Itikene hakkas aasta ja kahe kuu vanuselt kah kõndivaks lapseks. Kuna ta sättis suhteliselt kaua seda püstitõusmist, enne kui ette võttis, siis jalutab ta nüüd käputamisest tugevaks saanud lihaste toel ringi päris professionaalselt. Ma saan päevas nelikümmend rõõmusööstu, kui Iti jälle kuskilt välja jalutab ja üle terve näo naeratab. Ta tundub ise ka nii uhke oma kõndimise üle.
Hommikul mänguväljakul tipsis Iti jälle nii netilt ronimismaja sees ja ümber ringi, sellal kui Kaur liivakastis möllas. Vaatasin oma ringitoimetavat lapsukest ja mõtlesin, et see on suurim õnn maailmas. Nii lihtne ja tavaline, aga samas nii suur õnn, et sul on laps, ja laps, kellega on kõik korras ja kes lihtsalt pakatab tervisest.
Iti sai elus esimest korda herilaselt nõelata, aga võttis asja kergelt. Korra kräunatas, aga siis ma võtsin nõela välja (oot, kas ta siis äkki hoopis mesilane polnud...) ja Iti rahunes peale oma sõrme mõningast silmitsemist maha ja mängis edasi. Kauril aga olid käed tööd täis, et iga mänguväljakul viibinud lapse sabas joosta ja ronida. Ühe sama vana poisiga nad jooksid kilgates ümber mängumaja ning poiss vahepeal pages oma vanaema põlle sisse peitu, et veidi rahuneda. Kaur ka siis pages võõra vanaema sülle ja kallistas teda kõvasti :D Ma kõrvalt ikka vaatan ja imestan, kui seltskondlik ta on. Kas on ikka minu poeg?
Aga eks geenid tulevad kahelt vanemalt, ja kõigilt neilt ka, kes olid enne meid.
Iti on olekult veidi vaiksem, aga seltskondlik tundub ikkagi. Kui keegi mänguväljakule siseneb, siis hüüab Iti ka alati: "Tere!", ei pelga kedagi ja ronib ligi uudistama. Ja ta on üks mõnusalt rõõmus ja iseseisev tegutseja. Aeg, mis Iti päevas veedab ise endale tegevust leides, kas siis toas, aias või mänguväljakul, on päris suur. Vahel mõtlen, et peaks temaga rohkem üks-ühele tegelema, aga noh, samas ei taha ju, et laps vanemast sõltuma ka hakkaks endale tegevuse leidmise poolest. Ma tugevalt seda usku, et laste asi on mängida ja vanemate asi vanem olla ehk lihtsalt lähedal olemas olla.
Vahel siin aias mõtlen, et no teate, kui räägitakse, et meie lapsena mängisime kivide ja puupulkadega ning ei olnud meil mingeid uhkeid mänguasju... siis need lapsed mul tõesti mängivadki väga hea meelega kivikeste, muru ja puuoksakestega. Ise leiavad endale tegevust ja ise toimetavad. Peab ainult silma peal hoidma, et nad ei leiaks tegevust taimedega, mida me tahame suureks kasvatada. Elupuuhekki tahetakse alatihti rappida ja sireli lehti ära rebida.
Üks õhtu tuli issi koju ja Kaur oli aias nii tegevuses, et isegi ei jooksnud talle vastu. Ta oli endale mänguköögist tangid võtnud ja tõstis nendega hoolikalt teelehetükke ühest kohast teise. Ütlesin aina, et Kaur, issi tuli ju, aga Kaur toimetas oma teelehesupiga edasi, keelgi suust väljas. See hetk oli kuidagi eriliselt armas, sest teelehed ju... Meie mängisime lapsena teelehtedega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar