Võtsin raamatukogust vahelduseks posu eesti raamatuid, osa neist Ira Lemberi omad. Ta oli lapsena üks mu lemmikkirjanikest ("Fantastiline poiss" ja "Fantastiline tüdruk") ja on ka nüüd kuidagi kaasahaarav, kuigi nüüd häirib kõik see tohutu grammatikavigade laviin, mis toona silma ei torganud. Võib-olla on osadele ta teostele ka juhtunud parem toimetaja, aga enamik panevad kahe käega peast haarama. Minu meelest ei tohiks põhikoolis ka enam selliseid vigu teha.
See selleks. Nüüd lähemalt minu hobidest.
Jõulud möödusid kummaliselt. Vahepeal oli jeeee! jõulud! tunne, ja vahepeal olin nii tülpinud ja käisin ringi ning ajasin kõiki hulluks sellega, et mul on igav. Ja siis, kui me midagi mängisime, jätsin poole mängu ajal järele ja teatasin, et tahan filmi vaadata.
Ma ei suuda, ma ei suuda, ma ei suuuuuda olla normaalne. Stabiilne. Ükspäev nutsin jälle terve päeva. Ma tean, et ei tohi sellega mitte pihta hakatagi. Osad inimesed ütlevad, et neid nutmine aitab ja kergendab, aga kui mina juba hakkan, siis ei lõpeta. Ja see ei kergenda, vaid teeb veel õnnetumaks.
Vähemalt ma tunnen... midagi.
Tegin siin sisseoste (viimaste kroonisentide eest, ja kuulusid need ka Mirjamile) ja pood, mille esiuksele oli konkreetselt kleebitud uhke silt, et meie hinda ei tõsta, jeeee!!!! oli eurohinnasildid kasutusele võtnud ning sealt võis väikselt kroonihindades lugeda juba tsipa suuuremaid arve, kui ma mäletasin. No kui te peate tõesti euro tulekuga hindu kergitama, siis tehke seda ausalt ja kleepige poe uksele rasvase punapõskse kaupmehenäoga kaunistatud silt: "Hinnad kerkivad kui saiatainas. Tuleb euro, tuleb kasum!"
Mul tundub, et sellist silti võiks täitsa palju vaja minna.
Nüüd on nii, et ... ei olegi. Tahaks, et minust ka hoolitaks. Aga ainult sa ise võid endast hoolida. Kellegi teise peale lootma jääda on enesepettus. Välja arvatud ema, muidugi. Ema on mul hea. Tšau.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar