*

Kui me töökaaslasega olime oma filmi ära vaadanud, läksime ja luusisime natuke Mustamäe keskuses ringi ning maandusime Chopstixis, et natuke jutustada. Ja nuudleid süüa.

Avastasin, et oleme sarnasemad, kui oleks võinud arvata.

"Lõpuks ometi sain ma sinust midagi teada," ütles M kulmu kortsutades. "Sa ei avalda endast muidu kunagi midagi."

Ma mõtlesin selle üle natuke. Seda öeldakse mulle sageli ja ma ise ei tea, miks see nii on, aga alatihti kuulen ma inimestelt fraase nagu "Ma ei tea sinust mitte midagi" ja "Miks sa nii salapärane oled?". Ma ei tea. Ma veedan päris palju aega rääkides, aga võib-olla siis mitte kõige isiklikumatest asjadest. 

See on kummaline vastuolu, sest oma perele ja sõpradele võin ma oma elust küll tüdimuseni rääkida. Ma mõtlen nende tüdimuseni. Ise ma ei tüdine oma jutust kunagi :D

Ma sattusin M-ile ka oma sotsiopaadi-raamatust rääkima ja tal lõid kohe silmad särama. "Mul on paar sarnast raamatut," ütles ta. "Me võime vahetada. Ma toon sulle töö juurde."

Ja ma viisin talle töö juurde oma raamatu ning tema tõi mulle kaks vastu.

"Miks sul sellised raamatud üldse olemas on?" küsisin ma.

"Selle ingliskeelse näiteks kinkis mulle hiljuti sõbranna," ütles ta. Ma ei saanud naeru pidama. Ma ei tea, mida ma teeks, kui minu sõbranna kingiks mulle raamatu pealkirjaga "The good psychopath's guide to success: How to use your inner psychopath to get the most out of life".

"Ta lihtsalt teab, et see teema mind huvitab," kehitas M õlgu.

Ma ei saanud sellel minna lasta, see oli lihtsalt liiga hea. Mulle tulvas kohe pähe terve kuhi fiktsionaalseid raamatuid, mida oleks tore oma sõbralt kingiks saada.

"Mõtle, kui ta kingiks sulle raamatu pealkirjaga "So you're a bitch: It's not the end of the world"," ütlesin ma vaimustusega.

"Või "Brains: you don't really need them to survive"". 

M ohkas, sellal kui mina naerukrampides väänlesin. 

"Võimalusi on lõputult! "So you're stupid: How to make it anyway." Ja sina küsiksid sõbrannalt, kas ta püüab sulle selle raamatuga midagi öelda. Aga tema kehitaks õlgu ja vastaks, et see lihtsalt tuletas talle sind meelde."

Ma tahaksin öelda, et sellega ma lõpetasin, aga kahjuks lasin veel tükk aega edasi. Kui ma mingi nalja endale hambusse võtan, siis sinna see ka jääb ning lahti ma ei lase.

Igatahes olen nüüd neid kahte raamatut vaheldumisi lugenud. Kõigepealt võtsin ette Jon Ronsoni "Psühhopaadi testi", mis kahjuks on eesti keelde tõlgitud variant. Ja ma olen peaaegu kindel, et "Psühhopaaditest" peaks olema kirjutatud kokku. Ja seda on niiii raske lugeda, sest terve raamat on toortõlge. See on halvasti tõlgitud ja halvasti toimetatud ja nii paljude lausete puhul ma jään häiritult mõtlema ning saan aru, kuidas see lause pidi olema inglise keeles kõlanud. Inglise keeles oleks see normaalne. Aga eesti keelde seda niimoodi tõlkida ei saa.

Sellepärast ostan ma alati kõik oma raamatud tõlkimata kujul. Ma ei tea ju ette, kuidas ta tõlgitud on, ja palju kindlam on minna originaali peale välja.

Muidu aga, oma sisult, pole "Psühhopaadi testil" viga midagi. Päris huvitav on. Jon Ronson on uuriv ajakirjanik ja autor ("Mehed, kes jõllitavad kitsesid"), kes seekord sukeldunud psühhopaaditeemasse. Ta on avastanud psühhiaater Bob Hare'i välja töötatud testi, mille alusel on võimalik kindlaks teha, kas inimene on psühhopaat või mitte. Seda testi ja selles välja toodud punkte on vastavas kirjanduses nii palju viidatud, et mul on see juba peas.

Jon Ronson kohtub erinevate kurjategijate ja endiste juhtivtöötajatega ning püüab kindlaks teha, kas nende puhul on tegemist psühhopaatidega või mitte. Päris huvitav.

Tegelikult sain raamatut lahti tehes aru, et olen Jon Ronsonit varemgi kuulnud. Lausa rääkimas kuulnud. Ta on oma psühhopaatia-alastest leidudest koguni TED-i kõne pidanud, mida ma paar aastat tagasi kuulama juhtusin.

 

Teise raamatuni ma pole veel jõudnud, aga vähemalt on see inglise keeles, mis juba eos kõlab hästi.

"Suitsiidisalk"

"Suitsiidisalk", mida ma töökaaslasega vaatamas käisin, osutus tegelikult üllatavalt heaks filmiks. Ma olin positiivselt üllatatud.

Ma pole superkangelaste-filmidest kunagi vaimustatud olnud ja tegelikult püüan alati vältida nende vaatamist. Marveli universumiga pole ma üldse tuttav. Aga millegipärast aeg-ajalt satun mõnda sellist filmi ikkagi vaatama. "Suitsiidisalga" valisin ma sellepärast, et kui ma veel aasta aega tagasi 9gagis tšillisin, siis oli seal selle filmi võtetest nii palju juttu ja pilte ja meeme. Kõik nohikud olid lihtsalt ülierutatud, et sellist filmi tehakse. Ja nüüd, kui see välja tuli, oli mul lihtsalt see tunne, et olen temast nii palju kuulnud ja nüüd pean seda nägema.

Ja ausalt see oli päris naljakas film. Päris põnev ja naljakas. Kui kõik pahalased olid välja valitud ja neile teatavaks tehtud, et nad peavad nüüd maailma päästma ning et valigu endale kostüümid ja relvad välja, siis tuli taustaks Eminemi "Without me", mille peale me mõlemad M-iga itsitama hakkasime, sest meile tuli meelde see, mis ma paar päeva tagasi tööl vihikusse Slim Shadyst olin kirjutanud.

Ilmselt kõik Marveli fännid teavad täpselt neid pahalasi ja nende taustalugusid, aga mina nägin neid kõiki esimest korda. Isegi Jokkerit, keda seekord mängis võrratu Jared Leto. Ma armastan teda. Ta on nii andekas nii muusika kui näitlemise vallas. Nohikutele on vist alati väga oluline, kes täpselt mingis ekraniseeringus Jokkerit mängib ja kui hästi seda teeb. Kui Heath Ledger Jokkerit kehastas, siis olid vist kõik ekstaasis (ma ise ei ole seda filmi näinud). Ma ei teagi, millise hinnangu üldsus Jared Leto Jokkerile andnud on, aga mulle ta igatahes meeldis. Ekspressi arvustuses oli ainult öeldud, et Jokkerit on filmis ainult viis minutit näha ja et ta osa on väheoluline. 

Tegelikult oli ikka kõvasti rohkem kui viis minutit, ikka ja jälle hüppas ta kuskilt välja, olgu siis meenutustes või reaalajas.

Jokkeri tüdruksõbra Harley Quinni (Margot Robbie) üle on samuti kõvasti lärmi löödud. Peamiselt sellepärast, kui seksikas ta on. Ma mäletan, kuidas iga teine 9gagi postitus oli kunagi tema kostüümist. Ma olin juba eos tüdinud, mõeldes, et jah, see on ilus naine seksikas kostüümis, aga saage ometi üle! Mõtlesin, et filmis Harley Quinni tegelaskuju kindlasti tüütab mind. Aga ei tüüdanudki. Ta oli tegelikult päris hea ja naljakas.

Ekspressi arvustusega pean ma selles osas nõustuma, et Will Smithi mängitud palgamõrvar Deadshot oli liiga nunnukaks tehtud. Ta alailma halises oma tütre järele ja põhimõtteliselt kõik, mis ta tegi, oli tütre nimel. Ja tõesti ütles ta filmis sõnaselgelt välja, et ta ei tapa naisi ega lapsi, vaid ainult mehi. Ma tahaks teada, mis diskrimineerimine see on. Miks mehed juba eos rohkem surma väärt on? :D

Veel meeldis mulle selles filmis Cara Delevingne, kelle näitlejatöödega ma varem kuigi tuttav pole olnud. Ma mõtlesin, et kuna ta on supermodell, siis vaevalt, et kohe ka proff näitleja. Aga "Suitsiidisalgas" oli ta igatahes hea, mängides vaheldumisi arheoloogi ja iidset nõida, kes teda seestas. See nõid oli ikka ülimalt kriipi. 

Ja veel üks näitleja, kes mulle seal muljet avaldas, oli Ike Barinholtz (pidin just guugeldama, et ta nime teada saada), kes kunagi tegi MADtv-d. Mul on alati hea meel teda suurel ekraanil näha, sest ta meeldib mulle. "Suitsiidisalgas" oli ta vangivalvur, kes pidevalt Deadshoti ja Harley Quinniga kemples. Minu lemmikstseenis temaga viisid nad kambakesi Deadshoti kuhugi välja lauatäie laetud relvade ette, võtsid tal käerauad ära ja käskisid mingi suure ülemuse ees demonstreerida, kas ta tõesti on maailma täpseim laskur.

"See on halb mõte!" hüüdis Barinholtzi kehastatud vangivalvur. "See on lollus. Ärge võtke tal käeraudu ära."

Nad ikkagi võtsid ning hetkegi kaotamata haaras Deadshot relva ja sihtis selle õela muigega vangivalvuri pähe, tuletades meelde kõiki talle osaks saanud mõnitusi.

"Kui ta mu maha laseb," hüüdis Barinholtz teisele valvurile, siis ütle kõigile, et ma ju ütlesin! Ja lisaks kustuta mu brauseriajalugu ära."

:D

Igal juhul jah, mina annan sellele filmikesele püstise pöidla.

Naljakas või piinlik?

Ühine tööpäev polnud mitte ainult imelik. See oli väga imelik. 

Üks hetk kuulasin ma, kulm kortsus, pealt, kuidas ta kliendiga suhtles.

"Miks sa oled klientidega nii kena ja minuga nii vastik?" küsisin ma, kui klient oli ära läinud.

"Sa ei tea, kui raske mul on üldse kena olla," vastas ta silmagi pilgutamata.

Ja päris päeva lõpus küsis ta minult ohates: "Tõsiselt, mida sa täna tõmmanud oled?"

Ja mul oli nagu et sorri, et püüan mingit vestlust ülal hoida, selle asemel et päev otsa lihtsalt vait olla.

Kui me bussi pealt maha läksime, tegin talle kalli. Ma ütlen infoks, et kui ma kedagi kallistan, siis alati pikalt. Mulle meeletult meeldib kallistamine. Ma ei ole mitte kunagi see, kes esimesena eemale tõmbub. Kui ma tunnen, et teine inimene oleks nagu valmis lõpetama, siis surun lihtsalt oma kõrva vastu tema põske ja mõtlen: "Nooou, sea ennast parem sisse, sest see siin võtab veel aega!"

Tema hakkas kohe tõmblema, püüdis mind eemale lükata ja rääkis, et ta peab trenni minema ja et tal on kiire. Lõpuks näpistas ta mind seljast, mille peale isegi mina vihjest aru sain ja eemale tõmbusin.

Kui ma teda veel sekundi kauem oleksin kallistanud, oleks ta ilmselt mulle politsei kutsunud. Ma püüan ikka veel otsustada, kas see on naljakas või piinlik, aga kaldun sinna piinliku poole :D Ja kohe pärast seda haaras ta kotist suitsu, nagu tal oleks rämedalt vaja närve rahustada. 

Oh jah. Aga väljas muudkui sajab. Ma olen juba teist päeva teki all, vaatan vihma ja joon kohvi.

Terve posu filme

Vahepeal olen siin meeletult kinos käinud. Liiga palju. Aga mis teha, kui ma olen kinomaniakk. Praegu on päris palju häid filme ka väljas ja mul on pidevalt mentaalne nimekiri neist, mille tahaks ära näha.

Sinna mu palk läheb. Tallinnas on päris kallis kinos käia.

Esimene neist nähtud filmidest oli "Närvidemäng" ("Nerve") Emma Robertsi ja Dave Francoga. 

Selles maailmas oli päris populaarne üks interaktiivne mäng nimega Nerve. Kes soovis mängida, see kogus endale jälgijaid ja jälgijad panid talle ette igasugu julgustükke, mis tuli ära teha. Väljakutseid oli igasuguseid, alates võõra suudlemisest ja millegi varastamisest kuni kõrgustes turnimiseni.

Emma Robertsi tegelaskuju oli hästi vaikne ja tagasihoidlik ning filmis kogu aeg vihjati, et ta on ebapopulaarne ja ei meeldi eriti poistele. Kuigi see on ridic, sest igaüks, kes näeb välja nagu Emma Roberts, garanteeritult meeldib poistele. 

Igatahes Emma otsustab oma elus midagi uut proovida ja liitub ka mänguga, võites endale ootamatult palju jälgijaid ja võttes vastu aina hullemaid väljakutseid. Jälgijad nõuavad, et ta teeks oma väljakutseid koos Dave Francoga, kes ei pruugi sinnakanti üldse juhuslikult ilmunud olla. 

Meeh...see film oli okei, ma arvan. Käis kah. Käisin seda vaatamas koos sõbraga, ostsin meile piletid taha nurka ja ausalt öeldes filmile väga ei keskendunud :D Aga igatahes oli ta natuke liiga tiinekas. Liiga hüplik ja kiire ja võib-olla natuke läbimõtlemata. Ja mul oli raske elada kaasa Emma Robertsi portreteerimisele luuserina. See lihtsalt ei olnud kuigi usutav.

Siis vaatasin ära "Pahad emmed" ("Bad moms") Mila Kunise, Kristen Belli ja Christina Applegate'iga.

Selline metsik komöödia, mille valides juba eos on teada, et tegu millegi hullu ja mitte-tõsiseltvõetavaga. Samad tegijad olid "Pohmaka"-filmide taga.

Nojah. Hull film oli küll. Ei saa salata, et ka päris naljakas minu jaoks. Palju roppe nalju ja naljakaid stseene, näiteks üks, kus terve koolitäis keskklassi emasid metsiku peo korraldas, või Mila Kunis sõpradega end täis jõi ja... supermarketisse lällama läks. See oli tõesti päris hea stseen. Nad jooksid peomuusika saatel poeriiulite vahel, loopisid asju maha, räsisid turvameest ja valasid üksteist hommikueinekrõbinatega üle.

Ja siis nägid nad ühte nunnut beebit ja peomuusika asemele tuli kohe nunnumuusika ning kõik peatusid ja nunnutasid beebit :D

Mis mind selle filmi juures häiris, oli näitlejate valik. Mila Kunis kahe teismelise lapse emana ei olnud kuigi usutav. Ta on päriselus vist üle kolmekümne ja jah, filmis oli ka lahti seletatud, et ta sai esimese lapse kahekümneaastasena, aga ikkagi ei mõjunud ta usutavana. Ta näeb lihtsalt nii nooreke välja. Kindlasti oleks keegi teine sinna ossa parem olnud. Ja ma ei ole väga kindel tema näitlemisstiilis. Tal nagu jääb midagi puudu. Muidugi on ta väga ilus, aga minu jaoks jääb ikkagi midagi puudu.

Ja noor neiu, kes mängis Mila tütart Jane'i, oli lausa katastroofiline. Harva kohtab filmis last, kes üldse mängida ei oska. Ta lihtsalt karjus kõik oma repliigid hüsteerilise häälega välja.

Aga muidu selline okei hea-tuju-film.

Ning lõpuks püüdsin valida enda jaoks ka midagi natuke kvaliteetsemat, nimelt Woody Alleni kirjutatud ja lavastatud "Koorekiht" ("Cafe Society").

 

Vot selle kohta ma võin tõesti öelda, et see mulle päris hästi meeldis. Woody Allen on teadagi kiiksuga ja kõik ta filmid on nii omamoodi. Näiteks "Kesköö Pariisis" oli heas mõttes ootamatu. Aga "Koorekihti" pidasin ma samuti päris võluvaks. See oli selline glamuurne linatükk. Teksti luges peale muuseas Woody Allen ise. Valgus oli imeline. Kleidid ja soengud olid imelised. Näitlejatest oli seal alati hea Steve Carell. Tema peale võib kohe kindel olla. Blake Livelyl oli suhteliselt väike osa, aga ta läheb minu meelest ajaga järjest paremaks.

Põhimõtteliselt mu ainus probleem selle filmiga olid kaks peaosalist: Kristen Stewart ja Jesse Eisenberg. Nad mõlemad on nii kohmetud ja ma pole vaimustatud kummagi näitlejastiilist. Ma mõtlen, et nad mõlemad mängivad igas filmis sama tegelast ja mängivad seda halvasti. Kristen Stewart on kogu aeg täpselt seesama kohmetu tüdruk oma mittemidagiütlevate näoilmetega, kummaliste žestide ja õlakehitustega.

Kuigi ta nägi filmis väga ilus välja ja kandis ühte pihasse töödeldud kleiti teise järel, ei veennud ta mind üldse. Ühes stseenis pidi ta tegelaskuju valima kahe mehe vahel, kellest mõlemad teda armastasid. Kristen Stewart kehitas õlgu ja ütles kergelt igavleva ilmega: "Ma valin tema."

 

Woody Allen oleks kohe kindlasti võinud valida paremad peategelased.

Aga kõik ülejäänud näitlejad olid minu meelest väga omal kohal. Ja süžee mulle meeldis. Ja üleüldse. Muiata sai ka päris mitmes kohas. Tore film. 

Aeglane hommik

Imeline on panna äratuskell millegi muu kui töö jaoks. Me valisime endale üpris varajase kinoseansi, et pärast saaks koos veel midagi teha (yolotada, nagu sõbranna ütles. Ma kiidan selle väljendi heaks:D). Mitte küll nii varajase, et oleks rangelt võttes vaja äratust panna, aga vahel on tore nii vara ärgata, süüa oma croissanti ja küpsiseid, juua kohvi ja kirjutada blogi.

Mu äratas tegelikult mõnus päikesekiir silmas. Pidasin juba plaani, kuidas ma saan täna seeliku selga panna, aga selle peale muutis ilm end kiirelt ning on praeguseks pilvine, udune ja päris jahe.

Sügis peaaegu.

Mulle muidu sügis meeldib. Selles on mingit romantikat... ja asjalikkust. Ja udu on alati võrratu. Aga praegu ma sooviks niiii väga ühte suvekuud veel. Ühte kuuma, unist suvekuud, mil iga päev paistaks päike ja mille ma saaks tervenisti rannas veeta.

Võiks terve aasta järjest suvi olla. Mitte igal aastal, aga lihtsalt nagu anomaalia. Kõik oleksid segaduses, teadlased ei teaks, millest see tuleb, aga igatahes Eestis oleks terve aasta järjest suvi. Ja mina oleks nii õnnelik.

Ma mäletan suvel seoses uduga eriti lahedat kogemust. Läksin randa ja vaatasin juba eemalt, et mingit suitsu või tossu voolab ranna poolt puude vahele. Ehmatasin juba veidi ja mõtlesin, et rannas midagi põleb, aga lähemale jõudes nägin, et see oli udu. Eriti paks udu. Heitsin pikali ja vaatasin lummatult, kuidas merelt voolasid udulaamad randa. Pidi vist olema mingi soojade ja külmade õhumasside kohtumine või midagi. Aga reaalselt rannas ei näinud endast natuke kaugemal eriti midagi, küll aga võis endast meetri kaugusel peaaegu katsuda seda udu. 

Väga sürr.

Hakkan end nüüd "Suitsiidisalga" jaoks valmis seadma. Eelmise nädala Ekspressis oli selle kohta arvustus, kus nenditi, et ehkki tegu peaks olema filmiga, kus peategelasteks terve kamp pahalasi, ei ole nad tegelikult ikka tehtud nii pahadeks, kui oleks pidanud, vaid on jäetud alles mingi hea pool. See häiris arvustajat tugevalt, sest tema meelest püüti sellega publikut mitte eemale tõugata, aga selline teguviis on natuke nagu pettekas. Et las ollagi ometi kord film, kus tõeliselt halb tegelane on keskmes ning talle tuleb kaasa elada.

"Hollywoodi filmid on tegelikult kõik sügavalt konservatiivsed," oli seal arvustuses kirjas. Mulle meeldis see tsitaat niivõrd, et jätsin selle meelde. Vist on jah. Alati on kuskil mingi moraal peidus.

Swag

Kui me Mariliga laupäeval kontserdil käisime, siis muutusin ma natuke mõtlikuks.

"Ma vist igatsen teda," ütlesin ma Marilile.

"Saada sõnum," soovitas Marili reipalt.

Ja kui ma olin pool klaasi veini joonud, hakkasingi sõnumeerima - asi, mida ma alati teen. See on košmaar. Ma ei kirjutanud, et igatsen sind ja mõtlesin ümber, vaid lihtsalt oma tavalist suhteliselt seosetut jama.

Ta ei vastanud nendele kuuele-seitsmele sõnumile midagi.

See oleks mind tavaliselt ülinärvi ajanud. Kuid seekord olin ma arusaav. Tal polnud enam mingit kohustust vastata. Ja võib-olla oli ta pisut okkaline sellest, et eelnevalt samal päeval oli ta kurtnud mulle, kui haigena ta tööl peab käima ja kui raske see on, ja mina vastasin talle ausalt, et ma tegin netis testi, mis ütles, et ma olen sotsiopaat, ja seega mind juba eos ei huvita, kui haige ta on.

Ka minul oli kadunud igasugune motivatsioon end natuke paremana inimesena näidata. Sest mind ausalt ei huvita sellised asjad. Ma võin sulle kirjutada "Poor baby", aga mu peas keerlevad hoopis fraasid nagu "Stop being such a wimp!" ja "Get your shit together!" 

Nüüd peale paaripäevast whatsappimist sain ma lõpuks aru, et see ei vii kuhugi. Mul on igav ja ma saadan talle rodu sõnumeid a la sellise sisuga, et ära muretse, kui sa päris ära sured, siis firma lubas nelikümmend protsenti su matustest kinni maksta. Või tema kirjutab, et sul läks kassa valesti!

Aga nüüd ütlesin endale ikkagi kindlakäeliselt, et lõpeta, Anne-Mai. See ei vii kuhugi. Kui sul on vaja kellelegi jama ajada, siis su whatsappis on päris suur hulk sõpru, kellele seda teha. Ei ole vaja tüüdata kedagi, kes ei ole su sõber.

Ja kuigi ma ikkagi igatsen midagi, siis ei ole see tingimata tema. Võib-olla ma igatsen lihtsalt kedagi, kes mul ümbert kinni hoiaks ja kaisus magaks.

Palju õnne ka mulle. Kui ma ennast sellele projektile pühendasin, siis pidasin seda suht lollikindlaks, sest ehkki me oleme töökaaslased, siis pole me kunagi koos tööl. Arutasin, et kui midagi läheb valesti, siis me vähemalt ei näe üksteist töö juures.

No graafik teeb igasugu tükke ja vähemalt ühel päeval sel kuul oleme ikkagi koos. Ma tean juba eos, et see saab olema veider, aga arvatavasti mitte tema pärast, sest ta on kindlasti lihtsalt vait nagu alati ja ajab omi asju. 

Arvatavasti mina teen selle veidraks :D

Nende töökaaslastega, kellega ma pole suutnud mingit draamat kokku keerutada, on aga väga tore. Ühega neist lähen homme jälle kinno, whiiii. Ja kui mul igav on (mida küll eriti sageli ette ei tule), siis kirjutan sellesse raamatusse, mis meil üksteisele teadete jätmiseks on.

Ükspäev kirjutasin näiteks nii:

M! Väga tähtis teade sulle:

I'm Slim Shady

Yes I'm the real Shady

All you other Slim Shadys

are just imitating

So won't the real Slim Shady

please stand up

Please stand up

Please stand up

P.S. *** palus edasi öelda:

My loneliness is killing me

and I

I must confess

I still believe

When I'm not with you

I lose my mind

Give me a sign

Hit me baby one more time

Järgmine päev tööle minnes ja M-ile kalli tehes küsisin poolihääli, kas ta kirja luges.

"Minu meelest *** üritab sulle midagi öelda, aga ma ei tea, mida," ütlesin natuke murelikult.

"***-l pole vist aimugi sellest kirjast," ütles M naerdes.

Mis pole absoluutselt tõsi. Ta oli minu kõrval, kui kirjutasin, ja pärast lasin tal selle armulikult läbi ka lugeda.

Eetika ja esteetika

Kõndisin ükspäev tänaval ja nägin üht meest pissimas. Ma ei pea seda normaalseks. Kindlasti leiaks selleks mingi varjatuma koha. Ja seda vaatepilti tuleb millegipärast päris sageli ette.

"No püüdke olla," hüüdsin talle temast möödudes, "see on avalik koht."

"Ei ole," vastas ta ja tegi kähku minekut. Mis oli natuke imelik vastus, sest viimati, kui ma tšekkasin, siis tänavad on avalikud kohad.

"Sa saad niimoodi veel molli," hoiatas mu ema, kui talle sellest rääkisin. Aga ma ei tea. Ei usu, et saan. Ja kui kõik sellistele asjadele reageerima hakkaksid, siis ei arvaks mehed, et on normaalne tänava ääres pissida.

Järgmiseks on mul plaan hakata bussis haisejatele ütlema, et nad haisevad ja segavad mind. Noh, neile, kes ei ole asotsiaalid, sest asotsiaale vist nagunii ei huvita. Kuigi ma pean selleks oma vene keele sõnavara laiendama. Ükskord püüdsin seda ühele mehele bussis öelda ja ta ei saanud minust mõhkugi aru ja ma ei osanud seda vene keeles kah öelda.

Kuigi see nõuab julgust. Ükspäev istus minu ette üks mitteasotsiaalse välimusega mees, kes haises lihtsalt nii kohutavalt higi järele. Ja natuke nagu märja koera. See võttis lihtsalt hinge kinni. Ma plaanisin pikalt talle seda öelda, aga enne, kui oma julguse kokku võetud sain, läks ta maha. Järgmine kord ausalt ütlen.

Kuna keegi tarkpea on sellele postitusele pealkirjaks "eetika ja esteetika" pannud, siis siit tuleb nüüd eetika pool. Ostsin endale lõpuks panni ja vaaritan mõnikord öösel süüa teha. Samuti ostsin karbi mune ja tegin neile paari päevaga otsa peale. Mul on vist nii suur valguvajadus. 

Siin on aga probleem. Ma ei saa mune süüa, ilma et mul südametunnistuspiinad oleks. Ma pole vist mingi kaks aastat endale koju mune ostnud, kuigi mul pidevalt isutab nende järele. Sest tavapoes on kõik munad puurikanade munetud. See tähendab, et need kanad veedavad terve oma elu ühes puuris, mille põrandapind on A4 paberi suurune, ei saa liigutada, nende nokad tihti ära lõigatud, et nad ennast ega teisi vigastada ei saaks... ja aina munevad.

See on õõvastav. Nad on orjastatud nagu inimesed The Matrixis, ainult et see on päriselt.

Kahjuks on igasuguste asjade sees, mida ma söön, ikka mune. Ja näiteks alati, kui ma ema juures käin, söön ta külmkapi munadest tühjaks. Nagu see, et ma neid ise ei ole ostnud, tähendaks, et tegu ei ole julmuse toetamisega.

Kuigi ema saab päris tihti mune oma sõbralt, kes ise kanu peab, mis on palju-palju parem variant.

Nüüd viimati Maximas ma kaalusingi neid munakarpe käes ja lugesin neilt tootjakoode nagu palju kordi varemgi. Peaaegu kõik olid puurikanade munad. Ainus teistsugune karp, mille ma leidsin, oli "õrrekanade munad" ja ma ausalt ei tea, kas see on parem või lihtsalt teistsugune sõnastus. Vabapidamisel kanade mune ma igatahes üldse poest leidnud ei ole.

Selle karbi ostsin siis ära ja sõin tühjaks... aga hea olla ei olnud.

Niisiis pean endale mingi taluturu-variandi uurima, kust saab tavaliste, õnnelike, ringi jooksvate kanade mune osta.

Ja parem vist mitte mõelda, kust tuleb ja millistes tingimustes toodetakse see piim, mida ma iga päev kohvi peale panen ja millega oma müslit söön...

Raske see elu.

Teeme fancyt

Mmm, suvi on natukeseks tagasi tulnud. Ülimõnus. Käisin hommikul Kadrioru pargis raamatut lugemas ja seal oli lihtsalt taevalik.

Linnas oli päris palju rahvast ning Vabaduse platsis oli mingi taasiseseisvumispäevakontsert. Ja veel olid seal maalma suurimad õhupallid:

Ei saa salata, et need õhupallid ajasid mind päris elevile.

Kui Marili minu juurde saabus, oli mul söök just valmis saamas. Pistsime kõhu täis ja hakkasime end valmis seadma, et uuesti Kadriorgu minna.

"Mul on tunne, nagu vanaema juures oleks," ütles Marili diivanil lebaskledes.

"Mis mõttes?" küsisin võpatades. Mul ei mänginud ometi Elmari raadio ega midagi.

"Sest kõht on nii täis söödetud," ütles Marili rahulolevalt.

Kuigi mina vähemalt ei sunni sööma nagu kõik vanemad inimesed. Tegelikult ütlesin, et ärgu lõpetagu sööki, kui rohkem ei jõua. Ma teen alati suured portsjonid, sest olen harjunud, et ma ise söön palju.

Siis hakkasime sättima ja suundusime Kadriorgu kontserdile. Ma olen tegelikult väga õnnelik, et meil sinna õnnestus saada. Väga lahe kogemus.

Esiteks oli seal väga ilus. Mahe augustiõhtu, roosipõõsad ja vulisevad purskkaevud. 

Teiseks oli seal väga palju prominente. Obvi. Alguses me Mariliga veel viitsisime üksteisele mainida, kui kellestki eriti tähelepanuväärsest möödusime, aga siis ei vaevunud enam. Sest, noh... kõik olid kuulsad.

Aga üks tähelepanek, mille ma iga kord tegema pean, kui näen mõnd naiskuulsust päriselus: nad on kõik nii palju väiksemad kui telekas. Pisikesed ja üliilusad. Eks sellepärast nad kuulsused ongi. Lenna Kuurmaa näiteks on kasvult ja kujult nagu teismeline tüdruk ning kogu ta riietus oli nii hooletult šikk, et ma ei suutnud hoiduda teda vaatamast.

Kõik olid nii elegantsed, et mul tekkisid juba sisse astudes mõtted, miks ma ometi riietuskoodeksist kinni ei pidanud. Noh, kutse peal oli kirjas, et "riietus vastavalt ilmale", aga ma oleksin ikkagi pidanud mõtlema, et see oli Presidendi Kantselei korraldatud kontsert Kadrioru roosiaias. Igatahes püüdsin ma oma alaväärsuskompleksist kähku üle saada, sest mida mul enam teha oli?  

Tegelikult silmasin seltskonnas mitu korda üht noormeest, kes oli riides nagu Eminem. Ta oli minust veelgi vähem hoolinud, mida selga panna. Tal oli nokamüts peas!

Teda natuke rohkem silmitsedes sain aru, et tegu oli ühe mu klassivennaga gümnaasiumipäevilt. Damn, mõtlesin ma, Descartes represents!

Ilmaga vedas meil totaalselt. Oli nii ilus ja mahe öö ning igal pool põlesid tulukesed. Kontsert ise oli päris ilus ja selle valguslahendus ka. Aitäh, Marili, selle kogemuse eest :)

Ja peale seda, kui me sõbraga selgeks rääkisime, et me ikka ei sobi kokku, on kogu mu viha lahtunud. Ma mõtlen temast jälle nagu ülitoredast inimesest ja tahaksin talle üle kõige kalli teha :D

*

Men. Not even once.

Mina olen oma peas juba läbinud terve protsessi. Ma olen aru saanud, et me ei sobi teineteisega üldse. Ja ausalt omaks võtnud, et minuga on väga raske koos olla. Ma olen mingis faasis liiga intensiivne ja suhtlen ning kirjutan liiga palju - ning osades asjades olen väga hoolimatu. Ütlen palju asju välja väga järsult ja teise tunnetest hoolimata. Mul on empaatiaga vahel probleeme ning ma oskan ainult ennast esikohale seada.

Kusjuures ma olin just need asjad enda jaoks välja mõelnud ja lugesin oma sotsiopaadi-raamatut, kui sattusin seal sellistele ridadele:

The closest analogue to a sociopath's love is probably the love of a child: intense, accepting, selfish.

Well, god damn it, mõtlesin ma raamatut kinni pannes. Need olid lihtsalt täpselt samad sõnad, mida ma olin enda kohta mõelnud: intensiivne, samas hoolimatu.

Siis püüdsin ma veel välja mõelda, miks ma kordagi selle pärast nutnud ei ole, ja jõudsin üllatavale järeldusele: ma ei nutagi kunagi meeste pärast, kellega väljas käinud olen. Küll aga olen ma nutnud nende pärast, keda ma endale saanud ei ole. Ma ei tea, miks see nii on. Need, keda ma endale ei saa, on minu silmis automaatselt kõrgemas staatuses, kuna ma neile ei meeldi.

Košmaar.

Mida ma tundsin, oli hoopis viha. Ma olin nii vihane. Minu jaoks on suht okei ise teisest mitte hoolida, aga mind nii vihastab avastus, et tema ka ei hooli. See on selline löök minu ego pihta :D 

Minu ego sai haiget, aga mina ise mitte.

Igatahes, ma jõuan läbida kõik need etapid ja analüüsid ja hakata vaikselt juba üle saama, kui tema kirjutab mulle absoluutselt hooletult: "Tsau, sa pole mulle ammu kirjutanud. On kõik hästi?"

Ja ma tunnen tahtmist keset Viru keskust valju häälega naerma hakata. Täiuslik näide, kuidas naised ülemõtlevad ja mehed alamõtlevad. Tema jaoks olid need päevad minu ignoreerimist lihtsalt kerge puhkus. Tore ju, kui telefon kogu aeg ei pinise. 

Veel sain aru, et tema maailmas on ta mingi imeline auhind, mida keegi teine peab taga ajama. Sa oled väga tore ja väga osavate kätega, aga seda sa küll väärt pole :D

Ma tahaksin, et suhtes inimesed mulle ausalt ütleksid, kas suhete saladus ongi see, et talutakse mingit mõttetut jama teiselt poolt ja pannakse iseennast tagaplaanile. Ma reaalselt ei usu, et ma kunagi seda suutma hakkan.

Kuidas me tööd teeme

Mina lõikusin parajasti paprikaid, ülemus ajas mingeid asju arvutis ja J istus toolil ning rääkis minuga loomadest.

"Kui sul oleks kass, siis ta lihtsalt ei kuulaks sind mitte kunagi," ütles J.

"Mul ongi kass," vastasin ma. "Ja ta ei kuulagi. Aga kassid ongi sellised."

"Kui minul oleks kass," ütles J uhkelt, "siis ei julgeks ta mitte kunagi diivani alt välja tulla."

Mis on tõenäoliselt tõsi. Kui J ei taha, siis ta nalja ei mõista. See kass saaks üpris kiiresti selgeks, mis elu väärt on. 

"Sa ei tundu üldse kassiinimene," märkisin ma. "Sa tundud... tuhkruinimene."

"Tuhkru?" küsis J.

"Jaa. Need olid paar aastat tagasi hullult moes. Neid saab rihma otsa panna ja nendega jalutada. Kuigi kui tahad tõeliselt eksootilisest koduloomast kuulda, siis K-l näiteks on kodus krokodill."

"Krokodill?" küsis J ülemuse poole vaadates.

"Jaa. Elab tagaaias tiigis. Nad ise kaevasid selle mehega eelmisel suvel."

"Ah, mine sa ka..." ütles J. Ülemus ei öelnud mitte midagi.

"Nii see on," kinnitasin ma. "Nad tellisid selle otse Portugalist. Odavalt said."

"Kust sa neid jutte võtad?" küsis J. 

Sinna vahele püüdis ülemus midagi tellimisest rääkida, mis mulle kohe midagi meelde tuletas.

"Jaa, nad tellisid selle krokodilli eBayst. Ja tead, miks nad ta nii odavalt said? Sest tal oli sabas auk. Aga neile ei lugenud see midagi, peaasi, et hind hea."

"Kuule...!" ütles J hoiatavalt.

"Second-hand krokodill on väga okei, peaasi, et tal süda õige koha peal oleks," ütlesin ma. "Ja ta on neile igavesti tänulik, et nad ta päästsid."

Ja et keegi ei arvaks, et ma seal aega raiskan, siis tegelikult lõikasin kõrvalt usinalt paprikat. Sest ma olen ikkagi professionaal.

Sky Plusi hommikuprogramm oma parimas vormis

Sky Plusi hommikuprogrammis arutati Kruuda firma hiigelvõlga Eesti riigi ees - 1,24 miljonit eurot.

"Ma ei saa aru, kuidas maksuamet üldse lasi sellel võlal nii suureks kasvada," imestas Hirmo.

"Ma ka ei saa aru," ütles Kivisaar. "Kui mul jääb kuskilt mingi kümme euri maksmata, siis on kohe maailma lõpp. Kohe tulevad mingid kõned, smsid, Viberid. Saadetakse igasugu kirju, küll tähitud, küll tähitamata... Postiljon ronib uksest sisse. Satud kohe mingisse punasesse nimekirja."

"1, 24 miljonit eurot," kordas Hirmo.

"Tekib selline tunne, et tahaks ka kedagi üle lasta," ütles Kivisaar unistavalt. "Mitte kohe miljoniga.... aga juba tonnist oleks abi." 

:D

Hommikuyolo

Nii rahulik on. Hetkel isegi ei saja. Õhus on aga juba mitu päeva sügisetunnet, kõik tuletab mulle meelde neid septembrihommikuid, kui ma Inglismaal iga päev lapsi kooli viisin. Kõik on nii asjalik.

Samas Marili lubas, et laupäeval tuleb kakskümmend viis kraadi, lubadus, mis mind kohe pöördesse ajas. See oleks nii täiuslik, sest laupäeval on meil Mariliga midagi eriti suurejoonelist plaanis. Ma ei suuda ära oodata!

Nii mõnus on oma parima sõbraga lihtsalt pool tundi järjest rääkida. Viimasel ajal venivad meie kõned megapikaks ja mulle meeldib see. Hakkasime rääkima kesklinnas, ja kui ma oma koju astusin, oli Tiina veel toru otsas. Märkasin, et Helen oli kõik ideaalsesse korda seadnud ja lauale pika kirja jätnud, mis hakkas niimoodi: "Ülinunnu oled! :)" :D

Keegi võiks veel arvata, et ma nunnu olen. Eile küsis ülemus, miks mu aju juba lühises on, kui ma alles esimest päeva järjest tööl. Ma ei osanud sellele midagi vastata. Võib-olla, et inimvõimetel pole piire. Et kui inimene väga tahab, siis ta suudab... oma aju lühisesse ajada ka lühikese ajaga.

Muidu on meil seal päris tore. Ükspäev olime köögis, mina, M ja meie suveabiline kõige viimast päeva. M ütles mingi nalja, mis oli suht lambikas. Ma seisin parajasti külmkapi juures, käes pakk külmutatud kanaga, et see sulatusse panna. Ja sinnasamma põrandale ma vajusin, kana süles, ja me kõik naersime seni, kuni pisarad silmis. Ma ei mäleta, millal ma viimati nii südamest naersin, ja veel mitte millegi üle. Mul oli pärast konkreetselt meik laiali.

Elus võiks rohkem selliseid hetki olla :D

Shuffle

Istusin just siia maha oma suure lopsaka kohvitassi, kohukese, pirni ja võiroosiga, et hommikusöögi juurde üks bloog kirjutada, aga enne, kui sellega isegi pihta sain hakata, ajasin endale kohvi sülle. #kobakäpp

Aga seekord on nali saatuse enda pihta, sest mul on musta värvi püksid! Ha! Mul on jumala yolo! Ma kavatsen need kohvipüksid ikkagi tööle jalga panna.

Helen, kes täna minu pool ööbis, sest tal on linnas asju ajada, lamab praegu voodis ja arvatavasti soovib, et ma oleksin surnud, sest ma olen hommikuti megalärmakas. Isegi kui ma proovin mitte olla. Isegi see klahvide klõbin on tühjas toas nii hästi kuulda.

Muidu on kaks päeva möödunud lihtsalt teki all. Pea oli paks ja päris karm nohu oli, mille puhul ongi ainus variant traalivaalitamise asemel magama heita. Keset päeva. Keset ööd. Igal ajal. Ja tänaseks on juba inimese moodi olla küll.

Okei, üleeile käisin korraks Kadriorus raamatut lugemas, sest ilm oli suhtkoht ilus. Päikeseline, kuigi hirmus tuul. Panin soojalt riidesse, tõmbasin jope enda ümber tihedalt kinni, sulgesin silmad ja pöörasin päikese näo poole, teeseldes, et on suvi ja et on soe. Silmi avades nägin, et kõik minu ümber tegid samamoodi: silmad kinni ja palged üles pööratud, meeleheitlikus katses veel viimaseid suvepäikese kiiri tabada.

Trammipeatuses kuulasin kahte ilusat, peenikest neiut pealt (sest ma kuulan alati pealt). Nad rääkisid trennist ja toitumisest ning üks andis teisele nippe, kuidas alla võtta, tuues samal ajal ka elulisi näiteid.

"Näiteks Aleksandra. Ta võiks nii ilus olla, kui ainult natuke alla võtaks. Ma mõtlen sellele kogu aeg. Mitte paha pärast."

"On jah, tal on muidu nii ilus kehakuju."

"Ja mitte palju, vaid paar kilo. Kõik joonistuks nii ilusti välja. See oleks nii perf. Tal on ilus nägu ka."

"Sa oled nii hea sõbranna," ütles teine.

Selle peale pöörasin ma muiates pilgu oma raamatule tagasi.

Minu sõbrannadel on aga väike aastapäev tulemas. Me just rääkisime Tiinaga sellest paar nädalat tagasi. Põhimõtteliselt me kõik kohtusime gümnaasiumi esimesel aastal, millest saab sügisel ilus kümme.

"Me peame seda tähistama," ütlesin Tiinale vaimustunult. "Ma viin su välja. Kuhugi ilusasse kohta."
"Kas ma saan sõrmuse ka?" küsis Tiina.

"Teeme asja ametlikuks," lubasin ma.

See on ikka nii hullumeelne... ja tore. Jagada oma elu kellegagi kümme aastat järjest :D

Loomariigi imed

Hakkasime magama sättima, kui märkasin, et sõber oli aknalauale jätnud pataka sularaha.

"Ära jäta nii," hoiatasin ma. "Kajakad võivad sisse lennata ja kakskümmend eurot pihta panna. Nad on selliste asjade peale mihklid."

Sõber ei vastanud midagi, vaid heitis pikali. Ma heitsin ka pikali, mida tehes märkasin, et üks diivanipadi oli ka akna lähedal.

"Pliis võta see padi ka sealt ära," vigisesin. "Sa oled lähemal."

Sõber ei teinud märkamagi.

"Nad varastavad patju ka," ütlesin. "Poleks esimene kord. See on muidugi natuke keerulisem teema, mitte nii, et lendad sisse ja kohe jälle välja, raha noka vahel. Sest vaata, kajakad on suured, aga mitte nii suured. Ühe padja varastamiseks läheb vaja neli kajakat. Igaüks võtab ühest nurgast ja lähevad."

Sõber ei öelnud midagi, ja ma tõlgendasin seda kutsena jätkata.

"See on tegelikult hull manööverdamine," ütlesin ma. "Kui nad pimedas toas asjatada püüavad. Mõni kajakas ajab alati midagi ümber. Kõige hullem hetk on aknast selle padjaga välja saamine. Nad peavad selle niimoodi...serviti keerama. Sealjuures on oluline tiimitöö, mitte iga üksiku kajaka ego. Sest vaata, eesmärk on neil ühine, saad aru?"

Kui sõber ka sai, siis ta ei väljendanud seda kuidagi.

"Kas sa ikka kuulad?" küsisin ma.

"Jah."

"Igatahes, see pilt on vägev, kui nad öötaevas selle padjaga lendavad, igaühel üks nurk noka vahel," ütlesin ma unistavalt. "Seda peab ise nägema, et aru saada. Mõnikord istub nende boss, veel üks kajakas, veel padja peal."

Lõpuks sai mul jaks otsa ja ma hakkasin itsitama. Sõber võttis mul ümbert kinni ja märkis: "Mul ei ole sõnu. Sul on ikka väga elav fantaasia."

"Mis fantaasia? See on päriselu. Loomariigi imed. Guugelda," soovitasin ma ja jäin plaksti magama.

Suur otsing on viimaks läbi

Ma leidsin endale teksad. Tšillisime parajasti Tartus ja Helen šoppas ning ma olin niisama kaasas, kui otsustasin teha veel viimase katse ning ka teksasid jalga proovida. H&M'is vihastasin end taaskord siniseks, sest kõik on vale ja mitte miski ei sobi. Viimati tegin Tallinnas terve šoppamispäeva, püüdes endale teksasid leida, sest mul oli väga uusi vaja. Kõigepealt pöördusin kaltsukate poole. Paavli kaltsukas on väga hea, aga teksasid mul sealt leida ei õnnestunud. Olgu, kaltsukate puhul see ongi rohkem joppamine, kui sealt teksasid saab. Siis läksin kiirmoepoodidesse - odavamatesse, sest 50 eurot teksade eest ma ei saa maksta. Ja see oli täielik košmaar. Just suurused. Stiili suhtes ma tegin lõpuks nii palju järeleandmisi, kui ainult miski normaalselt jalga sobiks! Ja mitte miski ei sobinud. Paljud H&M'i teksade suurused lõppesid enne minu oma üldse ära. Kui välja kõndisin, mõtlesin väsinult, kas mu keha on ebastandardne.

Igal juhul Tartust, Promodi poest mul ikkagi õnnestus midagi leida. Nad on okeid. Ja ma ei osta enam kunagi teksasid. Käin paljalt ringi.

Aga eelnevalt Paavlist õnnestus mul leida hoopis paar lahedat kampsunit.

Kõigepealt selline musta-hallikirju vestike:

Kui ma lõpuks blogi kirjutatud ja voodist välja saan, et töö poole startida, panen sellesama selga.

Ja siis veel selline hall mõnus kampsun. See on ülimugav. Kui ma seda riidepuult alla sikutasin, palusin endamisi, et see oleks puuvillast. Ja oligi. Mõnus...

Adieu!

Komplimentidest

Tegin sõbrannale komplimendi tema kingade kohta, sest need olid sellised lahedad: kinnised, mustad ja pitsilised.

"J tegi mulle ükspäev täpselt sama komplimendi," ütles sõbranna ning vajus mõttesse. "Aga need kingad pole tegelikult üldse minu stiil. Minu tavaline stiil on risti vastupidine. Ma mõtlen, et mul pole nende vastu midagi, aga ma tavaliselt ei kanna selliseid asju."

Ta mõtles veel natuke.

"Kurat küll, kui ma näen välja, nagu ma tahan, ei ütle keegi mitte midagi, ja kui ma kannan midagi, mida tavaliselt ei kannaks, sajab igalt poolt komplimente. Mida see mu stiili kohta ütleb?"

Ma naersin, aga see jutt tundus mulle kahtlaselt tuttav. Mul on ka nii olnud, et kannan parasjagu midagi, mis ei sobi ega meeldi, ja siis keegi komplimenteerib seda. Ja minu tavalise stiili kohta ei ütle kunagi midagi.

Sellisel juhul mul ka tegelikult pole hea meel, vaid ma olen natuke ärritatud :D

Kinolaupäev

Käisime töökaaslasega laupäeval kinos. Tuli nimelt välja, et ta on samasugune kinofriik nagu ma isegi ja käib kogu aeg midagi vaatamas, olgu siis kellegagi koos või üksi. Nii et otsustasime jõud ühendada.

Enne filmi näidati väikest animatsiooni merelindudest. Vaatasin selle ilusti vaikselt ära nagu normaalne inimene, ja peale seda küsis M kulmu kergitades: "Noh, mitte ühtegi kommentaari ei tulnud?"

Ise sa kutsusid endale häda kaela, mõtlesin, ja hakkasin patrama nagu tavaliselt: "Ma lugesin netist, et Dory ei leiagi lõpus oma vanemaid üles. See peaks lastele elu õpetama. Et mõnikord ei lähe kõik nii, nagu tahad."

M vaatas mind kahtleval pilgul, teadmata, kas uskuda või ei. "Miks sa loed netist igasugu asju?"

"Selles teekonnas on ka oma võlu," jätkasin ma, "kuidas Dory neid tabada püüab. It's all about the journey. Ja Nemo saab lõpus surma."

Film ise oli päris nunnu. Okei, nagu animatsioonid minu jaoks ikka on - suuri tundeid ei tekita. M mainis pärast, et tal oli vahepeal raskusi pisarate tagasi hoidmisega, millist muret minul küll ei olnud. 

Kuna saal oli lapsi täis, pakkusid nad ise vahele meelelahutust. Ühes stseenis kudrutas Dory oma ema ja isaga ja ta vanemad lubasid, et ei unusta teda mit-tee kuna-giii.

"Unustavad küll!" ütles üks väike tüdruk kõvasti ja nördinult üle saali, mille peale me itsitama hakkasime.

Kõige parem meel oli, kui M lõpus tunnistas, et oli filmi lõpupoole pead murdnud, kas ma tõesti rääkisin õigust ja nii see kõik lõpebki. Mul oli ülihea meel.

"Sa oled selline algaja!" ütlesin võidukalt.

"Aga siis tuli mulle meelde, et see oled ju sina, nii et vast siiski jama," lõpetas ta.

Peale filmi sõitis ta magama, sest oli just tulnud öisest vahetusest, ja mina sõitsin edasi kesklinna, et seal natuke tšillida ja ikka üks lopsakas kinolaupäev teha. Valisin "Tondipüüdjad", peamiselt selle naisnäitlejate pärast: Melissa McCarthy ja SNL-ist tuntud Kristen Wiig ning Kate McKinnon.

 

Põhiliselt ma arvan, et see film sobibki Saturday Night Live'i friikidele nagu mina. Hästi palju tuttavaid nägusid oli: seal oli veel Cecily Strong SNL-ist ja Michael McDonald, kes tegi MADtv-d... Ma ei tea, kas ta tavainimesele suurt midagi pakuks. Kristen Wiig ja Kate McKinnon olid muidugi võrratud ja lahedad vaadata, aga näiteks Leslie Jones, kes oli üks neljast peaosaliselt, konkreetselt häiris, sest ta ei oska näidelda! Ta teeb täpselt sama asja nagu kõigis SNL-i sketšides, oma ainsat rolli: olen suur valjuhäälne mustanahaline naine! Ja kõik. Ta on košmaarne. Ta ei oskaks näidelda ka siis, kui sellest ta elu sõltuks.

Ma ei tea, kes ta küll kinolinale pani ja miks.

Ja ka muidu jäi "Tondipüüdjad" minu jaoks keskpäraseks. Mingeid erilisi pärle sealt leida ei võinud. Üks hea stseen oli küll:

Kristen Wiig seletab ühele mehele, et äsja käis tema juures keegi Ed Mulgrave ja kutsus ta siia vanasse majja kummitust püüdma. Mees läheb näost valgeks: "Ed Mulgrave on juba viisteist aastat surnud!"

Melissa McCarthy kõrvalt läheb elevile: "See algabki! Viisteist aastat surnud mees käis meiega rääkimas..."
Siis ilmub Ed Mulgrave ise nende kõrvale. "Kes see siis on??" küsib Kristen Wiig ägedalt.

"Ah, see on Ed Mulgrave juunior, esimese poeg," ütleb mees õlgu kehitades.

"No see on ilmselgelt see, kellest ma rääkisin!"

Ma ei tea, minu jaoks oli see stseen võrratu :D

Kusjuures seal kinosaalis olid ka naljakad lapsed. Minu ees istus kolm varateismelist poissi, kel ilmselgelt oli asjade kohta oma arvamus, sest nad hakkasid juba reklaamide ajal peale. Ühes reklaamis karjuti kõigepealt suurelt: "Raha!", mille peale üks poistest hüüdis üle saali: "... on sinu elu!"

Tunneb juba maailma, mõtlesin ma.

Siis tuli "Kumm on seks" reklaam, mille peale sama poiss tõusis püsti, pöördus saali poole ja laiutas käsi. "Siin saalis on lapsed! Millised reklaamid!"

Teismelised poisid võivad vahepeal olla väga lahedad. Mõnikord on ühed kõige viisakamad kliendid töö juures teismelised poisid.

Tegelikult peaksin lihtsalt natuke magama

Olin siin just neli päeva järjest tööl ja no siis läheb lappama. Kui ma olen väsinud, siis hakkan ma mõttetusi rääkima. (Vastupidi mu tavalisele üliloogilisele jutule.)

Kolmandal päeval kogus ülemus kõigi käest paarile asjale allkirju.

"Mis päeval M tööl on?" küsis ülemus minult. "Mul on temalt ka allkirja vaja."

"Vist homme," vastasin ja mõtlesin hetke. "Aga edu, kui sa tahad temalt allkirja kätte saada. Ta ei anna põhimõtteliselt allkirju."

Ülemus vaatas mind üle prillide, aga ei öelnud midagi.

"Tead, kuidas mõned metsrahvad ei lase kunagi endast pilti teha, sest neil on uskumus, et see varastab nende hinge?" küsisin samal ajal põrandat pestes. Sest ma olen multifunktsionaalne. "Umbes sarnane usk on M-il allkirja andmisega. Ta teab ise ka, et see on ebaratsionaalne, aga ei saa sinna midagi teha. See käib ta usu vastu."

Ülemus vangutas pead.

"See segab ta elu päris kõvasti," jätkasin ma. Meie suveabiline istus toolil, jalad üles keritud, et ma põrandat pesta saaksin, ja kuulas mind, suu ammuli.

"Ta võiks kasvõi päranduseks miljoni saada, aga ei saaks seda vastu võtta, kui selleks tuleks kuhugi allkiri anda," ütlesin ma. "See on täielik košmaar."

"Küll sa võid jahvatada," ütles ülemus.

"Andesta," ütlesin ma haigutades. "Olen täna öösel ainult kaks tundi maganud."

Kui ma sellest eile M-ile endale rääkisin, vangutas ta samamoodi pead. "Kust sa neid asju võtad? Ma ei saa lihtsalt aru, mismoodi su aju töötab."

"Mul on väga elav kujutlusvõime," vastasin ma. "Kui sa veel teaksid asju, mida ma välja ei ütle."

Neljandal tööpäeval ma hakkasin juba itsitama mitte millegi üle. Meil tuli megakogus kaupa, mille kenasti üles tassisime (aga tänu sellele on mul jälle megalihased tekkinud!). Hiljem hakkas M end igat moodi venitama ja painutama.

"Kas sa teed joogat?" küsisin ma ja hakkasin naerma.

"Jaa, joogat töö juures," vastas ta ja naeris ka.

"Tegelikult tõmbasin endal vist selle tassimisega midagi ära."

Selle peale lihtsalt naersime kaks minutit järjest.

"No, but seriously," ütles ta, ja siis naersime veel kaks minutit.

Ja veel natuke hiljem mainisin muuseas, et pidin olude sunnil Meghan Trainori laule endale isegi telefoni tõmbama, sest et mul need nii kummitasid.

"See on õudne," ütlesin. "Ära mõista mind hukka."

M nägi hetkeks natuke... mis sõna see võiks olla?... sheepish välja.

"Mul on ka," ütles ta siis. "Aga mitte tavalised, vaid kaks korda kiiremad versioonid. Mul on selline kiiks, et meeldivad laulude kiirendatud versioonid."

"Sa teed nalja," ütlesin kohe. "Sa pead mulle seda laskma."

Siis lasi ta mulle Meghan Trainori "Me too" kaks korda kiiremat varianti... ja see oli lihtsalt sürreaalne kogemus.

"Omg," ütlesin ma ja pidin peaaegu pikali kukkuma. "Sa tapad mu."

Sail

This is how I show my love
I made it my mind because
I blame it on my ADD baby

Maybe I'm a different breed
Maybe I'm not listening
So blame it on my ADD baby

On selline imeilus augustiöö ja ma istun siin ning kuulan "Saili", vaatan aknast välja ja mõtlen. Mõtlen, miks ma midagi teen. Raske on minu puhul öelda.

Rääkisin ükspäev sõbrannaga ja küsisin, mis tunne temal on, kui ta kellegi endale saab, keda on tahtnud. "Kas sa tunned ka võidurõõmu?" küsisin ma. "Kas sa tunned üleolekut? Kas sul on hea meel, et see oli sinu mõte enne kui tema oma, ja et see polnud nagu tema valik, vaid sinu oma?"

Ja tema vastas, et ei. Et ta on siis lihtsalt õnnelik. 

Aga mina ei ole. Minu aju töötab teistmoodi. Kõik on võimuvõitlus ja kui ma tunnen võimu käest libisemas, siis ma teen midagi, et seda tagasi saada.

Shuffling päriselus

Just vaatasin huvi pärast, et viimastel kuudel olen ma siin blogis pannud pealkirjaks üks kord "Every day I'm shuffling", üks kord "Every day I'm spa-ffling", ja kui üldse mitte midagi pealkirjaks panna pole olnud, panen lihtsalt "Shuffle". Ning igaüks, kes minult Whatsappis on küsinud Mis teed?, on suure tõenäosusega saanud vastuseks Shuffling :D

Lisaks meeldib mulle igal võimalikul ja võimatul hetkel laulda every day I'm shuffling ja sinna juurde tantsuliigutusi teha, mis inimestes mu ümber alati samasuguse reaktsiooni tekitab: please don't...

Sellepärast võib öelda, et olin tsipa elevil, kui täna oma shufflereid päriselus nägin. Nad olidki niisama ilusad ja igat karva värvidesse riietunud nagu oma muusikavideotes. Selleks ajaks, kui mina tööle jõudsin, olid nad juba teenindatud, aga tšillisid meie juures veel tükk aega. Ja üks tüüp tuli ikkagi minu käest midagi ostma. Üliviisakas oli. Ma kaotasin kohe oma elevil plikatirtsu persona ja olin temaga ülikülm ja ametlik. Tegelikult on sellest kahju. Mida ma oleksin sellega kaotanud, kui oleksin ta teed üle andes küsinud: "And would you like it shuffling?"

Ma ei usu, et tal midagi selle vastu oleks olnud :D

Nüüd hakkasin siin veel hilja õhtul nende laule kuulama ja sattusin sellele kohale:

Girl, look at that body 

Girl, look at that body 

Girl, look at that body 

I work out!

Mida ma oskan öelda... ilmselgelt nad workivad out. Seda keha jõllitasin ma küll päris heakskiitvalt. Nagu Kivisaar hommikuprogrammis alati ütleb, das Body.

Aga üks tavaline, mittekuulus klient ütles mulle täna, et olen super. Tal oli vist kiire ja ma tegin talle ülikärmelt (ja muidu mõnusasti) võiku, mille peale ta mulle silma pilgutas ja ütles:

"You're just super, do you know that?"

"Thanks! So are you," särasin ma vastu. Ära minnes hüüdis ta veel kelmikalt: "Ciao!"

Vähemalt keegi oskab mulle ilusasti öelda. Ja jah, see on torge kellegi teise pihta. Ma mõtlen, et kui sina ütled õrnusehetkel kellelegi, et sa meeldid mulle, ja ta vastab sulle: "Ma tean," siis see on päris naljakas. Ja ma naersingi. 

Aga osa minust polnud üldse lõbustatud.

Teeme turisti

Liisu ja isaga jalutasime eile linna peal, käisime Lidos söömas ja läksime lõpuks Kadrioru parki uudistama. See oli tõesti võrratu.

Tiiki olid püsti pandud kunstiteosed erinevatelt autoritelt erinevatest riikidest. Päris lahe mõte. Kusjuures Liisule ja minule meeldisid täpselt samad taiesed: üks murust paat ja värvilised puuoksad, mille harud meile mõlemale äikesenooli meelde tuletasid.

Ja kuigi preili Tujukas suutis end kokku võtta ja enam-vähem normaalne olla, siis ilmaga meil eriti ei jopanud, sest kohe peale Kadriorgu jõudmist hakkas tibutama. Isal ja Liisul olid mõlemal vihmavarjud kaasas, aga mul nagu never. Mul isegi pole vihmavarju (nad lähevad mul alati insta katki) ja kui ka oleks, siis ma ei võtaks teda endaga linna peale, sest ei viitsiks tassida. Mõlemad pakkusid mulle küll järjekindlalt kohta oma varju all, aga see on lihtsalt kindel viis, kuidas kõik märjaks saaksid.

Roosiaeda oli üks jänku kinni jäänud. Ta muudkui putkas mööda müüriäärt ega leidnud teed välja, mis oleks olnud väga lihtne. Ta oleks pidanud lihtsalt natuke kauem putkama, kuni müür otsa saanuks. Liisul hakkas jänkust kohe kahju ja ta keelas isegi minul lähemale minna, et jänksi uudistada. 

"Ta kardab," ütles Liis. "Sellepärast ta välja ei pääsegi."

Jänes hüppas üles müüri peal olevasse purskkaevu ja tardus seal nii osavalt, et kui poleks teadnud, poleks aimanudki, et jänes pole osa purskkaevust.

"Ta on nii pisike," ütlesin teda vaadates.

"Minu meelest just imelikult suur," ütles Liis.

"Okei. Ta on nii lopsakas!" ütlesin kohe sõnakuulelikult. Sellepärast Liis mind vahel tuulelipuks hüüabki...

Kodus pugesin algul krõpsupakiga teki alla nagu tavaliselt, kui ilm on paha ja tuju on paha, ja tegin siis väikese lõunauinaku, nagu tavaliselt, kui... kui võimalus on. Mul ei lähe kunagi meelest lahe vastus küsimusele, mida ma kuskilt lugesin: miks kassid nii palju magavad?

Vastus oli lihtsalt: sest nad saavad. Sest neil ei olnud eriti palju looduslikke vaenlasi ja nad lihtsalt harjusidki magama kaheksateist tundi päevas, sest keegi ei püüdnud neid sel ajal maha koksata. Põhimõtteliselt oli neil lihtsalt nagu why not? 

Umbes kell kaheksa õhtul otsustasin oma lõunauinaku katkestada ja kodu korda teha. Viimasel ajal on nii kiire olnud, et pole kuidagi leidnud aega koristada. See on vist tõsi, et enda ümbruse korrastamine teeb mõnevõrra korda ka mõtted, igatahes oli mul peale kodu läikima löömist palju parem olla. Siis helistas Tiina ja me lihtsalt itsitasime üksteisele pool tundi järjest telefoni. Selle peale muutus mu õhtu juba päris toredaks.