Meie sel aastal päkapikutame lapsi jõuluperioodil hoogsalt. Ei teagi, kellel on sellest rohkem rõõmu, kas mul või lastel. On ikka selline jõulumaagiline tunne peal, endal ka meeles, kuidas väiksena sai soki seest pulgakomm leitud ja siis õhinal emmele näitama joostud.
Täna, kui kaheksa paiku alla laekusin, magas mees diivanil varast hommikut järgi ja lapsed vaatasid telekast Tuta asjade sarja. Küsisin, kas päkapikud ka täna käisid. Selgus, et nad ei olnud veel soki sisse kiiganudki! Kaur pani insta teleka kinni, et vaatama ronida. Iti lippas ka esikusse: "Emme, tule!"
Hakkasin sokke esikust konksu küljest alla ulatama. "Iti oma anna!" nõudis Iti ning tänas sokki enda kätte saades kõlavalt. Nii ilusad lausekesed juba tulevad teisel!
"Vaatame, kas on lelle kriidid," ütles Kaur kätt oma soki sügavustesse sirutades (Kaur ütleb "jälle" asemel "lelle".) Päkapikk toob neile üle päeva rasvakriite, kolme kriidi kaupa kummalegi, sest ausalt öeldes nad ei saa väga magusaga hakkama. Mitte et mul kahju oleks kummalegi ühte kommi anda, aga nad ei söö neid ära. Iti maadles üks hommik oma elu esimese kommiga 50 minutit ning suurem osa kommist jäi lõpuks ikkagi alles. Kaur jättis täitsa söömata mõmmibarni küpsise, sest talle see ei maitsenud. Ja tuleb meelde, et Itile sussi laekunud kohukese sõin ka päeva lõpuks ära mina. Oleme oma lapsed nii puhta toidu peal hoidnud, et ei oska teised magusat süüa ning mis me siis neid sellega ikka kiusame :D
Täna igatahes polnud kriidid, vaid kummalegi ilus kollane mandariin. Iti lippas diivanile issile näitama: "Issi, miin!" Kaur jooksis oma viljaga ka. Need näitamised on eriti armsad mu meelest. Ja puuviljaga said mõlemad ka minuti jooksul hakkama ja söödud.
Mõnus aeg see jõuluaeg!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar