Meie Itibitibuu on rääkima hakanud. Panin ükspäev tähele, et ta kommenteerib peaaegu iga oma liigutust sõnaga, mis näitab, et ta sõnavara on üpris kenake. Mainib keegi sõna "õue", siis jookseb Iti välisukse juurde ja hakkab endale Kauri kingi jalga panema: "Õue! Kiikue!"
Istub ta maha või paneb nukku istuma, siis teatab alati: "Istu."
Tahab voodi peale hüppama ronida, seletab mulle juurde: "Hüppa."
Siinjuures on oluline ka osata itikeelt, sest ainult mina tean, et "ejj" tähendab "lill", "pa" tähendab pael ja "pall" tähendab "põlle". "Ka" on "kingad", mida ta ütleb päevas palju kordi, sest ta lemmiktegevusi on esikukapist kingi võtta ja jalga proovida. Kingad võivad olla minu, Kauri või lausa Iti enda omad: ta ei diskrimineeri. Võivad olla eri paaridest, aga huvitaval kombel peaaegu alati parema jala king ongi paremas jalas ja vasaku oma vasakus. Itil on kaasasündinud eneseehtimisvajadus, mida Kauril kunagi polnud. Iti alailma võtab pesurestilt kellegi pluusi ja sikutab selle endale kuidagimoodi selga või pähe, leiab kuskilt mõne mütsi ja tõmbab juustele, et tulla mulle uhkelt ütlema: "Ats!" Sugulased kingivad talle roosasid peapaelu ja neid meeldib Itile ka alati endale pähe tõmmata ning "pa" kommenteerida.
Ühesõnaga ei leidu tegevust, mida see väike asjataja kuidagi kommenteerida ei oskaks. Räägib teine! Mu lemmiksõna temalt praegu on "mimmu", mis tähendab muumit.
Iti on imeliselt hea isuga, magab öösel kenasti, kuigi ärgata tahab iga hommik kella kuue paiku. Päeval magab ta ka kaks või kaks pool tundi ja on ärgates alati tõeline puhanud päikesekiir.
"Pimmi!" kuulutab Iti vaimustunult, kui talle magustoiduks kaks pirnitükki annan. Kugistab need alla, teatab: "Emme, kika!", ning kui lähen teda toolist ära tõstma, hõõrub oma väikeseid üleni rokaseid käsi teineteise vastu ja õpetab: "Pise, pise."
Iti on lihtsalt üleni üks hea energia kogum ja naerupall. Tal on viimasel ajal tekkinud komme pead sinu õlale pannes nunnutada. Tavaliselt peale sööki ning käte- ja näopesu ma tõstan ta enda süles peegli ette, kus me kontrollime üle, et peeglis on emme ja Iti ning Iti on näost täitsa puhas. Siis küsin, kas ta tahab nunnutada ka ja ta alati tahab. Paneb oma pea mulle õlale ja teeb mõtliku näo ning mina teen talle pai. Ma ei usu saatuse ettemääratust, vaid hoopis kõige juhuslikkust, aga sellistel hetkedel tekib vahel küll mõte, et kõik mu elus tüüris sinnapoole, et just see lapsuke saaks sündida. Just täpselt tema, nagu ainulaadselt oli võimalik vaid sellel millisekundil tal tekkida, sest hetk siia ja sinna ning tegu oleks juba täiesti teise inimesega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar