Itibiti hakkas iseseisvalt seisma! Veetsime eile õhtul kõik aias aega: meie mehega kinnitasime elupuuheki kattevõrku spetsiaalsete klõpsudega kinni, et tuul seda aina üles ei puhuks, Kaur oli meie assistent ja ulatas klõpse, karjudes iga natukese aja tagant: ise! ise! Iti käputas ka üle õue meie juurde, võttis kinni vanaema kingitud õunapuust, mis juba kenasti suurte lehtede ja mõne õiega uhkustab, ja hakkas uurima selle küljes olevat sordisilti. Ise hoidis kinni ainult sellest sildist. Kui issi seda märkas, võttis ta Iti treenimisele ja meelitas teda täitsa ise seisma, ja Iti seisiski mitu raksu täitsa ise. Juubeldasime, Kaur lasi issi abiga murul kukerpalle ja Iti ronis minu sülle nunnutama. Olime nagu näidisperekond seal muru peal sooja maipäikese käes.
Lapsed on väga rahul, et meil on mõlemal pool üle aia kaks naabrit ja mõlemal pool koerad ka. Nii kui mõni koertest õue lastakse, hakkavad mõlemad lapsed entusiastlikult haukuma. Ja kui mõni inimene on piisavalt ettevaatamatu, et õuel asjatada, võtab Kaur ta rajalt maha ja hakkab juttu puhuma. Ta on väga seltskondlik. Õues rattaga sõites ütleb ta absoluutselt igale vastutulijale või möödaminejale kõlava häälega tere... ja siis mulle vaikselt nende liigi ja tegevuse: onu tuli, tädi sõitis rattaga, laps kärus, koer!
Iti ka on viimastel päevadel hakanud kõigile, keda ta kohtab, tere hüüdma.
Ja Kaurilt tulevad ilusad pikad laused. Õues täna: "Kraana töötab seal kaugel." Ta sõidab nüüd õues pika tee alevisse poodi oma tasakaalurattaga ära, pargib oma ratta poe kõrvale ja sees aitab mul ilusti ostelda. Mina ulatan talle kaubad, tema paneb korvi. Iti ka on kärus ilusti vaikselt ja jälgib protsessi. Kassasse jõudes Kaur ilusti teretab kassapidajat ja pärast ootab Iti käru kõrval, kuni ma asju pakin. Peaks tal varsti ise maksta ka laskma, viipekaardiga on see ju käkitegu. Ainult ma ootan korda, kui taga järjekorda pole.
Eriti armas pilt õues on, kui Iti beebikiiges on ja Kaur talle hoogu tuleb tegema. Mõlemad säravad üle näo ja lõkerdavad. Iti püüab Kauri nokamütsi peast maha lükata. Kaur noomib: "Iti, ei tohi!", paneb mütsi tagasi pähe ja kiigutab edasi. Vahepeal läheb ise eemale ja õpetab: "Kehaga, kehaga!" (Nagu siil põõsast: serviti, serviti!) Ise kiigub nagu lipp tuules edasi-tagasi. Et Iti kehaga ise hoogu teeks :D Heh, ise Kaur küll kunagi endale hoogu ei tee, kui teda kiiges õpetan. Nüüd ma tean, et ta saab põhimõttest aru küll, aga lihtsalt ei viitsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar