Kolm

Helen, ma lähen!

Ma läksiiin....

Head vana aasta lõppu minu TAGUMIKU poolt! 

B

Võib-olla tegin liiga tormilt, kui neid eesti raamatuid võtsin. Milline risk! Kas see tasus end ära? Ei, õnneks on mul seal üks Raimond Kaugveri oma, et end turgutada pärast seda jõledat "Kirjaklambritest vööd".

Tegelikult mulle ei peagi enam noorteraamatud meeldima. Ma olen nüüd noor täiskasvanu, mitte teismeline. Naljakas, sest käitun küll nii. Aga kuskilt lugesin jah, et alates 20. eluaastast kvalifitseerun nooreks täiskasvanuks. Super!

Nägin siin linnas suurt plakatit ja tunne oli küll nagu WTF, meile tuleb euro?? Like in all those big-time important rich countries? Miks keegi mulle ei öelnud??!

God damn.

Mulle meeldib praegu elu. Jätke see hetk meelde. Ma tegin endaga natuke tööd (seda on mu palgatöö ajal nii hea teha, sest töötavad ainult käed ja mõistus on vaba) ja tundsin end jälle hästi. Ma olen puhas ja lahe nagu ilm väljas.

Ma näen kadedust sinu silmis...

Mis sa ütlesid?

Võtsin raamatukogust vahelduseks posu eesti raamatuid, osa neist Ira Lemberi omad. Ta oli lapsena üks mu lemmikkirjanikest ("Fantastiline poiss" ja "Fantastiline tüdruk") ja on ka nüüd kuidagi kaasahaarav, kuigi nüüd häirib kõik see tohutu grammatikavigade laviin, mis toona silma ei torganud. Võib-olla on osadele ta teostele ka juhtunud parem toimetaja, aga enamik panevad kahe käega peast haarama. Minu meelest ei tohiks põhikoolis ka enam selliseid vigu teha.

See selleks. Nüüd lähemalt minu hobidest.

Jõulud möödusid kummaliselt. Vahepeal oli jeeee! jõulud! tunne, ja vahepeal olin nii tülpinud ja käisin ringi ning ajasin kõiki hulluks sellega, et mul on igav. Ja siis, kui me midagi mängisime, jätsin poole mängu ajal järele ja teatasin, et tahan filmi vaadata.

Ma ei suuda, ma ei suuda, ma ei suuuuuda olla normaalne. Stabiilne. Ükspäev nutsin jälle terve päeva. Ma tean, et ei tohi sellega mitte pihta hakatagi. Osad inimesed ütlevad, et neid nutmine aitab ja kergendab, aga kui mina juba hakkan, siis ei lõpeta. Ja see ei kergenda, vaid teeb veel õnnetumaks. 

Vähemalt ma tunnen... midagi.

Tegin siin sisseoste (viimaste kroonisentide eest, ja kuulusid need ka Mirjamile) ja pood, mille esiuksele oli konkreetselt kleebitud uhke silt, et meie hinda ei tõsta, jeeee!!!! oli eurohinnasildid kasutusele võtnud ning sealt võis väikselt kroonihindades lugeda juba tsipa suuuremaid arve, kui ma mäletasin. No kui te peate tõesti euro tulekuga hindu kergitama, siis tehke seda ausalt ja kleepige poe uksele rasvase punapõskse kaupmehenäoga kaunistatud silt: "Hinnad kerkivad kui saiatainas. Tuleb euro, tuleb kasum!"

Mul tundub, et sellist silti võiks täitsa palju vaja minna.

Nüüd on nii, et ... ei olegi. Tahaks, et minust ka hoolitaks. Aga ainult sa ise võid endast hoolida. Kellegi teise peale lootma jääda on enesepettus. Välja arvatud ema, muidugi. Ema on mul hea. Tšau.

Liiga pikk, et lugeda

Vaadake parem pilte.

Niisiis pulmadega jäin ma väga rahule. Paaripanijaks osutus mu endine ajalooõpetaja ja ühtlasi Minni klassijuhataja. Isegi mu nõbu ütles, et oot-oot, see nägu on mulle tuttav. Ta oli nii palju meie erinevatel koolilõpetamistel käinud, et tundis ära. Eesti on ikka väike.

Mul oli kolm ametit: lilleneiu, valvetantsija ja lõpuks valvejoodik. Valvejoodik olla meeldis mulle kõige rohkem. 

Elu on naljakas, aga hea. Mul on tunne, et ma olen seda rohkem õppinud aktsepteerima nii, nagu see on. Ma ei ole tavaliselt endale aasta lõpus möödunud perioodi kohta kokkuvõtteid teinud ega ka uusaastalubadusi andnud, aga seekord on tahtmine kokkuvõte teha. Mitte siin blogis, vaid endale. Kartulile. Sest köögiviljad teavad kõige paremini.

Mul on tunne, et ma olen õppinud oma tundeid rohkem enda teada hoidma. Ennast analüüsima. (See ei ole tingimata nii hea omadus...aga oh well, mind see aitab.) Ma mõtlen välja, miks ma üht või teist halba emotsiooni tunnen, ja saan ta vabaks lasta.

Ja üleüldse. See ei ole positiivne ega negatiivne, aga oma elus olen ma alati üksi. Keegi minu probleeme ära ei lahenda. Keegi minuga sama teed käima ei hakka. Ei ole kedagi, kellega end võrrelda ja sellest võrdlusest võitjana välja tulla. Ma ei taha olla ohver. Elus peabki raskusi olema. Peab olema igavaid aegu, et osata hinnata põnevaid. Peab olema põnevust, et osata hinnata rutiini ja turvalisust. Tegelikult kõik need eesti inimesed, kes on üle elanud maailmasõja (või mitu), N Liidu lagunemise, uue riigi sünni, mitu rahavahetust, elu täieliku muutumise - kui põnev elu neil on olnud! Minu põlvkonnale on kõik olnud kandikul ette toodud - kellele vähem, kellele rohkem; mulle vähem - ja enne majanduskriisi oli juba probleem liiga suur tarbimine. Heaoluühiskonna kasv. Piirid lahti, maailm lahti, aga inimesed ei leia ennast. Nii vastuoluline võrreldes tolle aja probleemidega. Või mida ma ajan, praegugi on pooles maailmas sõda ja inimesi tapetakse nagu kärbseid. Noh, see probleemide erinevus on sama kui see, et Aafrikas inimesed surevad, kuna neil pole tükikesti toitu suhu pista, aga Ameerikas stressavad, sest toitu on liiga palju ja seda söövad nad liiga tihti, ja siis on nad paksud ja nende minapilt kannatab...

Mõte jookseb, lendab nagu tuul. Mida ma tahtsingi öelda? Ah jaa. Vana hiina needus pidi olema, et soovida kellelegi: elaksid sa huvitaval ajal. Et õudsed juhtumised, sõjad, katastroofid, isiklikud üleelamised, on ju tegelikult väga huvitavad. Mina olen siiamaani veel nii totu, et soovin endale huvitavat elu. Suvel emaga jalutasime ja rääkisime sellest. Ma ütlesin talle, et ma saan ju objektiivselt võttes aru, et sõda on väga jube, inimesed surevad, nälg, viletsus, mustus, räpasus, teadmatus, julmus - aga osa minust mõtleb, et sõjaajal elanud on nii palju kogenud. Neil on, mida mäletada. Keegi on öelnud, et igale põlvkonnale on oma sõda vaja. (Jumal teab, kes, ja lisaks on mul praegu tunne, nagu kirjutaks keskkooli lõpukirjandit. Huh.)

See selleks. Ennem jäi mul lõpuni kirjutamata selline mõte, et loota saan ma ainult endale. Ja see ei ole sugugi halb. Nii see peabki olema. Kui ma ise oma raskustele vastu ei astuks, ei areneks ma üldse. Mis raskustest ma siis räägin? Mul ei ole ju mingit draamat siin käimas. Lihtsalt koolist äratulek, madalapalgaline töökoht, natuke identiteedikriisi... Oht rutiini langeda. Kõik need inimesed, kes küsivad, mida sa siis edasi teed. Jah, väga hea, et küsivad, vähemalt tunnevad huvi, aga ma ei tea ju! Jätke järele!

No mul on mõtteid, aga ma ei tea, kuidas neid eesmärke saavutada ja need mõtted kuuluvad ka ainult mulle.

Kõige kuradi parem on ikkagi olla üksi. Mulle nii meeldib üksindus, et vahel mõtlen, kuidas ma üldse koolis käia sain. Pikad-pikad päevad kümnete teiste inimestega koos, alati mingi mask ees ja sunnitud tunded. Pead olema rõõmsameelsem, kui tahad olla, pead õppima ja tunnis istuma, kui tegelikult tahaksid ära joosta, pead hea näo tegema, kui tahaksid karjuda...

Ühte ma tahaks endale lubada küll. Et ma teen alati seda, mis tahan. Kui ei meeldi, siis ei tee. Kui ei taha suhelda, ei suhtle. Kui ei ole viisakat tuju, siis nähvan. Ja kõik. Ja veel, et ei võta enam nii südamesse. Mõttetu stress, enese mitteaustamine. Kõik on mu oma peas kinni. Teised ei mõtlegi minust seda, mida mina oma paranoias kahtlustan ja kardan. Vaevan oma pead mõttetuga. Enam ma ei solvu (nii palju). Kui keegi ütles mulle tõtt, siis braavo, et ütles, ja mis siin solvuda. Kui öeldu ei vasta tõele, siis miks solvuda, kui ma olen endas kindel?

No vaatame, kuidas sellega läheb.

Puding

Istun siin ja lakin oma küüsi - kõiki, mis mul leiduvad, sest ma tean varasemast kogemusest, et kui mõned vahele jätta, siis nad solvuvad.

Homme lähen pulma, jeeeei! Ma pole kunagi pulmas käinud. Ja ma saan selga panna oma laheda viimati kaltsukast hangitud pluusi. See on nii nunnu! Kuigi suure dekolteega. Ma ei saa aru, miks kõigil mu ilusatel pluusidel on selline dekoltee, kuigi mul pole üldse rinda. Mõtlesin just, et nüüd muretsen endale eest kinnise, aga võta näpust. Nii ei läinud. Oh well.

Nii naljakas, kuidas koolis ja ülikoolis oli alati suur pikk pikkk vaheaeg ja sa said olla kodus jõulude ajal ja uusaastal ja nii edasi. Täiskasvanud inimeste elu seda ette ei näe. Sa saad oma riigipühad vabaks ja sellega on kõik. KUI ikka saad. Ei, nii lilleline kõik ei ole. Apteegist saan ma alati kõik riigipühad vabaks nagu peabki ja see on kena. Aga teisest poest - nad eeldavad vist, et ma rügan nagu lollakas. Miks nad arvavad, et kui ma olen koristaja, siis ma millegipärast jõulude ajal ei tahagi oma perega olla, vaid kuradi Sp*******i koristada? Juba töölepingu allkirjastamise ajal küsisin kontoris, kuidas riigipühadega on, ja nad ei osanud mulle vastata! Käskisid otsese ülemuse käest küsida. Tere tali, sa töötad seal aastaid ja ei tea, kas riigipühad on inimestele vabad või mitte. Küllap saavad need vabaks need, kes küsivad. Aga nädalavahetusel ma guugeldasin natuke ja mitte kuskil ei olnud öeldud, et osalise tööajaga töötajatele ei peaks vabade päevade õigus laienema. Nii ma siis ülemusele ütlesingi - et mul peaks automaatselt pühad vabad olema. Ja esimene jaanuar. Ta vaikis natuke üllatunult ja siis seletas, et ei ei, poodides see nii küll ei ole. 

Jaaa, ma saan aru, kui on mingi apteek või midagi (kuigi mind lasti apteegist ka vabaks!), aga kuradi spordipood? Isegi toidupoed peaks pühade ajal kinni olema. Meil kummardatakse liialt kasumit. Jõulude ajal peaksid kõik poed, ma ütlen kõik poed, olema kinni. Sest müüjad ja koristajad ja kõik muud asjamehed tahavad ka puhata. Inimestel ei pea olema õigust igal ajahetkel poest midagi kätte saada. Kui pood oleks kolm tundi keskpäeval lahti või midagi sellist, siis kõik kohaneksid ja leiaksid võimaluse nende paari tunni jooksul oma vajadused täita. Või eelmisel päeval. Viimasel minutil kinkide otsijatest ma üldse ei räägi. Nad on jõulude mõttest täiesti valesti aru saanud.

Igal juhul mu asendaja polevat huvitatud ei jõuludest ega üldse enam sellest kohast, kuna talle ei tasuvat ära üks päev nädalas seal käia. Tore küll. Aga ülemus lubas mulle uue asendaja leida. Või siis lisatasu maksta. Sellest, muide, varem juttu ei olnud. Arvatavasti oleks ta selle lihtsalt maksmata jätnud, kui ma oleks lambist jõulu ajal tööle kobinud.

Mind ajab see vihale, et mingi lambikas pood ei või paar päeva koristamata olla. Kui apteegist sain lisaks veel kolmekümne esimese (mis on ühtlasi minu sünnipäev) vabaks. Lihtsalt. Sest arvatavasti ma olen nii awesome.

Kui ma oleks president, siis ma paneks kõik poed pühade ajal kinni. Ja lõpp. Elu läheks ikka edasi, eks ju.

Mulle tuli eile "Kättemaksukontori" lõppu nähes meelde, kuidas ma unes nägin, et Märt Avandi oli Selveris kassapidajaks. Tahtsime tema kassasse minna, aga seal oli ilmatu suur järjekord! Nii me siis läksimegi mingi suvalise tšiki kassasse, kus oli ainult paar inimest. Kui sellest Tiinale jutustasin, küsis ta lootusrikkalt: "Mina ikka ootasin Avandi järjekorra ära, eks?"

"Ei, sa tulid minuga," vastasin ma jube õelalt.

Äkki see on mingi metafoor. Et kui tahad ilusat (ja muidu lahedat) meest saada, võta järjekorda.

Tähelepanu!

Helen hakkab varsti kodumaale suunduma ja Minn niisamuti - mu kadunud pääsukesed leiavad taas tee kodupesani. Minn väitis, et räägib nüüd eesti keelt aktsendiga ja tunneb isiklikult Pipi Pikksukka; Helenil olevat tekkinud harjumus iga kahe minuti tagant Hola!Hola! karjuda ja sinna juurde flamenkojalga võbistada.

Aga meil siin on must leib ja must lagi. Meie toal. Ja meie ajal ka.

Ei, tegelikult on valge (lumi) ja ilus aeg. Kartulil tuleb varsti sünnipäev ja siis ta saab 21. Viimasel ajal on mulle selle asemel, et olen nii vana, hakanud tunduma, et olen hoopis kuradi noor. Noh ja olen ka.

Lumi ei ole tegelt valge. Ükspäev hommikuprogrammi mehed irvitasid TV6 reklaamlause "Kollasem kui lumi" üle, ja see on nüüdseks tõsi. Lume säärane värv nimelt.

"Inimorjusest" on ikka veel nii hea! Ma armastan seda. Ja Maugham tundub olevat olnud nii huvitav inimene.

Eile ma hakkasin tuleviku peale mõtlema ja leidsin, et... võiks midagi teha. Vaatame, mis sellest saab.

Koristasin täna kolm korda - kaks korda töökohtadel ja ühe korra ka meie väikeses toas. Jõulukoristus. Nii mõnus, kui kõik selline nett ja puhas on.

Okei, praegu hakkas mul küll imelik. Kui ma söön (ja seda ma teen), siis mu parema kõrva all, lõua sees miski kiliseb-kõliseb. Nagu aisakell. Nagu kaks kõrvarõngast klõbiseksid kokku. Aga mul ei ole midagi kõrvas. Mis see tähendab? Kas ma suren ära????

Issand.

Lõpeta või söömine ära. Aga ma ei saa ju midagi homseks jätta.

Mis oligi kiirabi number? 1 1.. 1?

Liis õpetas mind meisterdama. Tegin endale kaelakee, mis käis nii, et riideribadest keerutad mingid jublakad kokku ja siis hakkad neid pärlitega kaunistama ja kinni õmblema. See võttis tunde aega ja lõpuks oli Liisu oma ikka ilusam. Vandenõu?

Ja veel lõikan maniakaalselt kogu aeg lumehelbeid välja ja topin neid igale poole. Ema laskus kodus isegi selleni, et valetas, nagu poleks meil läbipaistvat teipi. Tegelikult ei tahtnud ta, et need helbed aknale kinnitatuna tema kodu ranget-tõsist, läbimõeldut, new-age stiilis ilmet rikuks.

Tahtsime eile Tiinaga "Üksina kodus" vaadata, sest pidevalt kõrvus kõlav jõululaulude plaat pani ka temal jõulutunde üle ääre nõrguma, aga arvuti ei olnud selle mõtte poolt. "Ei, kallid sõbrad," ütles ta laisalt. "Kella kümnest algab mul puhkus. Mängida saab kaarte ja imetleda minu ekraanipilti. Internetti ma sel ajal enam ei lehitse."

Ametiühingud on neile tegelastele ikka igasugu ohtlikke mõtteid pähe pannud! Kurat, ma ütlen. Või jõuluajal ei tohi vist nii öelda? Oh heldeke. Igal juhul jõudsime näha poole tunni jooksul vaid viis minutit filmi  ja Kevin ei jõudnud isegi oma peret ära kaotada, kui meil kõrini sai.

Tegin jõulukaarte ning tuba haises tükk aega võikalt küünelaki järele.

Vahel tunnen imelikku energiakadu. Nagu ei viitsiks enam midagi teha. Lähen tööle, poole peal on selline tunne, et läheks hoopis koju ära. Võib-olla on mul mingi vitamiinipuudus, aga püüan süüa võimalikult mitmekesiselt ja värskeid asju... ei tea. Igal juhul ma kujutlen, et mu sees tõuseb energiatase, ma kujutan endale üht pilti ette, ja see aitab. Põrrrrrrrrrrrrrr.

Karu

Eelmise blogiposti jätkuks - eile lõikasin endale pappkastiga sõrme ja kukkusin lumehange, aga õnneks pehmelt lumehange istuli, mistõttu see oli justkui armas üllatus. See, mis väljas toimub, on üsna metsik. Loodan, et mul lastakse Kõigekõrgema (või Kõigemadalama, kes iganes tööl on. Mul on justkui tunne, et esimene võttis lumepühad) poolt täna ka tööle ja tagasi läbi selle lumetormi marssida. Aga see kõik on nii ilus! Sattusin eile vaimustusse, otsisin endale vaiksema paiga ja tegin lumeingleid (Anu Välba ja Marko Reikop ehk Paar) ja lesisin natuke aega hanges, sest nii mõnus oli.

Tiina helistas just ja tahtis teada, kuidas ma eile ikka koju jõudsin, mis oli armas. Nagu mu ema muretses, ja kui ma esimene kord vastu ei võtnud, arvas, et laman kuskil hanges (lamasingi).

Riietasin end jälle imelikuks ja kargasin ringi. Vaatasin oma lahedat outfiti ja panin tähele, et 75% protsenti sellest pärines kaltsukast (jah, mul on kõik välja arvutatud). Siis võtsin koosinuse ning Pythagorase teoreemi abil leidsin, et mul on järgmine kord 18% suurem tõenäosus kaltsukast midagi lahedat leida. Aga mitte ülejärgmine kord, sest selle olukorra graafik on hüperbool.

Huh. Aju hakkas valutama sellest kõigest. Sööks parem midagi...?

Ja loeks taas kord Tiinalt näpatud raamatut, seekord W. Somerset Maughami "Inimorjusest". See on nii hea, kuigi paks nagu telliskivi. Küllap sellepärast omanik ise polegi seda lahti teinud (arvan nii ma). Ja avastasin, et ta kirjutas selle peaaegu 100 aastat tagasi! Hämmastav. Kummastav.

Nüüd on mul küpsis ja ma ei saa enam rääkida.

Adoosigöös

Minuga juhtub viimasel ajal igasugu äpardusi. Täna hakkasin riisi keema panema, see oli aga sellises väikeses kotikeses, mis kuidagi lahti ei tahtnud tulla. Muidugi ei hakanud ma seda lõikama, sest kõik teavad, et kääride teisest toast toomine nõuab palju rohkem pealehakkamist kui mingi asja lahtisaamisega kaks minutit jändamine. Nii ma rebisin  ja rebisin ja puhhh! korraga olid kõik kohad riisi täis. Põrand, pliit, mu juuksed... tõeline plahvatus. Ma tänasin õnne, et kedagi köögis ei olnud, ja kirusin õnne, et see juhtus alles pärast koristaja käimist. 

Tööl ükspäev puhastasin vitriini taga olevaid riiuleid ja äkki põmm! terve riiul sadas alla. Loodan, et keegi ei näinud... välja arvatud kõik need, kes apteegis olid. Edaspidi ma teen jälle nii nagu alati ja jätan vitriinitaguse puhastamata. Kunagi ei tasu liiga korralik olla.

Ja ükspäev ajasin vannitoas oma jumestuskreemi tuubi maha ning kõik kohad olid seda sodi täis. Sest tuub oli mul kaheks lõigatud, et sealt viimast kätte saada (ei olnud viimane, nähtavasti pool sisust peitis ennast seal). Ja see kraam tuleb raskelt maha, ütlen ma teile. Ma hakkasin kahtlema, kas on ikka tark seda kahtlast tuumakraami iga päev enda näole määrida, ja olen nüüd mõned päevad vahele jätnud. Tegelikult ma lihtsalt ei viitsi.

Ja kogu aeg lõikan sisse endale... tavaliselt paberiga. Kõige tavalisemad tarbeesemedki võivad elukese võtta, kui ette ei vaata.

Haha, Delfis oli uudis, et Lõuna-Eestis võib õhtul lumetormiks minna, ja üks kommentaar oli selline:

elmar, 09.12.2010 14:00
kas lõuna-eesti on see koht, mis on lätist põhja pool, kuid mitte Tallinnas?

Hei hei ;)

Pikkpäkapäkk

Olin täna terve päeva endaga ja lugesin ja lahendasin oma "Raudse loogika" mõistatusi, mis ma lõpuks ühest hästivarustatud poest leidsin (ei, see oli ainult Rimi). Let the nerd extreme fun begin! Mulle meeldib-meeldib-meeldib nii. Ja poleks seda karvutit käima pannudki, aga tahtsin blogi kirjutada.

Taustal käib vaikselt plaat, mille Mirjami tagant ära pätsasin. See on nii vaikne ja rahulik muusika, mõneti isegi liiga rahulik, aga mõnikord just sobib. Selline minnilik muusika. Mulle tuleb meelde, kuidas eelmine talv vaatasime iluuisutamist ja ma küsisin ühe kava taustaks oleva loo kohta: "Mis bänd see on? Kõlab nagu mingi Mirjami bänd."

"Kas see ei ole mitte Muse?" küsis Liis vastu. Oligi, paganamas. Muse on MINU lemmikbänd.

Nägin tänaval K-Rauta reklaami, mis küsis: "Äkki ta sel aastal ei taha jälle üht parfüümi?" Hmmm, ma arvan, et kui temakesel on valida parfüümi ja rauasae vahel, siis ta valib esimese. Nagu igal aastal. Mehed, mõelge, enne kui reklaami kuulate, muidu võib rauasaag jõuluõhtul teie jaoks ohtlikuks osutuda!

Kodus pistsin käe jopetaskusse ja mulle sattus pihku väike šokolaaditahvel. Nii armas. Ema oli kavala näoga; ta vist nägi, kui see päkapikk oma tempu sooritas. Ja kaubanduskeskuses oli nii mõnus kuulata, kuidas kari lapsi, mitte isegi enam väikesi, ekstaatiliselt karjus: "Jõuluvana! Jõuluvana!!" ja kõhna säästujõulumeest ahistama tormas. Ilmselgelt nad veel uskusid. Neil veab.

Sattusin nimekirja peale, kus ma olin üles tähendanud, mille üle ma tänulik olen, ja see pani mu naeratama. Tegin kohe uue nimekirja ka. See mind enam ei naerutanud, kuna mis liig, see liig. Pealegi naeratamisest tekivad kortsud.

Sain Helenilt postkaardi. See oli väga armas, aitäh sulle! See oli juba vähemalt nädal aega valvelauas konutanud; ma mõtlesin, et nad panevad kõik kirjad ette lauale, aga nähtavasti VIP-ide omad mitte. See seletab kõike.

Pista konn põlema!

Ma sain trahvi. Tegelt sain päris suure tünga, kuna mul oli kuupilet ostetud, aga see oli üliõpilasele ja seda mina enam pole. Arvasin oma peaga, et kuni see veel kehtib (kuni selle kuu lõpuni), võin ma soodustust kasutada. Aga ei võinud. Blond politseineiu oli väga karm selles suhtes. 

Ehkki paar päeva varem oli juba kontroll bussis käinud ja siis sain ilusti läbi, sest tookordne vuntsidega onu ei tahtnud üldse soodustust tõendavat dokumenti näha. Kas tema ekraanil siis ei näidanud, et mind pole kuskil nimekirjas?

Ahhh, mind nii frustreerib, et ma oleks sama suure trahvi saanud, kui mul üldse mingit piletit poleks olnud, kui sain, olles ostnud 120-kroonise kuupileti. Maakeeles öeldakse selle kohta topelttüng.

Nojah, aga keegi peab tünga ka ju saama.

Ma kavatsen võtta seda väga täiskasvanulikult ja öelda, et mendid sakivad.

Diagnoos pandud.

Nüüd pean hakkama jälle jala käima, kurat! Elame veel... kui külm ära ei võta. Vast siiski ei võta.

Toas on nii mõnus lumehämarus ja mul on suuur paks roheline küünal. Nagu konn. 

Mul tekib tahtmine lumehelbeid välja lõikama hakata. Tahaksin ka jõululaulude plaati, aga see on kodus. Peab juutuubeldama...

Mõni võiks isegi öelda, et siin toas on päris külm. Sel juhul sõnaks ma sellele mõnele: "Sõber, sul on õigus!"

Torkan oma koivad kuuma vee sisse. Mm, nii on parem. Muide, miks ma praegu, pärast Tiina lahkumist me oivalisest ühikatoast sel võluval reede pärastlõunal, kogu oma majas leiduva toidu ära olen söönud? Ei, valetan, üks tükk šokolaadi on veel järel. Nii üksiku, šokolaadise ja vahvlise ja maitsvana lebab ta seal. Ei, ära vahi mind, jõletis! Ma tõesti ei suuda enam.

Käisin juuksuris. Üle pika aja. Üle PIKA aja. Ma mõtlen tõesti pika. Ja sain sellestsamast suurepärasest Hoti kaltsukast endale teksad ja pluusi. Kurat, mõtlesin ma proovikabiinis, see pluus on selline veider, aga ma ei saa sellist asja poodi maha jätta! See on tegelikult oivaline ja väga lahe. Ma juba tean, kuhu ma ta selga panen. Tallegg - oivalised koivalised.

Ma muudkui käin poodides ringi ja sõrmitsen igasugu ehteid, käevõrusid, mis mulle meeldima on hakanud, ja suuri plastikust sõrmuseid, mis kellelegi peale minu enam ei meeldi. Aga ma tean, et poes meeldivad need mulle rohkem. Selle asemel, et need ära osta ja mitte kanda, võin ma neid magusalt-nukralt poes sõrmitseda ja mõelda, mis oleks võinud olla.

Teen endale midagi sellist, mida ammu pole teinud: Windows Media Playerisse playlisti taustaks. Tavaliselt ma kuulan laule Youtube'ist või plaadilt või ei kuula üldse, kuulan vaikust. Aga juurde loen Grimmi muinasjutte. Ma teadsin neid kõiki küll varem, aga imestan ikkagi, et jumal küll, kui verised nad on. Täiesti segane värk ikka. Neid lugedes ei tasu süüa, sest seal on muudkui üks inimsöömine, laipade keetmine, laste tapmine, käte maha raiumine, kintsude küljest tükkide lõikamine ja nii edasi. Pole ime, et muinasjuttudest hakati lastele tegema leebemaid variante. Et Tuhkatriinu lõpuks ei lasknud oma kasuõdesid maha tappa või mida ta iganes ka originaalselt ei teinud, vaid andestas neile.

Viimane lugu, mida ma lugesin, lõppeb sellise õndsa lausega: 

"Aga õel ämm toodi kohtu ette ja pandi koos madudega keeva õli sisse tünni, ning ta surigi vaevarikkasse surma."

Vennad Grimmid, miks nii verejanuliselt?

Seda šokolaaditükki, muide, pole enam. Puhka rahus.

Work it on out

Well, shake it up baby now
Twist and shout

Come on, come on, come, come on baby now
Come on and work it on out 

 

 

See laul on mind terve päev hulluks ajanud. Poleks arvanud, et mina biitleid kuulan, tule taevas appi! Tere tali! Ega tali taeva jää, muide, kui juba vanasõnadest ja kõnekäändudest juttu tuli. Parem pool hunti peos kui terve karu katusel. Monkey see, monkey do. Edasi jätka juba ise, sõbrake.

Ja veel üht laulu tsiteerin: Marina and the Diamondsi "Oh no" (killer-video)

If you are not very careful

your possessions will possess you

TV taught me how to feel

Now real life has no appeal

MULLE MEELDIB

Nüüd algavad koduperenaised ja ma pean kiirustama! Wippiii!

Piiks! ütles hiir ja tegi kukerpalli

Eile tegin ma mannavahtu ning me käisime talvevõlumaal jalutamas. Õhtul jõime punast veini.

Ma usun:

• millessegi teistsugusesse, kui ma varem uskusin
• ennast peab armastama, sellest algab kõik. Ilma selleta pole miski võimalik. Aga see on raske töö. Jumal, kui raske see töö on. Ma teen selles edusamme ja tean, et miski on juba muutunud, aga päriselt ei õpi ma seda vist kunagi ära
• mõte on tegu. Iga su mõte kellegi teise kohta mõjutab seda teist natuke, aga sind ennast rohkem. Halvad mõtted tuleb ära ajada. See on veelgi raskem töö, ma alustan seda iga päev ikka ja uuesti. Äkki ma olen selles proff alles seitsmekümneselt? Ja ma ei ole ju halb inimene, aga see teine viis on lihtsam. Tige olla on lihtsam ja teisi süüdistada ja oma tegude eest mitte vastutust võtta. Raskem on tunnistada endale, miks sa nii tunned. Vaatasin eile üht tšikki ja tundsin pahameelt. Tundsin negatiivsust. Siis hakkasin end analüüsima. Asi ei ole selles, et ma end temast paremaks oleksin pidanud. Ma olin tema peale hoopis kade (ilus tšikk oli) ja varjasin seda pahameelega. Pärast seda mu pahameel hajus ja ma tundsin ennast nii kergena.
• kui sa hakkad maailmas head nägema, siis näed sa seda ikka ja uuesti. Kõige lihtsamad asjad hakkavad rõõmu tekitama. Mind paneb heldima emaga kelgutav laps või oma koeraga õhtust jooksu tegev paar. Ma kujutan ette, kuidas nad end valmis seadsid ja mõtlesid, et on aeg jooksma minna, ja kuidas koer rõõmustas ja ringi hüppas, kui sai aru, et see aeg on käes. 
• külgetõmbejõudu. Rahaga on sel kuul kitsas olnud, aga ma ei mõelnud sellele ega muretsenud. Ma ei vaadanud oma pangaarvet liiga tihti. See on kõigest raha. See on taastuv ressurss. Minule kui Kaljukitsele ja Maole on nii tähtis, et mul oleks mingi tagavararessurss olemas. Et ma ei tunneks ennast kaitsetuna. See teeb peaaegu füüsiliselt mulle haiget, kui ma tean, et mul ei ole võimalust kõike põhilist endale muretseda. Aga detsembris peaks jälle natuke vabam olema. Ma tunnen, et ma olen selle endale külge tõmmanud, et see kõik toimib. Ja äkki peaks Helenist eeskuju võtma ja endale näiteks jõulupreemiat küsima? Hahha. Aga küsija suu pihta teatavasti ei lööda. Inimesed soovitasid mul isegi mitte endale nädalas üht vaba päeva küsida, et sulle kindlasti ei anta. Sa oled ainult poole kohaga koristaja. Tühi jutt. Kui sa ise ennast ei austa, ei tee seda keegi.

Täna on esimene advent ja väljas õhk sädeleb. See on liiga ilus. Milleks see kõik meile on antud? Me oleme midagi head teinud, me oleme head olnud, et meid selline ilu ümbritseb. Aga meie põletasime esimest küünalt ja kasutasime ilusaid nõusid ning portselantasse. Pole tähtsamat sündmust kui oma perega olemine ja ilus pühapäev. Täna tuleb end ilusti riidesse panna ja puhata ja hingata ja mitte midagi töist teha. Täna tuleb olla. Ma tean.

Tšau, Minn! Pole enam kaua ja sa oled jälle meiega.

Hei

Appi, mu tuba on nii puhas ja ilus, et see on kohe harjumatu. Siin polnud julgelt juba kuu aega koristatud.

Imelik on!

Aga võtsin selle kohutava pingutuse ette, sest õhtul on külalisi oodata. Tiina lubas alles siis läbi astuda, kui kõik juba natuke võtnud on, sest algus olevat tema meelest imelik.

Homme kasvan juba kodumullas, jeeee! Mõnus.

Ilm on lihtsalt nii võrratu, et eile, kui oli päris stressirikas päev ja mul kiskus tuju ikka pahaks, siis iga kord, kui välja sattusin, mõtlesin ainult "Awwww" ja kõik oli hästi. Raekoja platsil on ka juba kuusk!

Ja et oma tuju parandada, läksin kaupsi ja tšekkasin kõiki neid jõuluvidinaid, mida Kodumaailmas pakutakse. Need on nii ilusad! Kuigi, jah, täiesti tarbetud ja kallid, aga sel pole tähtsust, kui sul pole mingit plaani ega vajadust neid osta ning sa ei pea jõulude puhul üldse rahalise külje pärast muretsema, sest jõulukinke ei tehta (mõnus). Ning veel nägin Taskus uut poodi, kohe raamatupoe kõrval. Seal olid kõik need jõuluehted ja muud kammid veel kallimad kui kaupsis, aga selle eest olid need ka väga ilusad. Minu tuju see kõik igatahes parandas ja ma tegelesin eile veel poolteist tundi vene keelega. Ma olen nii tubli.

Võtsin raamatukogust "Vahtramäe Emili", muinasjutte ja ühe Sophie Kinsella raamatu. Tal pidi uus šopahooliku sarja raamat ka väljas olema, aga seda meie poodidest või veel vähem raamatukogust leida oleks mõttetu üritus. Piip.

Meil on nüüd aken kinni topitud igasuguste võimalike ja võimatute asjadega ja näeb päris naljakas välja, aga kui käe sinna juurde paned, tunned ikka ainult tuult. Huuuh.  

Lugesin "Vahtramäe Emilist", et keegi tõusis pool viis hommikul, et lehma lüpsta. "See on ikka täiesti hullumeelne! Kas ei annaks kuidagi lehma näiteks kella kümneks häälestada?"

"Katsu sa lehma häälestada," ütleb Tiina süngelt.

Mind huvitab, mida Maxima müüjad ütlesid, kui juhtkond neile teatas, et uus loosung on "Hakkame vähem maksma!"

Karul mitme mehe aru

Vahel, kui mul igav on, mõtlen ma sellele, miks Lady Gaga, kui talle pidevalt helistati, oma mobiili välja või hääletuks ei lülitanud. See mõistatus on mind juba kaua painanud, aga lahendust ei paista kuskilt. Aidake!

Ja bussiga sõites, alati, kui buss pede häälega "Järgmine peatus on nõudepeatus Lembitu! Väljumiseks vajutage ukse juures asuvat nuppu!" ütleb, mõtlen ma esiteks, et hea pede hääl, ja teiseks, et milleks neid nõudepeatusi vaja on. Kas see säästab mingil hetkel kaks sekundit, kui keegi ei taha maha minna või peale tulla ja buss ei peagi peatuma? Pealegi olen ma näinud, kuidas seitse inimest vajutab neid nuppe, aga buss ei peatu, mille peale on kõik vihased ja juht saab sõimata (paras talle). Miks kõik peatused ei ole lihtsalt tavalised? Estoy confundida.

See on paras globaalprobleem küll. 

Väljas on täitsa ilus. On jõulud jälle käes! Täna nägin, kuidas Taskusse kuuske üles pandi ja see oli mõnus vaatepilt.

  

You know you love me,

XOXO

kartul

Löörts

"Kaos" oli väga hea, kartul jäi rahule! (The potato has spoken) Eriti meeldis mulle Merle Palmiste osatäitmine. Ta hakkas ühel kohal ise ka natuke naerma. Inimesed ütlevad, et enda naljade peale ei tohi naerda, aga ma teen seda suht kogu aeg ja minu meelest on see naljakas.

Mulle meenus, kuidas Tiina paar nädalat tagasi mõtlikult tähendas: "Ma ei mõelnudki kunagi nii, et Cinamon on nagu kaneel, eks ju, ja samal ajal nagu cinema ka..." Haha, peale kui mitut aastat, mil see kino juba siin linnas on?, ma ei hakka ütlema blondiin, aga tegelt ütlen küll. Hästi paned!

Tiirutasime emaga eile poodides, eriti Abakhanis, kus ma riidehunnikute otsa peaaegu tukkuma jäin. See pood teeb mind alati hullult uniseks. Või on asi selles, et ema veedab seal nii kaua aega. Valisime Liisule riiet ja emps jäi peaaegu uskuma, et mulle meeldib üks räige neoonrohelinekollane. Ta vaatas mind kõhklevalt ja ütles aeglaselt, et tema meelest see vist ei oleks pluusiriideks väga hea. Päeva tüng läks talle!

Ma tunnen end nii erilisena, sest ka meile saabus segipööranud eurokalkulaator. Tegelikult on neid lugusid nii palju kuulda, et ma arvan, mingi pooltel näitab see lambikat kurssi. Meil 26, 8. Arvutasin ja arvutasin ning mõtlesin, et oota, see ei saa küll õige olla.

Ja muuseas teatri piletikontroll pidas mind õpilaseks! Mitte üliõpilaseks. Õpilaseks. See tuleneb mu nooruslikust kortsuvabast näost ja sundimatust käitumisest, mis elavate žestide ja tuka koosmõjus jätab kergelt lapseliku mulje.

Saite!

Kaos

Wii, ma lähen täna teatrisse! Ja riideid, mida selga panna, proovisin juba nädal aega tagasi. Ma teen alati nii. Mulle meeldib riideid selga proovida. Teen seda alati poodides ka, kui midagi teha ei ole. Samas paljud üldse vihkavad ostlemist, isegi kui neil raha on, ega suuda vist ette kujutada, et käia poodides lihtsalt ajaveetmiseks riideid proovimas.

Aga mulle meeldib.

Reedel lähme Liisuga Harry Potterit vaatama. Oleme nagu miljonid teisedki selle surmatoova kalmaari raudsete haarmetega kootud võrku langenud (?).Ostsin juba eile piletid ära.

Aga nüüd on mul kiire, nii kiiiiiiiiiiiiiiire!!

Jõõdikud

Mul oli nii lõbus neljapäeval oma suhkrukuklikestega. Maarja: "Joodikud, kes õlut joovad, on tegelt ju jõõdikud."
Mina: ??? (Mõtlesin hetkeks, et see on mingi fakt või midagi.)

"No o muutub automaatselt õ-ks ju."

Ja kesklinna bussipeatuses on mingi reklaamitriki pärast diivan. See oli nii comfy!! Mingi seltskond läks mööda ja vaatas meid leinaliselt, kuna ilmselgelt olid nad ise seda diivanit sihtinud.

See on vist Tele2 reklaamikampaania sloganiga "Pingutame sinu pärast", mis on täitsa geniaalne sõnum tarbijale. Mõtlesin selle üle ja olin tegelikult meelitatud. Mis sest, et ma ise Tele2-s pole. Aga diivan ja nii edasi. Toimib.

Nii mõnus on laupäev. Laupäev on mõnus päev alati. Isegi kui kaks korda tööl peab käima. Sest olemuselt on see ikkagi puhkepäev, pole midagi teha. Nii mul ongi lihtsalt hea olla. Toppisin uusi pilte seintele. Kas see on normaalne, kui ma ikka veel napsan poodidest neid reklaamvoldikuid, et enda seintele panna?, at the age 20. Mango omad on mu lemmikud, oma jumaliku Scarlett Johanssoniga.

Keegi just liigutas Tiina riiulil. Issand jumal, kas meil on hiired või midagi? Ei tohi enam toitu välja jätta. Muide ma ei julge sinna vaadata, sest kui seal on hiir, siis näha ma teda ei taha! 

Huhh.

Loen Tiina "Minu Austraaliat" (mitte Tiina kirjutatud, aga tema oma). See on hea!

Ma olen homse puhkepäeva üle tõsiselt õnnelik. 

Tõsiselt õnnelik on tõsiselt naljakas väljend.

En garde, Monsieur Soleil!

Viis punkti, kes teab, mis filmi ma tsiteerin.

Täna on kõik nii sulnilt udune. Hommikul sukeldusin joovastusega sellesse udusse ja õnneks on see nüüdki veel alles!

Ülemus käis läbi ja kiitis hästi tehtud töö eest. Selle asemel, et, ma ei tea, rõõmsalt topelthästi edasi teha, lasin ma peale tema lahkumist kähku jalga, sest teadsin, et täna teda enam oodata pole. Selles mõttes, et ühelgi koristamistööl, mida ma teinud olen, pole seal midagi nii kaua teha, kui aega on ette nähtud, aga väga vara ka uttu tõmmata ei saa, sest nii võidakse su tööaega vähendada. Mu ülemus ei ole kohapeal, aga käib mõnikord läbi ja ma ei taha, et ta näeks, et ma poolteist tundi varem ära olen läinud.

Müüjatel on suva, kui kaua ma seal olen. Selles mõttes, et nad ei tea töötegemisest ise ka suurt midagi. Tihti mängivad nad seal palli. (Tegemist on spordipoega.) Kui kliendid on kohal. Lobisevad üksteisega. Ükskord istus üks tšikk pool tundi diivanil, rääkis telefoniga ja vaatas, kuidas ma töötan. 

Tahaks ka endale sellist tööd. Nagu halloo.

Delfis on praegu kuum teema see, et käitumisõpetaja Maaja Kallast väitis, nagu muudaks emade kaisus magamine nende pojad homoks. Just, sest mingil hetkel oma elus otsustavad kõik noored, kas neist saavad geid või heterod. Käib selline tšõkk su peas, sa ütled: "Mulle meeldivad nüüdsest poisid!", see pannakse su ankeeti kirja ja sellega on kõik.

Kurat, kuidas mulle sellised inimesed närvidele käivad. Nagu käitumisõpetajad (WTF?) ja näiteks kristlased, kes peavad ennast teistest paremaks.

News flash:au contraire, Snape-a-doodle!

Ma olen nii peen oma võõrkeelsete väljenditega. Jah, moi.

Mind hirmutab natuke, et ma viimasel ajal nii rõõmus olen. Ma rõõmustan lihtsalt näiteks selle üle, et väljas on ilus ilm. Või tähed taevas. Või et mul on töö.

See kõik on küll täiesti hea ja nii edasi (tunne rõõmu lihtsate asjade üle), aga see pole mina. Ma kardan ikka, et varsti tuleb allakäik ja mu paha tuju-masendushood naasevad.

Võib-olla mulle sobib vahelduseks selline elu, kus ma ei pea midagi õppima, vaid teen füüsilist tööd. See on nii pingetevaba! Ainus asi, mis muretsema paneb, on raha, aga ma lükkan selle oma peas  kaugemale. See põhimõte, mida ma siin kunagi mainisin, et rahasjade üle ei tohi muretseda, vaid peab endale kordama, et saad seda kõike endale lubada, on tõesti mind aidanud. Ja võib-olla tõmbab see juba midagi ligi. Vähemalt on mul teine töö ning detsembris saab juba terve kuu eest palka.

Mirjam, blogi on kirjutamiseks, mitte... mittekirjutamiseks! Oh, snap! See tuli mul nüüd küll löövalt välja.

T

Tuuli Roosma on ilus ja sarmikas naine. Keegi pidi seda ju ütlema.

Ilm on suhteliselt jõle - lörts ja vihm ja tuul - aga see-eest on mõnus kodus teed juua ja küünalt põletada, ja hommikul pärast ärkamist aknast välja vaadates ja lund nähes oli nagu "Awwwww" küll, on jõulud jälle käes, heeei!!

Neljapäeval lähme Maarja ja Polinaga istuma, ootan! Tükike vanadest headest aegadest? Nad on juba teisel kursusel, see on ikka lõpp naljakas. Hahaha. Ma loodan, et nad minu jaoks liiga tarka juttu ei räägi. 

Eile helistas mulle asendaja, mis tähendab, et saan lõpuks pühapäevad vabaks. Uskumatu luksus. Ootan juba pühapäeva oma pannkoogihommiku ja kõigega. Pealegi on mul tähtis tunne, et mul asendaja on.

Ma olen V.I.P.

Istorija silikona v SŠA

Mu psüühika saboteerib mind. Võtsin venekeelse "Liliti", sest kui raamatut enam ei viitsi lugeda, siis ajakirja ehk ikka. Aga ei! Ma lihtsalt ei suuda end sundida seda lugema, sest mu alateadvus peab seda õppimiseks ning õppida ma ei viitsi.

Kurat küll, see on ju ajakiri! Seal kirjutatakse ilukirurgiast ja Tšehhovist.(Ajakiri Lilit, mis Eestis enam ei ilmu, meeldis mulle, nagu Marie Claire'gi. Mul on vist luuserlik maitse)

Vene keel on nii ilus. Kunagi ma vihkasin seda. Nagu juurviljugi. See on nii naljakas, kuidas ma kasvan ja arenen. Ühepajatoidus olid head palad liha ja kartul ning muud jätsin söömata, aga kui maitsvad need muud nüüd on! Lillkapsas ja türgi oad...mmm. Tegin endale enne külmutatud köögivilju. Praegu ka hakkab suu vett jooksma, niii head. 

Ma lähen nagu tõsiselt magama enne ühtteist. Eile pool üksteist. Täitsa lõpp ikka. Tahan unetunnid täis magada. Juba hakkan harjuma ning muutun vara uniseks. Ning kui olen üksinda, siis tõusen natuke peale kuut, et hommikut nautida. Mulle meeldib hommik - parim osa päevast. Kuigi tavaliselt meeldib ka kauem üleval olla, aga siis jääks und küll väheks.

Lähen Lõunakasse alati terviserada mööda ning mulle jookseb trennitegijaid vastu. Isegi laupäeva hommikul kell pool üheksa. Inimesed, te olete vaprad!

Ja ma olen nii tiinekas ikka veel: vaatasin just "John Tucker peab surema", mida ma olen viis korda ikka näinud. Millal väärtfilmid meeldima hakkavad? Ilmselt siis kui Elmari raadio.

Arvatavasti saab minust kunagi Sky Plusi kuulav pensionär. Ma võin sellega Guinnessi rekordi teha või midagi! Võimas.

Pöial sügeleb kui hull...

.... vist on kuri tulekul.

See Ray Bradbury raamat on nii meloodiline, see nagu heliseb, kui ma seda endamisi loen. Las ma tsiteerin ühe lõigu:

"Surma pole olemas. Pole kunagi olnud ega saa ka edaspidi olema. Kuid me oleme nii palju aastaid temast nii palju pilte joonistanud, oleme püüdnud talle võimatuks teha kõrvalepuiklemist, püüdnud teda mõista, oleme hakanud temast mõtlema kui iseseisvast olevusest, veidralt elusast ja saamahimulisest. Kõik, mis ta on, on aga siiski vaid peatunud kell, kaotus, lõpp, pimedus. Mittemiski. Ja karneval taipab väga nutikalt, et me kardame Mittemiskit rohkem kui Miskit."

  

Ma olen näinud ka sellest tehtud filmi, mis oli parajalt spooky. 

Ja kolmekümne esimene peatükk on selline:

"Järelejäänud öö jooksul ei juhtunud enam midagi."

Oh seda naljahammast.

Vaatasin eile seda Kolmeraudset. Kui see hakkas, mõtlesin, et see on ju nii jama, seal on alati mingid poliitikud või muidu igavad tegelased. Aga seekord oli Tanel Padar. See saatelõik lõppes katastroofiliselt - ta hakkas mulle meeldima. Ta pole mulle kunagi meeldinud! 

Maailm pole enam kunagi sama.

Ja veel oli seal Peeter Oja, kes oli vihane mingi Sami Lotila ja Õhtulehe peatoimetaja peale ja läks päris intensiivseks. Hommikuprogrammis ütlesid Kivisaar ja Kelk, et Oja läks eetris hulluks ja nii edasi. Aga seda oli väga huvitav vaadata, sest ta on nii karismaatiline inimene. Ja nagu paljudel koomikutel, olid ka temal natuke kurvad silmad. Nii see kipub olema.

Aga nii närvi ei tasu ju mingi Õhtulehe peale minna. Kes seda loeb?

Pealegi oli väga hea vaadata, kuidas Mihkel Raud, kellele meeldib väga oma häält kuulda, sai Oja tiraadile vahele öelda täpselt kaks lauset.

Rimi kuulutas suure plakati peal, et talumehe rulaad on soodukaga. Mina liha ei söö, aga mõnele võib küll meeldida - peaasi, et talumees on hästi läbikasvanud.

Tiksun vaikselt... kui pomm

Maalehes või kuskil oli uudis, et rebane pani autost mehe võileivad pihta. See rebane teab, et on masu ja et iga mees enda eest (ta oli raudselt hoopis naisrebane, selline stiiliga loom ikka). Ja veel see ohver-mees seal artiklis ütles, et ta ei soovi, et hunte kütitaks - ehkki hundid olid tal terve parve (kimbu) lehmi maha murdnud - sest ta ise oli huntide elualale tikkunud. Üllatavalt eluterve suhtumine, tekitas mulle kerge naeratuse näole. Sest alati püütakse loodusega mässata. Nagu näiteks need marutõvevastased kampaaniad, kus terve maa visatakse seda metsloomadele mõeldud vaktsiini täis ja kellelgi teisel keelatakse neid karmilt puutuda (äkki ma tahaks ka). Ja pärast, pool aastat hiljem, on mõnede liikide arvukus nii suureks tõusnud, et neid peab hakkama maha tapma. Julm. Ma ei ole kunagi jahist kui lõbustusest aru saanud ja ma ei näe sel ka tarvidust. Kes oleme meie, et öelda, et mingeid loomi on liiga palju? Loodus reguleerib seda ise.

Kuigi marutõbi võib vastik olla ja edasi. Aga pärast on ju jälle probleem.

Natuke Näljast Anne-Mai moodi: mu hommikune töö kestab kolm kuni kolm ja pool tundi ja selle aja sees jõuab mu kõht nii tühjaks minna, et kuku või maha. Ehkki ma püüan hommikul hästi tugevalt süüa. Mõnikord tunnen, et kõht on tühi juba tööle jõudes (müstika. Pimeduse jõud on mängus). Nii ma teen endale müüjate puhkeruumis väikese lõunapausi, näsin õuna või midagi ja loen nende Kroonikat. Nõid Nastja on oma mehega väga õnnelik, aga Merka on hetkel vaba ja vallaline!

Üks mõte naisautojuhtide kohta. Ma ei saa neid diskrimineerida, kuna olen ise ka tüdruk ja see oleks nõme! Aga jumala eest, iga kord, kui ülekäigurajal mingi auto väga ebaviisakalt mööda kimab ja ma pilgu heidan, kes meil seal siis oli, on selleks naisterahvas. No enamikul kordadest. Nad on lihtsalt ebaviisakamad. Ja kui keegi on osanud ülekäigurajale jalakäijate rohelise ajal end parkida või muud säärast, siis pole samuti vaja sugu täpsustada.

Ma ei tee vist kunagi lube.

Ma ei taha, et keegi, kes mind tunneb, nüüd infarkti saaks, aga ükspäev pakuti mulle tööl torti ja ma ütlesin ära! Ja poolteist tundi hiljem, kui hakkasin koju minema, polnud mul veel ikka isu. Ma tean, et kui Liis seda loeb, siis hüüab ta just praegu jumalat appi. Tavaliselt, kui midagi pakutakse ja teine kord küsitakse, et kas võtsid või et võta siis kindlasti, teatan ma säravalt, et selle eest on juba ammu hoolt kantud.

Tegelikult olin ma just enne terve tahvli šokolaadi ära söönud. Sherlock Holmes on selle juhtumi lahendanud.

Praegu on mul iirist, mille emme andis. See on nii valusalt magus, et söön ja nutan. Nutan, aga söön.

Ma olen võitleja.

Blok

Mu usk inimkonda taastus, kui pühapäeval pärast poe avamist kell 10 pool tundi ühtegi inimest ei tulnud. See on normaalne. Pühapäeval peabki kodus perega pannkooke sööma. Tegelikult pole mu usk inimkonda kunagi kadunudki. Mõnikord ma kõnnin mööda tänavat ja saan aru, et maailm on just selline, nagu peab olema. Kõik on just õige. Või mõnikord astun välja ja tunnen midagi naljakat. Nojah, selle nimi on vist armastus. Nii isiklik asi siin blogis. Aga ma tunnen, et ma olen just siin, kus ma olema pean, ja et ma armastan seda kohta. Või tervet planeeti üldiselt. Ja see paneb mind hiljem näiteks lühemat dušši võtma ja vähem puhastuskemikaale kasutama. Ja vähem elektrit. Tõestuseks tuntud lausele, et armastus päästab maailma.

Ma ei tea nüüd. Aga nii see on.

Täna on hingedepäev. Kas see tähendab, et ma ei või valjusti muusikat panna ja tantsida? Vist küll. Ja lärmakalt filmi vaadata? Arvatavasti ikka vaatan. Selle eest põleb mul küünal, sellest peab teile piisama... kes te iganes ka olete.

Õhtu on mul vaba, juhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhu! Juhhu. Sellise sombuse ilmaga sobib suurepäraselt vahelduseks teise linna otsa mitte minna.

Mul on viimasel ajal kogu aeg nagu vaheldumisi üks arvutipäev ja siis üks arvutivaba päev, kus ma seda looma sissegi ei lülita. Kas pole suurepärane? Ainult et täna on arvutipäev (ilmselgelt, kui ma seda sissekannet just telepaatia teel siia üle ei kanna).

Haa, ma tean! Mul on siiski midagi hingedepäeva-teemalist. Õudusjutud! Kuidagi olen neid mitu tükki raamatukogust koju tassinud. 

Eile käisin kõik Tartu linna kaltsukad läbi (okei, viis tükki), kus õnneks ei olnud midagi head, kuna ma ei saa seda praegu endale lubada. Humanas on üldse nii igavad asjad. Või asi oli selles, et neil on praegu see vana kauba aeg, kus midagi head pole järgi jäänud. Vist küll.

Tšau, ahvid!

Pippi

Ajakirja Mood mingis numbris oli esikaanel Birgit Õigemeel. Sestap oskan teile tsiteerida Birksi kolme plaadi pealkirju: "Birgit Õigemeel", "Ilus aeg" ja "Teineteisel pool".

See on üle ootuste hea. Esimene plaat - kaks punkti originaalsuse eest. Teine lööb intrigeeriva nimega: tütarlapse isikupära nõrgub üle ääre. Kolmas - grammar fail much?? Uskumatu, et kogu selle tiimi hulgas, alustades Birksist endast ja lõpetades, ma ei tea, plaadi levitajaga, ei leidunud kedagi, kes oleks küsinud: "I can haz some õigekeelsussõnaraamat?" 

HAHAHHHHHHHHHHHAAAA (ei tea, miks ma naeran)

Täna oli kuidagi nii hea päev. Lihtsalt oli ja on siiani hea olla. Mul on nii mõnus siin oma väikeses pesakeses, kuigi veel mõnusam oleks kodus Puhjas olla, aga sinna jõuan juba homme. Kõik mu mõtted justkui peegeldusid täna teistes vastu ja nad olid minu vastu... noh, kenad. Kusjuures mõtete valitsemine on minu jaoks endaga töötamise juures kõige raskem. Ma võin vene keelt õppida, hommikuti jooksmas käia ja sirget rühti hoida, aga halbu või tüütuid mõtteid endast eemale ajada ikkagi ei suuda. Kunagi arvasin, et mõte ei ole tegu. Või et see ei ole tähtis. Aga see mõjutab kõike minu ümber. "Eat pray love"-is oli ka tsitaat, mis käis umbes nii, et kui sa ei valitse oma mõtteid, ei valitse sa midagi. Aga mõni päev käin ma ringi, mõtlen ainult tigedaid ja tüütuid mõtteid, nii et endal hakkab ka halb. Ühesõnaga ussitan seest täiesti. Mulle ei meeldi selline inimene olla. Ma tean, et see tasub endale kätte, aga mulle tõesõna ka lihtsalt ei meeldi selline olla.

Sellepärast ongi hea, kui mõnel päeval tulevad head ja positiivsed mõtted niisama, ilma pingutamata, ja halbu, mida mõtlemata jätta, ei ole.

Oota, ma just norisin täiega Birksi kallal. Kurat:D (Kutsun teda nii koduselt, sest meie, eestlased, oleme nagunii üks suur pere.)

Ja jooksmas käisin ma ka mingi kolm korda ning venku raamatut pole üle nädala lugenud. Ja mul ei ole rühti. Ma olen ikka feil küll.

Täna õhtul on Dracula film, aga mingi kohutavalt hilja. Kahju! Ma ei püsi nii kaua üleval.

Tervitussõnad sulle, Minn! Hej, svenska flicka! Moi, Dag Hartelius, jag Pippi Longstocking! Rohkem rootsi keelt kahjuks ei oska...

Ei, oota, üks tuli veel: Bullerby. See on sõna!

HA

Võtsin rampsist kaks Anne&Stiili. Enne seda kaks Marie Claire'i ja enne seda kaks Moodi. Sest kord peab majas olema. Marie Claire lõpetab muide Eestis ilmumise. Kahju ju. Mulle see meeldis. Seal oli igas numbris üks lugu huvitavatest nähtustest laias ilmas. Näiteks ükskord oli lugu mingist Aafrika riigist, kus meestele meeldivad ainult paksud naised ja emad nuumavad oma tütreid paksuks, isegi vastu nende tahtmist; neid saadetakse mingitesse laagritesse, kus ei tohi päev läbi muud teha kui süüa. Nii vastuoluline meie ühiskonnaga võrreldes. Ja üks lugu oli sellest, kuidas jaapanlased rendivad enda pulma külalisteks näitlejaid, sest paljudel ei ole nii palju sugulasi ega sõpru, et uhket muljet jätta. Nad vist väga ei suhtle omavahel. Rohkem tehnikainimesed.

Nagu mina. Ainult tehnikast ei taipa ma suurt midagi.

Aga Cosmot ei loe enam üldse. See on alati samasugune ja sellist jõledat reibast sõnavara täis, nagu näiteks: "Trimmi ennast superseksikaks just sel minutil!" või "Megahead killertrendinipid". Saate aru küll. 

Eile oli neil tööl inventuur. Koristada eriti ei saanud, kuna kõik sebisid ringi.  Olin tund aega kauem, lugesin enamiku ajast ajakirja ja sõin küpsist ning koristasin pärast ruttu. Nüüd saan selle eest ühe päeva vabaks. That's how I do business.

Üks õhtu oli tuju nii paha või pigem selline apaatne. Mitte millestki. Nagu see mul ikka on. Helen on öelnud, et tema kõnnib endast pinged minema, aga mulle see ei mõju. Pistsin siis jooksma. Lippasin nagu üleõlakotiga kaljukits mööda Tartu tänavaid ning see aitas. 

Täna on hea.

Boots and boys

Sain kodus olla ainult pool laupäeva, aga selle eest tehti mulle mõnus vastuvõtt, kõik olid hoolitsevad ja puha. Tore on nii. (Tavaliselt vaadatakse mind uksest sisse astudes kurjalt ja urisetakse, et igasuguseid ka siia sisse lastakse. Tõsilugu) Pühapäeva hommikul sõitsin naeruväärselt varajase bussiga tagasi Tartu, ja buss oli pooltäis. Päris paljud inimesed peavad pühapäeva hommikuti tööl käima, vaesekesed. Loodame, et sel nädalal saan juba pühapäeva vabaks, aga ei usu hästi, et nii ruttu asendaja leitakse. Aga iga seitsmes päev peab olema h i n g a m i s e k s. Nii olen ma kuulnud.

Taipasin, et ma kasutan tööl liiga palju kemikaale, see ei saa mulle hea olla (ega keskkonnale). Nüüd püüan neid vältida, kus võimalik. Paljude pihustatavate asjade asemel saab lihtsalt vett kasutada. Kui veeprits olemas on. Annan oma parima. Küüntest vaesekestest pole kahjuks midagi järele jäänud, nuuuks.

Käisime Eat pray love'i vaatamas. Mida ma öelda oskan? Julia Roberts oli loomulikult ilus, kõik loodusvaated, mida seal näidati, ka, ja toidud, mida ta Itaalias sõi, ajasid mulle isu peale. Aga ma ootasin, millal see film juba ära lõppeb. Enamasti minuga nii ei juhtu. Inceptioni ajal ma praktiliselt palvetasin, et see veel ei lõppeks (aga lõppes siiski). Kurat, see on hea film. Ja Vääritud tõprad. Peaks seda uuesti vaatama. Neljandat korda.

Aga nägin Maarjat üle tüki aja. Ta oli nii armas ja rõõmus ja maarjalik. Hoiame ikka ühendust, eks?

Mul kummitab Kesha "Boots and Boys", sest seda lastakse tööl iga päev. Jaa, mu muusikamaitse on natuke nagu kanalisatsioon. Aga omal moel on Kesha ju päris hea. Sellisel ülbel ja autotuned moel. Ja iga kord, kui Robbie Williamsi "Do you mind"-i lastakse, on see nagu väike rõõmus tervitus mulle. See ei ole ju isegi singlina välja antud, nii et ma arvan, et nad adresseerivad selle spetsiaalselt mulle.

Tänks!

Maniakaalne

Ma olin täna märg nagu vette kastetud kassipoeg, saapad ja kogu värgendus. Hea, et saapad Mirjami omad olid. Huhh. Natuke arusaamatu, kuidas sai vihm nii minnes kui tulles näkku sadada, kas tuul pöördus spetsiaalselt minu jaoks? Olen meelitatud. Samuti oli vara hommikul (ma olen nüüd nagu normaalne inimene, tõusen vara ja puha) hele, päikeseline ja kuiv ilm; kell kaksteist lähen Lõunakast välja: What the duck? Lund sajab! 

Sellega seoses tuleks äkki kummikud hankida? Ma olen seda kaalunud, aga tänaval vahel näed neid kellegi jalas... ja nad on nii kummikjad. Mitte väga ilusad. Arvake ära, mis hinnaga kaups ja isegi Walking neid müüvad? Kuni 500 krooni. Kummikute eest! Mis nende omahind on, maksimaalselt 50, eks ju? Maniakaalne! Lahe sõna, polegi seda ammu kasutanud.

Need pensionifondi poisid on ennast uuendanud - ja mitte heas mõttes. Läksin Taskust läbi, rallisin täiega, hiljaks jäämas, jess! olin pensionifondikatest juba möödas, mõtlesin: läks kartulist seekord see pann mööda, aga ei! kuskilt nurga tagant hüppas välja veel üks LHV ahv ja tervitas mind: "Tšau! Kuule, mul on sulle üks küsimus."

Väga huvitav taktika. Kust alates läheb see piir, mis vanuses inimestele nad juba "Vabandage" ütlevad? Ahvid noh. 

Tahtsin endale mingit looduslikku näo- ja kätekreemi osta. Viimati olid mul Puhta Looduse omad (jah, neil pole ei puhta ega loodusega midagi pistmist), nüüd tahtsin midagi ökot, sest ennast peab hoidma! Maksab natuke rohkem, siis maksab. Looduspere poes jäi karp siiski lahti, sest hinnad olid üle mõistuse. Tegin sääred ja võtsin hoopis Lumene näokreemi (mitte öko, aga loomkatseid nendega ei tehta ja parabeene nad ei sisalda, naabrite tehtud ka). Mul on enamik meiki Lumenelt ja olen väga rahul! Samas teeks veel product replacementi: ma armastan oma Lavera šampooni, mis peaks olema täiesti öko. Ma tunnen, kuidas sellega pestes mu juuksed mulle naeratavad. Ja püsivad kauem puhtad. Awesome choice whatsoever.

Uuhuhuu, ei taha laupäeva hommikul tööle minna... Aga peab. Küsisin endale nädalas ühe vaba päeva ja mulle lubati asendaja otsida, aga sellega läheb arvatavasti aega. Kuidas eelmine koristaja oli nõus iga päev tööl käima?? Kummaline...

Le-le-le-lemon face

Wipii, I finally got lucky: koristan, see tähendab pühin prügi vaiba alla nüüd kahes kohas. Saan päris palju kehalist koormust tegelikult, ja pool Tartu linna päevas läbi käia. Samuti süüa osta. Mul on tegelikult nimekiri asjadest, mida ma tahtsin osta, kui veel ühe tööotsa saan, ja see läheb nüüd käiku. Ma tahan

ah, ma ei ütle sulle.

Maitsestamata jogurt pidi hästi hea ja kasulik olema?? Huhh that was nasty. Mul läks kolm banaani sinna sisse, aga ikka polnud hea. Tänks, ma ostan oma tavalist värvainete ja millega iganes kahtlast mõrvarjogurtit edasi (ei usu, et asi nüüd nii hull on).

Homme lähen juuksurisse.

See sidrun seevastu on päris hea. Ammu teada fakt, et hapu teeb lõbusaks.

Vsjo neizmenno v porjadke

Magasin rahulikult üheteistkümneni. See ei ole kohe üldse minu moodi. Aga vihmase ilmaga mu keha mõtleb, et on veel öö. Hommikuprogrammi magasin maha! Ma tunnen lausa füüsiliselt, et on raske voodis edasi lebotada, kui tean, et mu Programm käib (täna siiski suutsin). See oleks nagu mu töö või midagi. Teised inimesed lähevad hommikul tööle või kooli, mina kuulan oma programmi. Igal lollil oma lõbu, jah?

Rubriigist Eesti nokitseb: mul on maailma kõige väiksem muusikakeskus, mis koosneb mu empekast ja kõlaritest. Ei ole kõrvaklappe praegu(funny story - nad jäid bussi kinni, literally) ja ei viitsi osta ka (jah, raha pole), aga patareid on ju vaja ära kulutada. Mul on tõsiselt naljakas muusika seal: Korn kõrvuti JoJoga. Avril Lavigne ja Evanescence. See on selline naljakalt dramaatiline bänd. Võib-olla ma olengi täna dramaatiline. Muse on suurepärane. Umbes aasta tagasi kuulsin nende viimast plaati esimest korda ja olin vaimustatud. I will never stop loving Undisclosed desires.

Toas on peaaegu talutav temperatuur, kuigi radikad ainult leiged. Saab isegi seelikut kanda.

Nüüd hakkas siiski külm. See tuleb mu jäisest südamest. Ja selle vastu pole küll midagi teha.

Tainas+

Hakkasime õega poodi minema, Liis küsis: "Kas tulemegi enam tagasi?"

"Küll pakane põrsa koju ajab," vastas ema hellalt.

Panin kodus neegrid tööle. Hommikul ütlesin, et mul on vaja mütsi ja sellist boolero moodi jakikest - õhtuks oli Liis mütsi valmis saanud ja ema... noh, osa boolerost. Müts on selline tibukollane ja nunnu. Tänks, mees! Ehkki ma pidin terve päeva selle eest neile teenijaks olema, toitu ja jooki ette kandma, massaaži tegema ja nii edasi. Ei ole mulgi kerge.

Novembris lähme teatrisse, pingviinike, jee! Üle pika aja.

Tuulasin eile õhtu otsa ringi ja otsisin vanu põhikooli ja gümnaasiumi vene keele töölehti. Neist oleks abi ikka, eks ju. Ja prantsuse ja hispaania keel. Ma põhimõtteliselt ei visanud keeltematerjale kunagi ära, aga kus need nüüd on? Seal kapis, kus me muidu oma vanu vihikuid hoidsime, olid AINULT Mirjami ülikooliasjad. Ja palju. Sa oled nii mõnegi puu tapnud. Ma ei tea, mis sa meie asjadega tegid, neiu? Suuresuure lõkke? Igal juhul ma ei usu, et ma oleks need asjad ära visanud, aga kadunud need on. Leidsin ainult paar õnnetut, rääbakat vihikut seitsmendast ja üheksandast klassist. Ja oma vanad kunstiõpetuse tööd. Neid vaadates sain aru, et tegu oli tõenäoliselt mu loomingu tipphetkega. I reached my peak in middle school, damn it...

Tegin jälle tainast. See näeb kummaline välja, kui ma kõik need anumad ja  kannud vannituppa tassin. Löön muna pähe (munapea), koorin ennast kohvipaksuga, mett määrin näkku (ja muidugi mokale) ja loputan kummeliteega. Ma usun nimelt loodusesse.

Tema minusse mitte.

Tainas

Ma tahan kommi. Ma loodan, et keegi kuuleb. Või siis, noh, näeb seda.

Kooki tahaks ka küpsetada, aga ei saa, sest ahi on rikkis. Pool sellest. Eelmisel laupäeval tegin õunakooki; see pidi ahjus olema 20 minti, aga oli juba üle poole tunni ega saanud valmis, alumine pool oli täitsa toores. Lõpuks keegi taipas, et ahi ei soojenda altpoolt. Sellepärast olid juba nädalaid varem igasugu asjad kaks korda kauem valminud, aga meie ei saanud aru. Ma soovisin alati, et saaks lihtsalt tainast süüa, mitte seda koogi sisse panna, sest see oli nii hea. Soov sai teoks, jee! Tainas, kuram, ei ole tegelikult eriti hea. See tundus nagu mingi... õunapuder. Aga täitsa huvitav siiski.

Ja ma luksusin ükspäev seitse korda. Seitse. Juba esimene kord ütles Liis kurjakuulutavalt, et pane tähele, päeva jooksul luksud kindlasti oma kolm-neli korda. Nõid? Ja iga kord hakkas ta hüsteeriliselt naerma. Ta on üldse neeger. Tulin eile koju ja vaatasin, kuidas õde õuna sööb. "Ma söön praegu sinu õuna," teatas ta, "ja pärast sööb igaüks enda oma." Nii ma jäingi ilma. Tegelikult maksin kätte ja sõin tema oma ära.

Kõik töökuulutajad tahavad, et ma midagi oskaksin. Dšiisas nagu. Ma ei ole autoremondiluksepp ega arvutiprogrammeerija. Aktsepteerige mind, nagu ma olen, ja lihtsalt makske mulle, okei?

Ma olen nädal aega ilma meigita käinud. See on nii sõltuvusttekitav, ma saan aru, miks mõned naised üldse meiki ei kasuta. Valetasin, tegelikult ei saa. Aga ikkagi on hea lasta nahal ja silmadel puhata. Ainult ärge sellega ära harjuge, clifid, eks? See ei saa olema igavene!

Heihei

Karu silmad on kui sulakuld

Te ei taha ühikas pesuväel ringi käia, isegi kui esik on täpselt kaks sammu pikk. Just siis jääte te naabrile vahele.

Lugesin eile Couplandi "Tüdruksõber koomas" ja ka see raamat oli masendav, eriti koosmõjus Mansoni Mechanical Animalsiga. Järgmiseks võtan sellelt kirjanikult kolmanda raamatu ja ka see on masendav. Kindlasti. Ja lisaks läheb enne põrgu jäässe, kui ma ühe jaapani mõistatuse ära teen. Kuidas Mirjam sellega hakkama saab?? Või üldse keegi?

Oh sa püha pastakas, võiks öelda, suhteliselt külm on siin ühikas. Ma teen iga päev  jalavanni ja pärast vee keetmist kallistan  tükk aega oma kuuma parimat sõpra teekannu. Võtan meile salli ümber ja oleme nagu väike perekond. Sooooooooooe.

Telekas just ütles mingi sotsiaaldemokraadist ahv, et peab oma valijaid keskmisest targemaks ja intelligentsemaks. Oo kui hästi öeldud, tahaks kohe sotsiks hakata!! Kui sellel erakonnal ka mingi programm oleks. Nad ei saa ju isegi aru, mille poolt või vastu nad on. Hüppavad kelle hõlma alla saavad, olgu selleks Kesk või Reform.

Lõpetuseks tahaks anda suure sooja kallistuse ehitusmeestele, kes maja juba mitmendat kuud suure, sopase, porise, kivise sõjatandriga on ümbritsenud. Koht, kust inimesed saaksid läbi käia? Ei, ei, pole vaja. You guys are the best!

Piparpiparpiparmünt ja hiir

Magasin päeval nagu lapsuke ega kuulnud isegi äratuskella. Seda ma teen, kui mul igav on - söön ja olen arvuti taga või magan. Ja mitte enda voodis muide. Ma juba tunnen, kuidas Tiina kulm seda lugedes kõrgemale tõuseb ja tõde aeglaselt, aga vääramatu kindlusega talle kohale jõuab. Ah nii siis või??

Kohe kaon oma Miki Hiirte maailma, ma olen hooked. Nerd extreme. Aga mida ma teen, kui need ka läbi loetud saavad? Ma ei julge enam raamatukogu lasteosakonda minna, sest mingid lapsed hakkavad jälle minu üle naerma. Phõh. Oodake ise, kuni te kakskümmend olete. Miki Hiired on ikka suurepärased, ja siis te alles näete!

Samuti tuli mul paari detsembrikuu mikit lugedes jälle totaalne jõulutunne peale. Esimene laks käib alati juba oktoobris ära. Hullult hea, et me sel aastal ka kinke ei tee, sest vo-pervõh, ma olen vaene, ja vo-vtorõh, siis pöörame rohkem tähelepanu jõulude tõelisele mõttele. Söögile.

Teen endale piparmünditeed. Pane tähele - ehtsast piparmündist! See lõhnab ja puha. Mmmmmmmmmmmm. Ma tunnen ennast nii eeterliku ja puhtana, sest ei pane enam tee sisse suhkrut. Ükskõik, et ma kõik selle suhkru muust toidust küllaga kätte saan. Peaasi et mitte teest. Vana hiinlaste tarkusetera ütleb, et siis need kaks saiakest, mis ma just sõin, ei loe.

Topelt ei kärise

Sain nimelt ühelt kandideerimiselt kaks eraldi äraütlemiskirja, kahekümneminutise vahega. Eks see cliff kirjutas kirja ära, mõtles natuke ja otsustas, et äkki see loll ei saanud aru, saadan ühe veel. Hästi tegi tegelikult.

Ma astun  toas ringi käies ikka veel valele poole, sinna, kus riiul varem oli. Tõstsime Tiinaga nimelt toa ringi, põhimõtteliselt vahetasime voodid ära ja muud värki ka. Ja Tiina vaatas karmil ilmel seda seina, mis varem oli minu voodi kohal, ja käskis, et tema tagasitulekuks seina puhtaks teha, või ta kutsub Chuck Norrise, kes roundhouse kickib selle seina puhtaks.  Okeii. Ning samuti väitis ta õhtul magama minnes, et tema vanal voodikohal oli alati halvem, justkui rõhus rinna peale või midagi. "Jaa, sinu kohal on ikka palju parem," ütles ta uniselt. Mida ma tegin???? Aga mul on üldiselt nii hea uni, et mina olen need paar ööd suurepäraselt tudunud. Katsugu ainult mind miski rõhuma tulla ja ta saab tuupi!

Haha, ja kui me mööbeldasime (pärast 23 oli), siis naaber tuli, päris, kas me tõstame mööblit ringi ja mida me enda arust mõtleme. Paar päeva hiljem pesi ta ise hommikul kell kuus nelikümmend kaks pesu. Samuti võib ta vabalt öösel kell üks sõpradega esikus lärmata, nii et saagu üle.

Teadsite, et ainult tüdrukud ei põe oma kaalu pärast? Kuulsin tänaval, kuidas mingi väike poiss emale kurtis: "Ma kaalun ikka alles kolmkümmend kilo." Ja ema lohutas, et nüüd kindlasti juba üle kolmekümne. Naljakas. 

Täna on reede, ärkasin päikselaigus naabri kolistamise peale(haaa!), ümisesin "Because you're amazing, just the way you are...", panin raadio käima ja sealt tuli sama laul. Siis hakkasin jäätist sööma. Kui see ei ole täiuslik hommik, siis ma ei tea, mis üldse on. 

Kartul on rääkinud.