, kui taksoga saab, onju... Siis on veits pull vaadata, kui Iti jalutab ja Kaur kärus on.

Kauri kõne areneb astronoomilise kiirusega. Ta ütles täna sellise lause: "Iti, tule siia meie juurde joonistama...koos!" Hästi pikk ja rikkalik lause. Umbes eile ilmusid Kauri kõnesse ka küsimused. Vaatasime koos filmi "Tõlkes kaduma läinud" (suur erandjuhus, kui ta ekraani näeb, aga ta ei maganud eile lõunat ning ma ei suutnud midagi muud teha kui see aeg lesida ja telks käima panna). Kaur küsis: "Mis tädi teeb?" Märkasin, et käesolev stseen oli lastele sobimatu ja ma ei tahtnud üldsegi seletada, mis tädi teeb, kerisin hoopis stseeni edasi.

Siis pani Kaur iga natukese aja tagant filmi pausile, pomisedes: "Panen korraks pausile." Siis vajutas ta eiteakuhu, aga korraga oli "Tõlkes kaduma läinud" ekraanilt kaduma läinud, telekas ilutses hoopis džungel ja valjud ahvid. Kaur pani eiteakust ahvid käima:D Ise oli üpris ehmunud, aga eks me siis vaatasime paar minutit ahve ja itsitasime nende suuri käsi ning imetlesime pisikesi ahvibeebisid, kuni ma alla andsin ja teleka kinni panin.

Mees arvas, et Kaur vajutas puldil Youtube'i otsenuppu, kus tal viimati vist mingi looduskanal oli lahti jäänud.

Eks ahvike leiab igalt poolt omasugused üles.

Kauril on ka suur tung juba kooli minna. Iga päev seletab ta: "Ma tahan kooli minna! Panen kiivri pähe, tõuksiga sõidan. Pargin sinna."

"Mitme aasta pärast sa kooli lähed?" küsisin täna.

"Viie..." Viie jah :D Aega veel on. Enne alustab ta sügisel hoopis lasteaiaga.

Ja veel on Kauris suur abipolitseiniku geen. Igal ajahetkel on ta valmis Itit talitsema ja manitsema, millest ma aru saan, et ahhaa, Kaur teab küll reegleid! Ta lihtsalt ise ei järgi neid. Aga teoorias on kõva vend.

"Veel paprikakoosi," ütles Kaur lõuna ajal armsasti (tema sõna kuivatatud aprikoosi kohta).

"Okei, ühe veel saad ja siis on kõik."

"Kaks," ütles Kaur ja keeras pea viltu.

Hakkasin naerma. "Okei, saad kaks, et oskasid nii hästi tingida. Aga siis on lõuna läbi."

Kaur võttis oma aprikoosid ja ütles Itile rangelt: "Iti, emme pane sulle rohkem, täitsa piisab." 

Iti sõi rahulikult ja polnud midagi küsinudki:D

Potitreening kahe lapsega korraga

Ma vahel omadega nii läbi, et kohe olen. Palusin mehelt endale pühapäeva vabaks, et linna minna ja lihtsalt olla. Lihtsalt üksi. Ma nii vajan seda üksiolemise aega, et kohvikus käia, kinos midagi vaadata ja mõnes kaltsukas ringi sobrada (ma ei ostle enam ühele, vaid kolmele! Kaks marakratti vajavad ka riideid ja kellegi suurusele leidub ju alati midagi vahvat!). Nii tore, et saan minna, ja loodetavasti siis olen uuel nädalal jälle veidi rahulikum ema.

Potitreening võtab veidi närvirakke enda alla. Kauriga on muidu hästi ja laps mähkmevaba, kui välja arvata uneajad. Vahepeal oli ta juba lõunaune ajal ka päevi kuiv, nii et hakkasin talle ainult aluspükse jalga panema, aga siis ta hakkas ikka regulaarselt sel ajal pissima ja kopp sai ette sellest pidevast pesupesemisest. Kui kaks päeva suudan ära pesta kogu Kauri voodipesu ja kaisukaru, siis kolmandal päeval löön ikka käega ja panen lõunaune ajaks mähkme alla. Eks kui ta mõned päevad jälle kuiv püsib, siis proovin uuesti.

Aga Iti võiks minu nägemuse järgi ka vaikselt mähkmevabaks saada. Tal käib see asi lainetena. Vahepeal tegi juba päevas mitu-mitu korda pissisid-kakasid potti...praegu on hea, kui ühe saab. Nii palju paneme teda potile, aga ta ei tee sinna midagi, teeb mähkmesse minut peale selle alla saamist. No mis sa teed, vägisi ju ei sunni. Lihtsalt endal on kahju sellest ressursist, mis kulub mähkmete pesemisele, või siis, kui riidemähkud on kõik mustad, pabermähkmetele.

Paar nädalat tagasi kandis Iti õhtustel tundidel enne magamaminekut juba aluspükse ja oli pool tundi või tund lausa kuiv. See tundus suure võiduna, aga praeguseks on seis jälle selline, et ta pissib minut aega peale aluspükste jalga saamist kõik täis. Siis pole pesta vaja ainult märjad riided, vaid õnnetumal juhul ka vaipasid, kui seal peal juhtus olema. Üks kord vahetad ära ja paned uued aluspüksid ja riided, kaks korda vahetad...peale kolmandat lööd ikka käega ja paned mähkme alla, sest no kaua sa jaksad.

Aga samas ei saa unustada, et meie kõik olime selles vanuses juba mähkmevabad! Inimene on selleks aasta ja kahekuuselt absoluutselt võimeline, asi on vaid järjekindluses vanema poolt.

Eks katsun enda pesumägesid vähendada ja kui pesukorv jälle piisavalt tühi on, siis jätan uuesti mähkmed ära. 

Loodus on meie lastetuba

Itikene hakkas aasta ja kahe kuu vanuselt kah kõndivaks lapseks. Kuna ta sättis suhteliselt kaua seda püstitõusmist, enne kui ette võttis, siis jalutab ta nüüd käputamisest tugevaks saanud lihaste toel ringi päris professionaalselt. Ma saan päevas nelikümmend rõõmusööstu, kui Iti jälle kuskilt välja jalutab ja üle terve näo naeratab. Ta tundub ise ka nii uhke oma kõndimise üle.

Hommikul mänguväljakul tipsis Iti jälle nii netilt ronimismaja sees ja ümber ringi, sellal kui Kaur liivakastis möllas. Vaatasin oma ringitoimetavat lapsukest ja mõtlesin, et see on suurim õnn maailmas. Nii lihtne ja tavaline, aga samas nii suur õnn, et sul on laps, ja laps, kellega on kõik korras ja kes lihtsalt pakatab tervisest. 

Iti sai elus esimest korda herilaselt nõelata, aga võttis asja kergelt. Korra kräunatas, aga siis ma võtsin nõela välja (oot, kas ta siis äkki hoopis mesilane polnud...) ja Iti rahunes peale oma sõrme mõningast silmitsemist maha ja mängis edasi. Kauril aga olid käed tööd täis, et iga mänguväljakul viibinud lapse sabas joosta ja ronida. Ühe sama vana poisiga nad jooksid kilgates ümber mängumaja ning poiss vahepeal pages oma vanaema põlle sisse peitu, et veidi rahuneda. Kaur ka siis pages võõra vanaema sülle ja kallistas teda kõvasti :D Ma kõrvalt ikka vaatan ja imestan, kui seltskondlik ta on. Kas on ikka minu poeg?

Aga eks geenid tulevad kahelt vanemalt, ja kõigilt neilt ka, kes olid enne meid.

Iti on olekult veidi vaiksem, aga seltskondlik tundub ikkagi. Kui keegi mänguväljakule siseneb, siis hüüab Iti ka alati: "Tere!", ei pelga kedagi ja ronib ligi uudistama. Ja ta on üks mõnusalt rõõmus ja iseseisev tegutseja. Aeg, mis Iti päevas veedab ise endale tegevust leides, kas siis toas, aias või mänguväljakul, on päris suur. Vahel mõtlen, et peaks temaga rohkem üks-ühele tegelema, aga noh, samas ei taha ju, et laps vanemast sõltuma ka hakkaks endale tegevuse leidmise poolest. Ma tugevalt seda usku, et laste asi on mängida ja vanemate asi vanem olla ehk lihtsalt lähedal olemas olla.

Vahel siin aias mõtlen, et no teate, kui räägitakse, et meie lapsena mängisime kivide ja puupulkadega ning ei olnud meil mingeid uhkeid mänguasju... siis need lapsed mul tõesti mängivadki väga hea meelega kivikeste, muru ja puuoksakestega. Ise leiavad endale tegevust ja ise toimetavad. Peab ainult silma peal hoidma, et nad ei leiaks tegevust taimedega, mida me tahame suureks kasvatada. Elupuuhekki tahetakse alatihti rappida ja sireli lehti ära rebida.

Üks õhtu tuli issi koju ja Kaur oli aias nii tegevuses, et isegi ei jooksnud talle vastu. Ta oli endale mänguköögist tangid võtnud ja tõstis nendega hoolikalt teelehetükke ühest kohast teise. Ütlesin aina, et Kaur, issi tuli ju, aga Kaur toimetas oma teelehesupiga edasi, keelgi suust väljas. See hetk oli kuidagi eriliselt armas, sest teelehed ju... Meie mängisime lapsena teelehtedega!

Seltskondlikud lapsed

Itibiti hakkas iseseisvalt seisma! Veetsime eile õhtul kõik aias aega: meie mehega kinnitasime elupuuheki kattevõrku spetsiaalsete klõpsudega kinni, et tuul seda aina üles ei puhuks, Kaur oli meie assistent ja ulatas klõpse, karjudes iga natukese aja tagant: ise! ise! Iti käputas ka üle õue meie juurde, võttis kinni vanaema kingitud õunapuust, mis juba kenasti suurte lehtede ja mõne õiega uhkustab, ja hakkas uurima selle küljes olevat sordisilti. Ise hoidis kinni ainult sellest sildist. Kui issi seda märkas, võttis ta Iti treenimisele ja meelitas teda täitsa ise seisma, ja Iti seisiski mitu raksu täitsa ise. Juubeldasime, Kaur lasi issi abiga murul kukerpalle ja Iti ronis minu sülle nunnutama. Olime nagu näidisperekond seal muru peal sooja maipäikese käes.

Lapsed on väga rahul, et meil on mõlemal pool üle aia kaks naabrit ja mõlemal pool koerad ka. Nii kui mõni koertest õue lastakse, hakkavad mõlemad lapsed entusiastlikult haukuma. Ja kui mõni inimene on piisavalt ettevaatamatu, et õuel asjatada, võtab Kaur ta rajalt maha ja hakkab juttu puhuma. Ta on väga seltskondlik. Õues rattaga sõites ütleb ta absoluutselt igale vastutulijale või möödaminejale kõlava häälega tere... ja siis mulle vaikselt nende liigi ja tegevuse: onu tuli, tädi sõitis rattaga, laps kärus, koer!

Iti ka on viimastel päevadel hakanud kõigile, keda ta kohtab, tere hüüdma. 

Ja Kaurilt tulevad ilusad pikad laused. Õues täna: "Kraana töötab seal kaugel." Ta sõidab nüüd õues pika tee alevisse poodi oma tasakaalurattaga ära, pargib oma ratta poe kõrvale ja sees aitab mul ilusti ostelda. Mina ulatan talle kaubad, tema paneb korvi. Iti ka on kärus ilusti vaikselt ja jälgib protsessi. Kassasse jõudes Kaur ilusti teretab kassapidajat ja pärast ootab Iti käru kõrval, kuni ma asju pakin. Peaks tal varsti ise maksta ka laskma, viipekaardiga on see ju käkitegu. Ainult ma ootan korda, kui taga järjekorda pole.

Eriti armas pilt õues on, kui Iti beebikiiges on ja Kaur talle hoogu tuleb tegema. Mõlemad säravad üle näo ja lõkerdavad. Iti püüab Kauri nokamütsi peast maha lükata. Kaur noomib: "Iti, ei tohi!", paneb mütsi tagasi pähe ja kiigutab edasi. Vahepeal läheb ise eemale ja õpetab: "Kehaga, kehaga!" (Nagu siil põõsast: serviti, serviti!) Ise kiigub nagu lipp tuules edasi-tagasi. Et Iti kehaga ise hoogu teeks :D Heh, ise Kaur küll kunagi endale hoogu ei tee, kui teda kiiges õpetan. Nüüd ma tean, et ta saab põhimõttest aru küll, aga lihtsalt ei viitsi.

Rahutu ja kaunis elu

Kaur nägi oma elu esimese õudusunenäo, nii, et seda seletada ka oskas. Kui Itiga teda lõunaunest võtma läksime, siis ta nuttis voodis ja karjus, et ei taha võililli :D You sweet summer child... Isegi õudusunenäod on lilledest :D Aga eks tal on piiratud kogus asju, mida ta päeva jooksul näeb ja kogeb, ja nendest siis räägitakse ja neid nähakse unes. Ma just samal päeval alevist suurelt mänguväljakult tulles olin lastele kärru võililletupse pistnud, et nad jumala eest enne lõunaune aega magama ei jääks. Pistsin neile aina asju pihku ja patrasin kõigest, mis pähe tuli.

Hea ja kerge on olla, kuigi ei saa salata, et vahepeal rattaga sõitmas käies on mingi rahutus ka hinges. Maiõhtud on parim asi maailmas, kõik lõhnab ja laulab ja on salapära täis, ja minul on need küll terve elu hinge rahutuks ajanud.

Ja jah, ma olen nüüd rattaomanik! Esimest korda elus! Mees tegi mulle üllatuse. Ma olen viimastel päevadel igal hommikul ja igal õhtul sõitmas käinud ja see on lihtsalt imeline. Mida see meeleolu ja füüsilise olemisega teeb, on super. Käisin eile lausa kaheksa-üheksa paiku ka sõitmas ja leidsin, et mulle meeldib hilja õhtul ja varahommikul ikka rohkem. Kui on mõnusalt vaikne. Eriti varahommikul, mil maailm alles ärkab ja kedagi peale koerajalutajate veel väljas ei liigu...

Meie aedlinn hakkab valmis saama. Oleme kogu siin elatud aja olnud ehituse keskel, sest meie maja oli üks esimesi valminuid. Mul selle kohta küll midagi halba öelda pole, sest lastel, eriti Kauril, on olnud jube põnev neid masinaid vaadata. Mänguväljakul ka pool aega takseeritakse ekskavaatoreid ja kraanasid ning kommenteeritakse, kuidas üks või teine töötab.

Aga nüüd hakkab siin olema teistsugune energia, ja ümbrus läheb aegamisi järjest ilusamaks. Igale poole on istutatud puid, põõsaid ja hekke, ning nüüd maikuus on ka kõik noored puud kenasti lehed lahti löönud. See annab nii palju juurde! Ma kujutan vaikselt ette, kui ilus siin veel kümne aasta pärast on, just haljastuse ja aedade mõttes. Samas muidugi on praegu ka lahe uus energia, kõik sebivad ja toimetavad ja tutvuvad omavahel.

Meie ka põhimõtteliselt iga õhtu toimetame aias: istutame, kastame, korjame kive, riisume... See pakub päris rahulolu kohe. Oma aed! Endale ja oma lastele teeme. Ma käin äsjaistutatud ploomipuud iga päev piilumas ja annan mehele igast uuest lehest või õiest teada. Ja meie tagaääre arooniad sirguvad aina lopsakamaks. Ja meie sirel, mis küll see aasta veel õitsema ei hakka, on sellegipoolest kaunis, ilusate lehtede ja kahara kujuga, ja kasvab ka jõudsalt. Meil hakkab tulevastel aastatel otse terrassi juures sirel lõhnama...

Ühesõnaga oleme õnnelikud siin.

Issi sulnis

Sööme kolmekesi lõunat: mina, Kaur ja Iti. Mina loen Ekspressi ning kostab vaid matsutamise hääli.

"Issi sulnis," ütleb Kaur mõtlikult.

"Issi on tõesti sulnis," nõustun.

"Issi kallis... armas," ütleb Kaur ja sööb edasi.

Või teine kord kärutame mänguväljakult koju. Iti istub meie mitmikutekärus suure lapse koha peal rihmadega kinni, Kaur on laiska pannud ja nurunud end kõndimise asemel beebikorvi istuma, kus ta nüüd säravalt naeratab ja ümbrust takseerib ja kõigile möödujatele või kaugemal majade ees toimetajatele tsauu! karjub.

"Issi armasta," ütleb Kaur korraga.

"Armastad issit või?"

"Mhmh. Kallis," ütleb Kaur.

Päris nunnu. Et mina siin majas Kaurilt lahket sõna kuuleks, seda ette ei tule, aga vähemalt issil on maailma suurim fänn :D 

Ja see on tõesti näide, kuidas lapsed kuulavad, mis vanemad teineteisest räägivad. Ma vahepeal jutustan Kaurile ja Itile, et jätke alati meelde, meie issi on kõige kallim issi maailmas, ja meie peres armastatakse issit väga.

Sel hetkel, kui need ilusad sõnad ükskord laste suust tagasi kõlavad, on küll väga armas tunne.

Wazzuuupp

Viimane kord, kui lasen endale maniküüris sinised küüned teha :D Kaur on nendest šokeeritud ja eriti sellest, et üks küüs juba ära tuli.

Õhtuti on tal nüüd komme kauem uinuda kui Itil. Itiproff uinub nüüd 10-15 minutiga, Kaur hakkab oma toast hõikuma emme ja emme. Viimati tulin just juuksurist, mees oli lapsed üksi magama pannud, mõtlesin, et aitan siis Kaurigi uinutada.

"Emme siin," tõusis Kaur voodis istukile, kui sisse astusin. "Juuksur! Juuksur! Lõikas."

Mõtlesin, kas tegu on esimese meesterahvaga maamunal, kes märkab, kui naisterahvas on juuksuris käinud, aga jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt issi talle enne rääkis aina, et emme on juuksuris.

Heitsin Kauri voodisse ja võtsin ta kaissu. 

"Tanniauto," ütles Kaur mõtlikult. Kaurikeele oskajad teavad, et see tähendab tänavapuhastusautot ja sellest räägib Kaur natuke igal õhtul, kuna see on ta lemmiktüüpi auto. 

"Sinid küüned!" hüüatas Kaur mu käsi märgates, tõusis taas istukile ja haaras mu käe. Ta hakkas iga küünt eraldi puudutama, pomisedes iga kord: "Sinid küüned..."

Siis jõudis ta äratulnud lakiga küüneni ja karjatas vaikselt. "Oh no! Katki..." Enese rahustamiseks nõudis ta kohe teise käe, käis ka selle läbi, pomisedes viis korda sinid küüned, ja kuulutas, et see on korras. Sain ta uuesti pikali ja sulgesin ise silmad. Kaur tegi mulle pai, kohendas prille ja hakkas eri näo osi puudutama, ise neid nimetades. Tegin silma uuesti lahti ja naeratasin talle.

"Wazzuuuuppp!" ütles Kaur valjusti ja itsitas. Issi õpetas talle "Scary movie'st" tuttava vana hea wazzuuuuppp! karjumise selgeks. Tõusin ohates voodist - siin pole enam midagi teha, Kaur peab end ise uinutama. 

Parem mitte sellist lapse uinutamist üldse harrastada, tuleb mingi veiderdamine ja naljategemine välja. Laps peab ise uinuma.

Ja küüned teen järgmine nädal neutraalsed nahavärvi.

Iti lobiseb

Itil tuleb uusi sõnu nagu Vändrast saelaudu, väga vahva on kõrvalt kuulata ja tähele panna. Äsja võttis ta legomehikese kätte ja ütles: "Emme."

"Ei, see on mees," ütlesin. Iti proovis algul öelda 'mee', siis 'ees', aga mängu käigus tuli juba täitsa ilus ja ideaalselt hääldatud 'mees' ka välja.

Ja ükspäev ütles ta söögi ajal lusikat viibutades nõudlikult: "Anna!"

Eriline lemmik, mida Iti iga päev ise kasutab, on "koer". Talle jubedalt meeldivad koerad ja eriti naabrite suur must koer. Kohe, kui teda aias näha, läheb Iti elevile, ütleb koer ja haugub paar korda, siis läheb akna peale koputama ja koera tähelepanu nõudma. Eriti naljakas on, kui Iti on õhtuti vannist tulnud ja ma mähin ning riietan teda all. Meie elutuba avaneb aeda ning vanniajal on koer alati ka aeda lastud, mõnikord koos külla mängima kutsutud teise koeraga. Siis ma Itit enam riidesse ei saa. Ta ajab end paljalt mähkimislaual püsti, läheb seisab vastu aknaklaasi ja läheb koputama, viipama ja koertele haukuma. 

Pilk, millega koerad teda vaatavad, on kergelt öeldes hämmeldunud.

Tänaval koera nähes hauguvad alati nii Iti kui Kaur :D Mis teha, mul on koerad lapsed...

Iti puhul on ka naljakas, kui viisakalt ta tere ütleb. Lähen teda õuest lõunauinakult võtma, kostab kärust riide alt kena "Tere!". Päeval, kui ta toa peal kõikvõimalikke mööbliesemeid enda ees lükates ringi liigub, siis mind nähes ta ikka naeratab laialt, viipab ja ütleb tere. Tal on jube armas viiehambaline naeratus ka.

Ta ütles eile ka uusi pükse jalga saades "püksid" ja "puhtad" ning kammi minu poole sirutades: "Kaur kamm".

ja nüüd ta ärkas õues, tõin ta siia endale sülle, ta märkis: "Kaas", ja hakkas läpaka kaant kinni panema. Paneme siis kinni, kui boss käsib.

Oi-oi, katki

Saime Iti sünnipäevaks Aafrika puude, põõsaste ja loomadega seinakleepsud. Algsest plaanist nendega Iti tuba kaunistada sai kuidagi hoopis uus plaan teha elutuba Aafrikaks. Mõeldud, tehtud.

Selle peale me küll ei mõelnud, et Kauril näpud sügelevad ja sellist asja ta kaua ei kannata, et kuskile midagi kleebitud on. Esimesel hommikul alla tulles tegi ta küll suured silmad ja kiitis: "Oi, nunnuu!" Aga tulin mina siis väljast Itit hommikuunele kiigutamast, kui Kaur mind häbeliku näoga esikus vastu võttis, raamat käes, nagu alati, sest ta tahab tihti, et me Iti uneajal koos loeks.

"Oi-oi," ütles Kaur. "Katki läks."

"Mis läks katki? Kas raamat? Tundub terve."

Kaur läks seinakleepsude juurde ja kordas jälle, et oi-oi ja katki. Siis nägin, et emasebra on pildilt kadunud, kivid on katki ja emalõvil on puudu pool pead. Vägisi tahtis naer peale tulla.
"Kes seda tegi, Kaur? Kas sina?"

Kaur raputas ägedalt pead ja hakkas midagi issi kohta rääkima. Vähemalt ei püüdnud Iti süüks ajada, nagu ta mõnikord peale puuksutamist või krooksumist teeb.

Kuidas issi õhtuti töölt tuleb

Kaurile meeldib mängida, kuidas issi õhtuti töölt koju jõuab. Kaur mängib issi osa ja mina iseennast. See käib nii, et Kaur logistab kõnnimasinaga nagu autoga kohale, ajab käed laiali ja karjub: "Kallu! Kodus!"

"Kallu, sa oled kodus!" hüüan mina ja teen talle kalli. "Kuidas su päev oli?"

"Palju tööd," ütleb Kaur, pöörab insta ringi, viipab tsau ja logistab masinaga tuldud teed tagasi - uuesti tööle. Kahe sekundi pärast sõidab ta suure kolina ja mürinaga jälle kohale, särab üle näo, ajab käed laiali ja karjub: "Kallu! Kodus!"

Ja nii lõpmatuseni:D

Sõnad, head ja halvad

Kaur keksis kõnnimasinaga mööda elamist jalutava Iti järel ja kilkas: "Kõnni, kurat!"

Vahetasime mehega pilgu ja püüdsime ebaõnnestunult mitte naerma hakata. See polnud Kauril öeldud üldse sellisel toonil, nagu "kurat" nõuaks, vaid pigem rõõmsalt ja julgustavalt. Aga peame ikka hoolikalt oma sõnavara valima hakkama. "Kurat" on meil mõlemal julgelt sõnavaras ja mul on ikka palju hullemaid sõnu ka, mida ma siiamaani kasutan, aga pean end siis jälgima hakkama. Muidu pärast seltskonnas täitsa piinlik...

Eks neid asju, mille peale südamest vihastada, tuleb ette iga päev ja mitu korda päevas. Ei tea, mis manamissõna ma siis endale kasutamiseks otsima pean.

Iti õppis äsja ise tassist jooma, nii et hoiab tassi ise! On tema meil alles osav tüdruk. Mees vandus, et Iti ütles "tass" välja ka. Tal on jube palju sõnu, mida ta korranud on, kuigi ise igapäevaelus nagu kasutama ei kipu. Aga teame vähemalt, et keeleaparaat on võimeline kõik need sõnad kuuldavale tooma. 
Täna sõi ta pitsat ja ütles tükki kätte võttes ise ka nagu muuseas: "Pitsa." Ja "vett" on ka ise küsinud. 

Sööb Iti niimoodi, et peaaegu juba Kaurist rohkem. Isu on tal meeletult hea, ei jõua ettegi anda nii kiiresti. Hommikul mees küpsetas pannkooke, Iti kriiskas ühest söögitoolist, Kaur teisest: "Süüa! Kooki!" Mees jõudis vaevalt koogi ära küpsetada, tükkideks teha, maapähklivõid või kreeka jogurtit peale määrida ja laste vahel kaheks jagada, et seda kisa vaigistada. Siis jooksis ruttu uut kooki pannile panema, aga jõudis vaevalt seda pöörama hakata, kui lapsed olid oma tükid sisse hinganud ja algas uus kisa. 

Vähemalt ei pea me lapsi kuidagimoodi meelitama ega "üks lusikatais emme, teine issi eest" stiilis ise toitma :D

Pagan!

Tasub mul vaid tulla siia blogisse end välja elama, kui kõik insta paremuse poole pöördub. Kõige pimedam on ikka enne koitu, eksju.

Leidsime, et Iti pole lihtsalt harjunud liiga kiiresti üksi külma tühja voodisse heitma, aga ta jääb siiski sinna ilusti pidama peale 20-30-minutilist kiigutamist süles. Et niisama last kanda on raske ja nüri ning lihtsalt ei pea pool tundi vastu, panen endale telefonist mõne Youtube'i jutustamisvideo mängima ja kõrvaklapid kõrva. Itikene sülle, kus ta peale mõningast kurtmist end mu kaela alla kerib, vastu rinda surub ja silmad suleb, ja siis käin meie magamistoas aina ringi ja ringi. Kui ta on piisavalt unemaale reisinud, siis võin riskida ka voodile istuda ja ta lebotab selles asendis mul veel kümme minutit. Siis lähen vaikse sammuga temaga ta enda tuppa, kiigutan seal paar minutit ja poetan ta vaikselt hälli.

Nii olen paar õhtut juba kell 19:20 vaba olnud - mehel ei lähe isegi Kauriga iga õhtu nii kiiresti!

Ja täna magas Iti terve öö, mistõttu me ärkasime terve perega alles kell pool seitse. Jutti magasime, me kõik! See oli imeline. 

Jah, tegu on laupäevaga ja paljude jaoks oleks laupäeval kell pool seitse ärkamine õuduste maa, aga meie pere jaoks praeguses eluetapis on see õnnistus, kui vaid eelneva öö ilusti välja sai puhata. Me oleme vähenõudlikud ja suures unepuuduses olnud.

Nii mina kui mees olime täna terve hommiku nii reipad ja rõõmsad.

Lisaks on psühholoogiliselt väga suur kergendus, et jah, Iti siiski on võimeline õhtul ilma mingi piimata magama minema, ta on võimeline öö läbi mitte ärkama või korra ärgates end täitsa ise uuesti uinutama... Ja et me oleme suure töö ära teinud. See on nii raske protsess olnud ja ma olen meie üle väga uhke. Kui ma poleks paar kuud tagasi otsustanud, et ei, ma ei taha enam last iga öö mitu korda rinnaga toita, vaid ma tahan magada, siis toidaksin ma teda rinnaga siiamaani. Aga nüüd on mul juba palju iseseisvam väikelaps, kes sööb teistega samal ajal tahket toitu ja päris suuri koguseid ning vedelikku joob tassist (mida meie hoiame) ja harjutab juba usinalt lusikaga söömist (mida meie täidame).

Kui ma oleks teadnud, kui õudsed need harjutamise ööd ja õhtud saavad olema, ei tea, kas oleks tihanudki seda veel ette võtta, aga õnneks ma ei teadnud :D Hea, et me oma tulevikku ei tea.

Ja tulemus on seda väärt.

*

Kauri kõne aina areneb ja areneb. Ma olen sellest nii lummatud ja jälgin seda suure põnevusega. Me mehega oleme ühe inimese rääkima õpetanud! Näiteks ütleb ta nüüd korrektseid lauseid, nagu poes: "Lähme autosse!" või kodus: "Emme, tule sauna!" Just neid korrektseid käändeid ja pöördeid panen ma hästi tähele ja need püüavad mu kõrva, sest varem rääkis ta lihtsalt nimetavas vormis, aga nüüd on aina enam ja enam õigeid sõnalõppe kuulda. Saab ta ise lõunasöögi juurde keefirit, käsib ta: "Iti ka taha keehhii!"

Veel üks suur põnev muutus on, et ta kasutab õigesti sõnasid "mulle" ja "sulle". Varem olid need tal ära vahetatud või kasutas ta ka vormi, et Kaur soovib midagi. Nüüd ligineb ta mulle näiteks kahe oma lemmikautoga ja küsib: "Kumba autot?" 

"Ma võtaks selle rohelise," ütlen.

"Punane mulle," ütleb ta ja mängib ise edasi punase autoga.

Värve teab ta järjest ja järjest paremini, ajades praegu segi rohelise ja sinise, aga teised suht ütleb õigesti.

Eile söömise ajal laadisin aina Iti lusikat täis ja heldisin, kui ta kruubiputru välgukiirusel neelas ja lusikat aina mulle tagasi ulatas.

"Iti, sa oled emmele nii armas," ütlesin.

Kaur kuulas teiselt poolt lauda oma toolist ja ütles:"Kaur... armas."

"Jaa, sina oled ka nii armas mulle," heldisin.

Siis lendas meie pea kohalt üle suur-suur parv hanesid. Ma pole kunagi, ühelgi kevadel nii palju lõunamaalt tagasi tulevaid linde näinud kui sel aastal. Oleme vist nendel täpselt trajektoori peal, igatahes näeme iga päev suuri parvesid tiirutamas.

"Palju lindu," ütles Kaur, suu lahti. "Haned."

"Jaa, need on haned."

"Pagan!" ütles Kaur rõhuga. Tal on viimasel ajal üks pagan teise järel ja see on kahekordselt minu tehtud, sest esiteks võttis ta selle sõna minult ja teiseks hakkan ma vahepeal vaikselt naerma, kui ta seda ütleb. Sest see on nii naljakas! Ta laeb seda sõna erilise intonatsiooniga, sest eks mina ka seda öeldes olen alati laetud meeleolus olnud.

Näiteks ei saa ükski asi Kauril enam kukkuda, ilma et ta valjult "Pagan!" ei ütleks.

Kuidas neid väikelapsi õige magama pannakse?

Ma suht poolsurnud siin. Oleme mehega mõlemad juba päevi ja päevi korralikult magamata ja tujutud. Mul pole nagu mingit lõppu sel tööpäeval, pole kuhugi põgeneda ega mingit lõõgastust.

Iti sai rinnast edukalt võõrutatud ja jäi toidusedelile, mille kohaselt ta sõi kolm korda päevas tahket toitu ja siis väiksemaid sutsakaid pudelipiima siin-seal. Ka õhtul magama jäi minu süles pudelipiimaga, pool tundi nurrus seal, krooksus minu abiga, siis sain ta voodisse kanda.

Ma põhimõtteliselt tean küll, et aastane laps, kes enam rinda ei võta, ei vaja enam ka kunstpiima, aga siiski oli see minu meelest optimaalne variant. Ostsime ikka usinalt kappi neid piimapulbripakke. Kauriga tegime ka nii, et mõned kuud peale aastaseks saamist ta veel sai pudelipiima lisaks paar korda päevas, siis vaikselt hakkasime lehmapiimaga segi talle seda andma ja siis ainult lehmapiima ning siis jättis ta ise endal need piimakorrad täitsa ära ja läks üle suure poisi süsteemile: sööb kell viis õhtust ja see on ka viimane kord, pole mingit piima ega abi uinutamisel ega muud säärast vaja. 

Mulle oli kuidagi lisajulgustus, et nendel esimestel kuudel peale rinnapiima ärajätmist saab laps ikkagi ka mingit lisatoitu, kus on kindlalt esindatud kõik vitamiinid ja mineraalid, mida vaja. See tundub päris palju vastutust, et ta äkki sada protsenti kodutoidul oleks. Kust ma tean, kas ta saab kõik vajalikud ained kätte? Väikelastel on paljude ainete vajadus täiskasvanust palju suurem.

Igatahes nädal sai Iti vist aastane olla, kui täiesti resoluutselt jättis endal kõik pudelitoidud ära. Hakkas lausa hüsteeriliselt nutma ja vastu puksima, kui talle pudelit kas või näidatagi. Ei tea, kas jäi ükskord süües palju õhku sisse ja tal oli valus ja see jäi meelde... ei tea. Igatahes enam ta pudelit ei puutu ka, ükskõik mis seal sees siis ka ei ole. Ja nüüd on mu värskelt aastane tüdruk sada protsenti tahke toidu peal ja ma natuke pelgan. Oleksin nii tahtnud aeglast võõrutamist nagu Kauri puhul, et järjest jätan neid pudelipakkumisi ööpäevas vähemaks ja siis annan lehmapiima ja siis...

Lehmapiima tassist Iti natukene joob, aga sellega on see asi, et ma ei tea, kas seda talle üldse pakkuma peakski. Kui alla aastasele on lehmapiim suht resoluutselt üldse keelatud, kuidas ta siis aastaselt nüüd soovitatud peaks olema? Kaur näiteks piima kui sellist ei joo enam üldse, tema joogid on vesi ja keefir. Aga siis jätta Iti üldse ainult vee peale? 

Seda märkasin küll kohe nüüd paari pudelivaba päeva sees, et Iti sööb tahket toitu palju rohkem ja suurema isuga. Mujalt ju enam ei saa. Põrand tooli all on palju puhtam, püksid on puhtad... kõik jõuab otse suhu. See osa on hea.

Aga ma lihtsalt ei tea, mida talle vahepaladeks nuputada. Täpselt sama toidusedelit nagu Kaurile ma talle veel ei annaks: näiteks hommikuseks vahepalaks sööb Kaur kapsast, õuna ja vett, aga Iti vast veel kapsast ei krõbista...pole sellisel määral hambaid ega oskusi veel. 

Ah kui lihtne oli see piimapudel kätte anda, ma ei taha nii palju mõelda.

Ja kõige suurem probleem on muidugi magamajäämisega. Eks see ole täitsa enda sisse harjutatud, et Iti õhtuti terve elu on uinunud ainult rinnal ja siis lühikest aega ka süles pudeliga. Ta ei oska õhtul ise uinuda. Seda tuleb nüüd siis harjutada ja see pole teps mitte lõbus tegemine. Ma olen nii väsinud ja mees ka. Süles kiigutades jääb Iti mõnusasti vaikseks ja nurruma, aga nii kui püüad teda voodisse panna, on kolmas maailmasõda lahti. Üks kord võtad veel sülle tagasi, teine kord, kolmas kord, aga jäädki nii võtma või? Ööseks jään temaga seisma sinna tuppa või?

Oi ta on kange tüdruk. Eile istusin tema juures ja lasin tal nutta. Ta tõusis voodis istukile, haaras võredest ja hüppas hüsteerilises frustratsioonis üles-alla. See polnud enam beebinutt, vaid väikelapse enesekehtestamine. Ta oli nii vihane, et ta voodisse pandi!

Eile läks mees ka asju ajama, kusjuures Iti lõugas, Kaur ka polnud veel magama jäänud, sest Iti kisa ei lasknud. Ega ma rohkem seda õudset õhtut kirjeldada taha, kui et kõik nutsid, keegi kukkus voodist välja ja mees pidi poole pealt tagasi sõitma.

Laseme täna Iti võrekat allapoole, aga jah... ma ei tea, vb ta on võimeline sellest ükskõik mis kõrgusel ka välja ronima ja alla kukkuma. Enam ei usalda teda üksi sinna nutma jätta. Sellega pole võimalik võita, tema ei anna kunagi alla.

Soovige mulle edu...