Megatore reis oli. Tõesti äge. Nii intensiivne.
Sain teada, et hostelis ööbimine on jumala okei. Sellises kõik-on-pead-jalad-koos-hostelis. Sa nagu ei ootagi, et seal peaks olema mingit privaatsust, öösel unerahule sead ka väiksemad ootused, ja magad rahulikult sellest kõigest läbi. Meil näiteks oli 8 inimesega ühistuba, ja jumala tšill oli. Ma olin alati mõelnud, kuhu inimesed sellistes kohtades oma asjad jätavad jne... Aga kohapeal saad aru, et ainus asi, mille kadumisest sul tõesti kahju oleks, oleks rahakott. Ja see oli mul nagunii igal pool kaasas. Okei, kui ise hostelis olime, vedeles see ka, kus juhtus, aga yolo. Harjub ära ja lõppeks ikka tuleb inimesi usaldada.
Muidugi on vähe üle piiri, kui öösel kell kaks otse toas käratsetakse. Kaks vene tüüpi minu vastast vooditest panid küll täiega retardi. Ärkasin öösel kell kaks selle peale, et ühel oli telefon täishääle peal ja ta sai kelleltki megalt sõnumeid, teine tüüp aga oli oma voodi juures oleva lambi süüdanud ja suunanud otse mulle näkku, kasutades ise seda tuld mitte millekski, vaid lamades selili voodis. Siis ma küll vihastasin ja läksin ütlesin neile, ainult et nad ei saanud inglise keelest aru ja nii hilja ei tulnud mulle piisavalt vene keelt ka meelde, nii et keerasin ta tule füüsiliselt ise endast eemale ja kobisin tagasi magama.
Järgmisel ööl keeras ta tule täpselt samuti mulle näkku, vahtis mind natuke aega ja tuli siis mulle ja Merilyle õlut pakkuma. Yolo.
Ja seal oli ikka megalt kummalisi inimesi. Üks veidram kui teine. Ühele ukraina tüübile...ee... meeldisid väga jalad. Väga. Ma rohkem sel teemal ei peatu, sest meil Merilyga nüüd veits trauma, aga igatahes, kui see mees minuga hüvasti jättis, surus ta mul mitte kätt, vaid jalga :D Siiamaani hakkan naerma, kui see meelde tuleb.
Ja kõik need inimesed, kellega Merily insta rääkima hakkas ja tutvus, ja kellega seega ka mina tutvusin, olid üks suurema kiiksuga kui teine. Üks hosteli leedukast administraator teatas kõva häälega, et vihkab kõiki inimesi.
"Kas eestlasi ka?" küsis Merily suurte silmadega.
"Eestlased on ka inimesed, nii et jah, neid ka."
Ühe Uno-mängu vahele segas end lambist mingi uus iirlane, kes oli kõige haigema jutuga inimene maailmas. Ka tema särgi peale oli kirjutatud "I hate humans". Ta aina jutustas ja jutustas ja tal olid vahvad punased juuksed ja haige huumor. Uno-mäng lõppes korrapealt ja vaene Jorge, kes inglise keelest aru ei saanud, jäi nukra näoga lauaservale pead toetama, kaardid käes.
Ma pidin sellelt iirlaselt korduvalt küsima: "Ütle ausalt, oled sa praegu kaine?" ja "Mis asjus sa linnas oled, mingi hullude konverents?"
Igatahes väitis too iirlane, Andrew, et oli oma sõbra Briani ära kaotanud. Et varahommikul olid hostelisse saabunud ja nüüd sõber kadunud. Ta tundus suht murelik.
Natuke hiljem leidsime enda toast ühest just vabaks tehtud voodist purjus räuskava iirlase. Ta oli hommikul valesse tuppa ja valesse voodisse kakerdanud ja magama jäänud.
"Oot, ega sina Brian ole?" küsis Merily.
"How the fuck do you know my name?" Brian tõusis istukile. "Where the fuck am I? Who are you?"
Kui me sõbrad jälle kokku viisime, oli nende rõõm piiritu. Nad aina kallistasid ja laamendasid seal toas niimoodi, et mul hirm hakkas. Ühtlasi hakkas mul hirm, kui hea Brian välja nägi. Temal juba punaseid juukseid polnud, vaid filmistaari välimus ning ilusasti toonuses keha, mida me hästi nägime, sest tal polnud suurt midagi seljas.
"Look at him! Look at those guns!" ütles isegi Andrew vaimustunult.
Merily istus jalgu kõlgutades ülemisel naril, Brian hakkas millegipärast tühja klaasi talle jalga toppima, virutas seina sisse augu (reaalselt) ja varises siis minu voodisse magama.
Ma sattusin insta paanikasse. "He's gonna throw up in my bed! No! You're not staying here! And take your foot glass with you, I don't want it."
Selle peale põgenesin sealt toast, sest need kolm olid hullusemõõdiku näidu selgelt üle piiri saatnud. Merily ütles pärast, et ta oli veel tükk aega nendega jama ajanud ja neile väitnud, et on viieteistaastane.
Kuna see oli viimane päev seal, siis me neid rohkem ei näinudki, aga kahju on sellest küll.
Jorge, argentiinlane, läks aina rohkem käest ära. Miks on kõik latiinod selline stereotüüp? Jumala eest, kas nad on kõik sellised libekeeled? Juba esimesel õhtul, kui me kõik jalutamas käisime, tegi ta meile ettepaneku lapsi teha ja kutsus Merilyt Argentiinasse elama. Ohkasime juba siis vaikselt, sest mitte keegi ei viitsi sellist jama kuulata. Järgnevatel päevadel kutsus ta meid mõlemaid vahelduva eduga Argentiinasse või lubas ise Eesti tulla. Mina kasutasin teda oma hispaania keele praktiseerimiseks, aga jumala eest, kui tüütu see kõik oli. Rääkisime näiteks rahulikult Hispaania ja maailma poliitikast ja Panama paberitest (mis tähendas enamasti, et mina otsisin õiget sõna hispaania keeles ja läksin lõpuks üle inglise keelele, ja tema ootas kannatlikult), kui ta käed käiku lasi. Ütlesin talle vist neli korda sõnaselgelt, et ära tee seda, sest mulle ei meeldi. Ma ei kujuta ette, milline normaalne mees ei saa aru, kui talle otse näkku öeldakse, et ära puuduta mind.
Aga võib-olla see on neil kultuurinorm. Ma siiralt ei tea.
Meie lemmikmägi, kus otsas me korduvalt käisime, osutus Gediminase torniks. Saime seda alles viimasel päeval teada. Pidi olema tähtis koht Leedu ajaloos ja hõlmama balti ketti. Meile meeldis ta niisama. Ja see vaade. See vaade!
(Muuseas pean uhkelt märkima, et tegin terve reisi jooksul ainult viis pilti!)
Seal mäe otsas õpetas Merily mulle ühte laulu, mis kõlas nagu mantra. See meeldis mulle nii väga. Mõjus rahustavalt. Me laulsime seda seal mäe otsas kordi ja kordi üle ja me laulsime seda läbi terve Vilniuse.
Olen taevane vägi siin maises kehas
Olen raudse kindluse torn
Lasen koormal vajuda õlgadel maha
Lasen mõistuse muredest priiks
Teenin tõde, kuhu tee ka ei viiks...
