Kaurikesel viimasel ajal tihti poole lõunaune ajal tuleb nutuhoog peale, ta näeb vist halba und. Palav on ta toas ka, sest sinna paistab lõunapäike. Siis ta lesib seal voodis, pea higine, ja nutab.
"Kas ma tulen kaissu?" küsin ma.
"Jah," ütleb Kaur vaikselt ja ma ronin talle kaissu ning teen pai, kuni ta silmad sulgeb. Ma ei armasta teda iial nii palju, kui täpselt sellel hetkel. Ta on nii võimatult armas, silmad kinni, nuuksed veel vaibumas, hingetõmbed aina rahulikumad ja rahulikumad. Olen tema kõrval vaid minuti ja kõnnin siis välja, kuigi ta korraks veel nutta röögatab. See võib tunduda veidi südametu, aga suur kingitus lapsele on anda talle oskus ise uinuda ja vähemalt Kauri kõrval ma iial ei oota, kuni ta päris uinub, et siis välja hiilida. Ta peab ise magama jääma, võtku see kasvõi tund aega ja neli korda vannitoa vahet jooksmist "Potileee!" hüüete saatel.
(Iti juures me ootame, aga ei uinuta teda, vaid lihtsalt oleme samas toas (labaselt öeldes ma passin telefonis), sest ta üksi ja ärkvel olles võib voodist välja ronima hakata ja maha kukkuda. Ta sai hiljuti endale suure tüdruku voodi, suure, valge ja jänkukõrvadega.)
Kauri õhtul magama panemine on kujunenud suureks ja pikaks rituaaliks. Tavaliselt mina panen magama Kauri ja issi Iti. Enam pole nii, et kõnni lihtsalt toast välja ja laps uinub. See on seotud lihtsalt arenguga, et Kaur nüüd tahab ja oskab lõputult juttu ajada. Ta oskab nüüd käia potil ja tahab seda õhtu jooksul mitmeid kordi ka teha. Ta tahab kuulata unejuttu ja rääkida oma päevast. Ja kui õuest on kuulda naabrilaste hääli või, veel hullem, traktorit või kombaini, ronib Kaur pikemata oma voodist välja, võtab karu kaasa ja läheb aknalauale maailma uurima. Vahetevahel ma õhtul toimetan terrassil ja heidan pilgu üles Kauri akna poole ning mõnikord ta vaatab mulle sealt akna pealt vastu, kuigi peaks ammu voodis lesima. Ükskord ta vaatas mind natuke ja siis vaikselt libises kardina taha tagasi ning läks voodisse, nagu Homer Simpson kuulsas meemis tagasi heki sisse libises.
Aga need õhtused jutuajamised on mulle armsad. Kõigepealt loeme peale vanni unejutu. Praegu on unejuturaamatuks Karu-aabits, kust Kaur ise valib lühikesi jutte mulle lugemiseks. Esimene peab alati olema lugu konna-Lonnist (või konna-Lollist, nagu Kaur kogemata ütles ükskord) ja järgmiseks leiab Kaur üles lehekülje nelikümmend, kus peal on väikses kirjas ka tema nimi. Ta otsib selle üles ja osutab näpuga: "Minu nimi!"
Kui lood loetud, läheb ta pikali ja mina võtan ta kaissu ning palun tal rääkida, mis ta täna tegi.
"Käisin issiga peol," ütleb Kaur silmade särades.
"See oli kaks kuud tagasi, mitte täna," tuletan talle meelde. Juunikuus võttis mees Kauri ühe oma sõbra sünnipäevale kaasa ning ma ei tea, mis meeletu pidu see olema pidi, aga Kaurile jättis see kustumatu mälestuse, vähe läheb mööda õhtuid, kui ta seda ei meenuta.
Kui me sel päeval poes käisime, siis nimetab Kaur oma päeva lemmikosaks seda, et sai ise poes maksta. Ta maksab nüüd iga kord ise, kaardiga teeb piiks ja tänab kohe seejärel viisakalt poemüüjat.
Siis tavaliselt Kaur ütleb, et mul on ilusad kulmud, ja silitab neid sõrmega.
Kui jutud on aetud ja ma tahan toast lahkuda, teatab Kaur sosinaga, et tema tahab potile. "No käime, aga palun tee nii, et see oleks üks ja ainus kord."
Poti peal küsin, et noh, kas teed midagi.
"Ma luiskan," ütleb Kaur vaikselt ja naeratab üle näo. Ma ei tea, kas ta teab sõna "luiskan" mõtet, sest tavaliselt ta ikka midagi teeb seal potil, aga samas ta ka luiskab tihtipeale, et saada potile. Kes ikka vajaks neli korda enne magamajäämist WCs käimist?
Kaur tagasi voodisse saadud, tahan talle tekki peale panna, aga ta karjatab: "Ei! Ise!" ja veedab minuti, tõmmates endale jalaga! tekki peale.
"Emme, ma olen sündinud," ütleb ta siis ja viibutab näpuga kollaaži poole oma seinal, kus on kolmteist pilti Kaurist, alates tema sündimise päevast kuni aastaseks saamiseni.
"Oled küll sündinud." Teen Kaurile ja kaisukarule musi, sulgen ukse enda järel ja ruttan alla. Veel ainult paar korda Kauri karjatuste järel üles joosta ja ma olen vaba!
Okei, see protsess on pikk, aga armas ikka ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar