Röövlitüdruk

Lugesin Ekspressi. Parasjagu oli ees suur pilt kiilakast maffiapealikust nimega Jokker. Iti vaatas oma söögitoolist minu poole ja ütles: "Onu nunnu."

Vaatasin Iti poole. "Onu silmad, nina, pea," loetles Iti.

"Kas onu meeldib sulle?"

"Jah!"

Hmm...

Itil endal olid ka täna kasutusel täitsa maffialikud piinamismeetodid meie jaoks, nimelt piinamine magamatuse abil. Ta virgus kella kolme paiku täitsa üles ning kolis meie vahele magama. Vaatasin ta öiselt tumedatesse silmadesse ja panin käe talle ümber ning mõtlesin, et täitsa armas ju vahel see koosmagamise värk. Iti aga neid silmi sel ööl rohkem ei sulgenudki ja hakkas voodis igasugu sigadusi korraldama. Ta tuli minu padja peale, nii, et mina sinna enam ära ei mahtunud. Meil on suur ja lai voodi, aga Itil oli vaja just minu koha peal olla. Ennast keskele nihutada ja teda minu äärde jätta ma kahjuks ei saanud, sest siis veereks ta kolksti maha. Üritasin teda nihutada keskemalepoole, et mu padjal kasvõi minu pea suurune ruum ikka mulle jääks, aga Iti pistis võikalt karjuma ja hüüdma: "Siia! Siia!", osutades minu pea peale. Issi kaisust ta sel öösel ei olnud karvavõrdki huvitatud ja ahistas vaid mind.

Üks hetk keerasin talle selja. Ma oleks maganud igasugustes oludes, ma ei vaja isegi vaikust, vaid ainult seda, et keegi mulle füüsiliselt pea peale ei istuks, aga Iti seda väikest teenet ei osutanud. Ta lamas mulle põiki peale. Ta istus mu pea peale oma pepuga. Ta tiris mind juustest ja hakkas jälle solvunult nutma, et talle nii ebaviisakalt selja olin keeranud. 

Ta nagu üldse ei saanud aru koosmagamise kontseptsioonist, mis peaks olema see, et koosmagamine on sulnis ja armas viis lapsel turvatundes ja soojuses tududa. Ta ei mõiganud üldse biiti.

Enda auks pean ütlema, et ei ärritunud nende tundide jooksul kordagi, vaid jäin rahulikuks. Aga lihtsalt ropult väsinud olime mehega mõlemad. Poole viie paiku andsin alla ja tulin rõõmsa Itiga allkorrusele.

Iti ei halastanud mulle ka päeval, jättes veel lõunauinaku vahele. Kaur ka lõunat magama ei hakanud, uni on nõrkadele. Jeesus, kuidas ma vajaksin päeval seda kahte tundi, kus ma lihtsalt kellegagi ei räägi. Ma vajan seda taastumisaega.

Iti oli terve päeva tõeline röövlitüdruk. Keskhommikul lõhkus ta ära Kauri legoehitise ja läks venda veel kirsiks tordil lööma ja sasima, sellal kui Kaur püüdis minu õpetuse järgi kõigest väest oma tundeid sõnadega väljendada ja hüüdis õele nuttes: "Ära lõhu minu maja ära palun!" Võtsin Iti sülle ja olukorrast ära, mispeale ta hammustas mind põsest :D