Sööme õhtust, kui Kaur korraga teatab: "Tahan endale sõpru." Vahetame mehega pilgu, sest see lause on nii ebatavaline tal lampi öelda. Kas ta üldse teab, mis on sõber?
"Koolist saab sõpru," räägib Kaur nüüd ühtelugu. "Lasteaiast saan ka."
See paneb mind mõtlema, et enam iialgi ei tule maailmas ühtegi perioodi, kus ma oleks kellelegi nii oluline kui praegu Itile ja Kaurile. Kus ma oleks kellegi terve maailm. Nad on mõlemad praegu nii minu omad. Mina organiseerin neile tegevuse, minu väljendid kõlavad Kauri suust mulle tagasi... Ja augusti lõpust alustab Kaur lasteaeda ning septembris läheb Iti hoidu ja siis on nende maailm juba hoopis teine, hoopis avaram. Siis ma olen lihtsalt osa nende maailmast, aga enam mitte kõik.
Kaur väga tahab juba lasteaeda minna ja ma juba näen ette, et tal ei tule harjutamisega ka probleemi, ta lihtsalt läheb ega vaata tagasi ka. Aga Iti on ikka veel tilluke, ta pole isegi poolteist, kui hoidu läheb... Kuidagi ei tahaks teda veel ära anda ega tööle minna.
Kuigi vaimselt mulle ilmselt on hea jälle inimeste keskele saada ja töömaailma sukelduda, siis oma tillukesest tüdrukust hakkab küll kahju olema iga päev lahkuda. Ta on ju alles nii väike ega õieti räägigi veel, kuidas ta mulle isegi teada saaks anda, kui keegi talle liiga teeks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar