Tuleb Iti kööki, vedib sinna ühe elutoa toolidest, ronib peale ja hakkab leti pealt lusikaid maha pilduma.
"Iti Ustalovitš!" riidlen ma.
Kaur ütleb: "Iti on pasakski! Iti on tegelinski."
"Iti on tegelinski küll, aga pasatski oled meil sina."
Kaur on üldse mihkel korda majas hoidma ja lihtsalt naljakas kuulda, kuidas ta oma õde ja vajadusel ka meid manitseb, sealjuures täpselt meie enda lausete ja väljenditega. Eks ikka, kust ta muidu kõnelema õpib...
Issi tuleb töölt ja võtab tööpüksid ära ning jääb mugavasti aluspükste väel laua äärde sööma. Kaur lõpetab minuga diivanil müramise, pöörab end issi poole ja ütleb rangel, natuke väsinud häälel: "Issi, pane endale rohkem riideid selga." Täpselt samamoodi olen mina ka tema käest pragada saanud, kui vahepeal aluspükstes ringi toimetan. Inimene tahab ju end oma kodus ikka mugavalt tunda, aga meil nüüd siin väike moraalipolitsei tegutsemas ja selliseid asju enam läbi ei lase.
Või saab Kaurikene toiduga erakordselt kiiresti valmis ning magustoiduks issi käest mitu ilusat punast arbuusiviilu.
"Mina! Buusi, buusi!" elavneb Iti oma toolis.
"Ei saa veel," ütleb Kaur autoriteetselt. "Söö enne oma soolast toitu ka." Ise on Kaur number üks mees alati puuvilja nuruma, nii kui minut aega soolast toitu on näksinud. Tee mu sõnade, aga mitte mu tegude järgi, eks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar