Aasta kokkuvõte 2024

Hakkab mööda saama jälle üks tiir meil Päikese ümber ning mul on paras aeg aastakokkuvõtet teha. Läksin ja lugesin kohe oma eelmise aasta kokkuvõtte ka üle. Lahe oli näha, kuidas ma rõõmustasin toona autokooli sõidueksami sooritamise üle ja soovisin uuelt aastalt juhilube lõpuks kätte saada. Sain ka! Vist üheksandal või kümnendal jaanuaril sai minust lubade uhke omanik.

Sõitnud olen ma ise küll suht vähe, peamiselt siin Kiili peal :D Siin on lebo, aga Tallinnas mulle küll ise sõita ei meeldi. Kui selleks tööeluga seoses päriselt ka vajadus tekib, küllap ma siis saan teada, kas ja kuidas ära harjun. Aga praegu tekitab mõte Tallinnas sõitmisest küll südamevärinat.

Aga igatahes aasta esimene eesmärk sai insta täidetud! Ja rõõmus olen ma selle üle siiani.

Sel aastal sain endale oma esimese jalgratta. Ma sain endale isegi auto enne kui jalgratta :D Ja ratta üle on mul rohkem hea meel. Mees tegi mulle üllatuse, leides armsa korviga ratta Facebooki turuplatsilt, küsis mult niisama vestluses, kuidas see meeldib, ja siis paar nädalat hiljem lihtsalt töölt tulles küsis, mis asi see maja ees on. Ma et mis seal siis on? Mees: mine vaata. Ja see oli minu uus jalgratas!

Ma tiirutasin sel aastal ikka niiii palju Kiili ja Lähtse küla peal ringi. Kevadel ja suvel käisin iga päev sõitmas. Mulle meeldis käia kas hilja õhtul (vähe polnud õhtuid, kus laekusin sõitmast peale kella 11) või väga vara hommikul. Mees ja lapsed hakkasid hommikust sööma, ma läksin juba peale kella kuut välja väntama. Nii ilus oli: maailm alles ärkas, kõik oli vaikne ja puhas, autosid veel ei liikunud. Ainult linnud sädistasid ja mõned koeraja jalutajad tulid vastu.

Oma autost nii palju, et mees sebis mulle ühe vanema Škoda, mis diisli peal sõitis. Mõned üksikud korrad sellega sõitsin ka, aga ega selleks sel aastal erilist vajadust pole olnud, kuna meil täiesti piisab ühest autost, kui ma tööl ei käi. Enamasti seisis auto maja ees ja mees märkas, et hakkab juba roostetama ning et selle kordategemine läheks rohkem maksma, kui asi väärt on. Nii et üsna ruttu müüs ta auto uuesti maha, mis oli ka mõistlik, sest milleks niisama iga kuu liikluskindlustust maksta. 

Nüüd aasta lõpus sebis mees endale kasutatud Tesla, oma unistusteauto, ja tema Škoda jääb nüüd minu kasutada. See on väga hea auto, kenas korras, sõidab sujuvalt ja vaikselt. Ma olen selle auto üle väga õnnelik.

See aasta oli mul ka hästi perekeskne nagu eelmised kakski, sest olen endiselt kodune. Suureks võiduks loen seda, kui hästi ja sujuvalt ma Iti märtsikuus, täpselt tema aastaseks saades rinnast ära võõrutasin. Nüüdseks on Iti hästi hea isuga väike tegelane, kellele maitseb kõik. Ja mina magan jälle öösiti, juhhuu! Nüüd tagasi mõeldes on raske uskuda, kuidas on võimalik iga öö kaks või kolm korda ärgata ja tund aega last toita ning ellu jääda, aga noh, on. Vist alles siis, kui see läbi on, saad aru, kui kõikehõlmav see tegelikult oli. Seda parem meel on nüüd öösiti tududa.

Ma tunnen, et sel aastal sain paremaks lapsevanemaks. Rahulikumaks. Viimasel ajal on mul Kauriga hästi hea side. Ma näen kõrvalt, kui hästi talle mõjub see, et mina suudan rahulikuks jääda ja kui lihtne on talle midagi selgitada, kui ta sind usaldab ja teab, et ütled, mida mõtled. Ma olen sel aastal olnud kohati ka väga närviline ja kuri lapsevanem, aga praeguseks ma tunnen enda üle uhkust, sest mida pikemat aega ma olen suutnud rahulikuks jääda, seda lihtsam see järjest ja järjest on. 

Sel aastal jõudsime mehega kahekesi ka hästi palju minipuhkustel käia, sest on kuidagi traditsiooniks saanud, et ema võtab kord kuus ette teekonna meie juurde ja hoiab järgmist põlvkonda, nii et meie saame kahekesi midagi ette võtta. Siinkohal aitäh empsile! Me jõudsime sel aastal mitmesse uude spasse nagu Wagenküll spa (kus veetsime oma nii-öelda mesinädalate-nädalavahetuse, kuna saime selle spa luksusliku nädalavahetuse-paketi pulmadeks kingiks, aga pulmade paiku ei olnud meil kahekesi võimalik ära sõita, kuna Iti oli veel rinnalaps)... ja raudselt kuhugi uude veekeskusesse veel, ainult mul ei tule praegu nimeliselt meelde. Üldse spades käisime ikka päris palju, nii lastega kui ilma. Iga kord, kui me lastega sinna satume, jõuan arusaamisele, et lastega on ilus luksuslik spa ajaraiskamine, kuna nad tahavad lihtsalt igast kohast ära ja teise kohta ning hüppavad kannatamatult su süles ringi. Spa on ikkagi koht lõõgastumiseks ja kõige parem on sinna minna täiskasvanute seltskonnas.

Aga igasugu hotellides käisime ikka niiii palju. Narvas, Rakveres, Viljandis, Pärnus, Tallinnas... Mees ikka väsimatult organiseerib ja uurib ja korraldab meile kogu aeg kuhugi minemist, mis on megatore ja paneb mind end väga hoituna tundma.

Üks tahk, mis sel aastal oli vaeslapse-rollis, olid sõprussuhted, millest nii mõnegi puhul tunnen, et need on ära vajunud ja mõned sõbrad ära kadunud. Loodame, et uus aasta toob rohkem seltskondlikku elu tagasi. Kuid Tiinaga jõudsin suvel Trad Attacki kontserdile ja sügisel teatrisse, ja Mariaga märtsis Malluka vestlusõhtule, mis jäid kõik väga eredalt meelde.

Lugesin 2024. aastal häääästi palju raamatuid. Selle üle võib lausa uhke olla. Mul on korraga tavaliselt käsil umbes kolm raamatut ning korra nädalas teen vanniõhtu ja siis alati loen pikalt. Muidu ka õhtuti ja lõunapauside ajal üritan ikka raamatu ette võtta. Pluss iga nädal loen Ekspressi kaanest kaaneni läbi. Oi, kuidas ma ootan kolmapäevahommikuid, mil Ekspress postkasti potsatab. Siinjuures tuleb kiita ka Omniva postiljone, sest leht jõuab minuni iga kolmapäev vääramatu kindlusega ja alati hästi-hästi vara juba. Ma tõusen kolmapäevahommikuti lastega alati ise, et nende kõrvalt juba kohe värske leht lahti lüüa, ja alati on see juba postkastis ootamas, tulgu ma otsima kell kuus või lausa kell viis hommikul. Usun, et jätkan oma lugemistuhinat ka saabuval aastal, sest mul on juba jälle esikuriiulis kolm raamatukogu-eksemplari ootamas ning saime jõuludeks Apollo kinkekaid ka, mis kahtlemata varsti käiku lähevad. Avastasin ka Goodreadsi keskkonna ja sealse arvustuste kirjutamise võimaluse ja kasutan seda innukalt, sest see aitab mul raamatu iseenda jaoks hästi kokku võtta ja tutvuda kõigi nende arvamustega, kes mõtlesid nagu mina (ehk et alati loen peamiselt neid teisi arvustusi pärast ka, kes andsid samapalju tärne kui mina).

Kinos käisin ka meeletult palju. Suvel mind lausa tõmbab majast välja (samas kui nüüd talvel eriti enam ei taha minna). Nägin nii palju filme, aga üldine tendents oli, et pettusin päris palju. Selliseid uau-elamusi oli suhteliselt vähe, kus film lausa vaimustas. Ei teagi, kas pean hoolikamalt valima, mida vaatama lähen, või üleüldiselt vähem kinos käima, aga nii mõnigi kord jäin kinotooli peaaegu magama. Vaimustust tekitasid minus näiteks "Düüni" teine osa, "Mai detsember", mis oli tõesti ülimalt hästi tehtud ja mõtlemapanev, ning "Väljakutsujad", tennisefilm Zendayaga peaosas.

Üldiselt oli nagu kirjade järgi selline vaikne aasta, aga tegelikult mahtus selle sisse palju kodust möllu. Kaunistasime palju kodu, riputasime maale seintele, raamisime pilte, panime seinakleepse ja riiuleid... Mõnus oli. Ma olen endiselt väga tänulik oma sooja mugava ilusa kodu eest ja ütlen seda mehele ka nii tihti.

Mida ma ootan aastalt 2025? Hmm...ilmselt see toob mulle uue töö ja elukutse. Kuskile tööle ma kindlasti lähen, aga kuhu, ja mis või kes must saab, seda saame alles näha, sest ma isegi ei tea veel. Üldiselt ma olen oma eluga täitsa rahul ja ega muud olegi soovida, kui et see suhteliselt samal kursil edasi võiks veereda. Et saan iga hommik ärgata oma kalli mehe kõrval ja talle kaissu pugeda, on suur õnnistus. Meil saab järgmisel kuul koos oldud neli aastat ja endiselt ütleme üksteisele iga päev, et armastame teineteist, ja kutsume teist naljakate hüüdnimedega nagu musipea või kallipepu. Mu elus on palju armastust ja on, kellele oma armastust ja õrnust anda, ja selle üle olen ma väga tänulik. Aitäh, ilus aasta 2024!