Iti ütles täna oma esimese lause! Kolmesõnalise! Alati, kui neile eine ajal puuvilja annan (Kaur on küsija ja puuvilja valija), teen selle pooleks ja küsin alati Itilt: "Iti, kas sina tahad ka banaani/ploomi/pirni?" Ja kui Iti näost särama lööb ja käratsema kukub, nunnutan talle puuvilja lõikudes: "Kas tõesti sina tahad ka, preili? Muidugi sina tahad ka!"
Sajal juhul sajast Iti tahab puuvilja, nii et seda poleks vaja mitte kunagi küsida. Aga ma teen seda lihtsalt kõnefooni suurendamiseks. Tundub nagu väike asi, aga nädalas on see kokku mitusada sõna rohkem, mida laps kuuleb ja millele reageerida saab.
Ja täna sirutas Iti oma kahvli ette ja ütles: "Ma ba tahan!"
Mul olid pisarad silmis. Meie Iti on rääkiv laps mis rääkiv laps!
Kahesõnalisi lausekesi ma olen siin paaril viimasel päeval ka kuulnud, nagu "ei taha" (100% Kauri lemmikväljend praegu, nii et temalt kuuldud) ja "kukkus maha". Mees vandus ka, et Iti ütles pükstevahetuse ajal "alukad".
Täna pärastlõunal sõitsime Männi parki aega viitma - seal on hästi hea infrastruktuur, kümneid mänguväljakukesi ja muid lõbustusi. Kaur rääkis autos tagaistmel, et me lähme parki, kusjuures ta "r" oli väga eeskujulik. Ütlesin mehele midagi Kauri hea kõnearengu kohta, mispeale Kaur tagant märkis: "Vaata, ma olen juba suur."
Jälle üks kerge pisardamise moment. Meie suur pisikene poiss...
Muuseas käskis see pisikene poiss mul täna tööle minna. Ütles joonistamise ajal: "Emme, mine tööle."
"Kas sa tahad, et ma tööle läheksin?" küsisin jahmunult.
"Jah," ütles Kaur kindlalt ja värvis edasi.
No mis siis enam muud, kui sügisel sammud töömaale seada, kui lapsed juba lausa nõuavad :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar