Vaadake parem pilte.
Niisiis pulmadega jäin ma väga rahule. Paaripanijaks osutus mu endine ajalooõpetaja ja ühtlasi Minni klassijuhataja. Isegi mu nõbu ütles, et oot-oot, see nägu on mulle tuttav. Ta oli nii palju meie erinevatel koolilõpetamistel käinud, et tundis ära. Eesti on ikka väike.
Mul oli kolm ametit: lilleneiu, valvetantsija ja lõpuks valvejoodik. Valvejoodik olla meeldis mulle kõige rohkem.
Elu on naljakas, aga hea. Mul on tunne, et ma olen seda rohkem õppinud aktsepteerima nii, nagu see on. Ma ei ole tavaliselt endale aasta lõpus möödunud perioodi kohta kokkuvõtteid teinud ega ka uusaastalubadusi andnud, aga seekord on tahtmine kokkuvõte teha. Mitte siin blogis, vaid endale. Kartulile. Sest köögiviljad teavad kõige paremini.
Mul on tunne, et ma olen õppinud oma tundeid rohkem enda teada hoidma. Ennast analüüsima. (See ei ole tingimata nii hea omadus...aga oh well, mind see aitab.) Ma mõtlen välja, miks ma üht või teist halba emotsiooni tunnen, ja saan ta vabaks lasta.
Ja üleüldse. See ei ole positiivne ega negatiivne, aga oma elus olen ma alati üksi. Keegi minu probleeme ära ei lahenda. Keegi minuga sama teed käima ei hakka. Ei ole kedagi, kellega end võrrelda ja sellest võrdlusest võitjana välja tulla. Ma ei taha olla ohver. Elus peabki raskusi olema. Peab olema igavaid aegu, et osata hinnata põnevaid. Peab olema põnevust, et osata hinnata rutiini ja turvalisust. Tegelikult kõik need eesti inimesed, kes on üle elanud maailmasõja (või mitu), N Liidu lagunemise, uue riigi sünni, mitu rahavahetust, elu täieliku muutumise - kui põnev elu neil on olnud! Minu põlvkonnale on kõik olnud kandikul ette toodud - kellele vähem, kellele rohkem; mulle vähem - ja enne majanduskriisi oli juba probleem liiga suur tarbimine. Heaoluühiskonna kasv. Piirid lahti, maailm lahti, aga inimesed ei leia ennast. Nii vastuoluline võrreldes tolle aja probleemidega. Või mida ma ajan, praegugi on pooles maailmas sõda ja inimesi tapetakse nagu kärbseid. Noh, see probleemide erinevus on sama kui see, et Aafrikas inimesed surevad, kuna neil pole tükikesti toitu suhu pista, aga Ameerikas stressavad, sest toitu on liiga palju ja seda söövad nad liiga tihti, ja siis on nad paksud ja nende minapilt kannatab...
Mõte jookseb, lendab nagu tuul. Mida ma tahtsingi öelda? Ah jaa. Vana hiina needus pidi olema, et soovida kellelegi: elaksid sa huvitaval ajal. Et õudsed juhtumised, sõjad, katastroofid, isiklikud üleelamised, on ju tegelikult väga huvitavad. Mina olen siiamaani veel nii totu, et soovin endale huvitavat elu. Suvel emaga jalutasime ja rääkisime sellest. Ma ütlesin talle, et ma saan ju objektiivselt võttes aru, et sõda on väga jube, inimesed surevad, nälg, viletsus, mustus, räpasus, teadmatus, julmus - aga osa minust mõtleb, et sõjaajal elanud on nii palju kogenud. Neil on, mida mäletada. Keegi on öelnud, et igale põlvkonnale on oma sõda vaja. (Jumal teab, kes, ja lisaks on mul praegu tunne, nagu kirjutaks keskkooli lõpukirjandit. Huh.)
See selleks. Ennem jäi mul lõpuni kirjutamata selline mõte, et loota saan ma ainult endale. Ja see ei ole sugugi halb. Nii see peabki olema. Kui ma ise oma raskustele vastu ei astuks, ei areneks ma üldse. Mis raskustest ma siis räägin? Mul ei ole ju mingit draamat siin käimas. Lihtsalt koolist äratulek, madalapalgaline töökoht, natuke identiteedikriisi... Oht rutiini langeda. Kõik need inimesed, kes küsivad, mida sa siis edasi teed. Jah, väga hea, et küsivad, vähemalt tunnevad huvi, aga ma ei tea ju! Jätke järele!
No mul on mõtteid, aga ma ei tea, kuidas neid eesmärke saavutada ja need mõtted kuuluvad ka ainult mulle.
Kõige kuradi parem on ikkagi olla üksi. Mulle nii meeldib üksindus, et vahel mõtlen, kuidas ma üldse koolis käia sain. Pikad-pikad päevad kümnete teiste inimestega koos, alati mingi mask ees ja sunnitud tunded. Pead olema rõõmsameelsem, kui tahad olla, pead õppima ja tunnis istuma, kui tegelikult tahaksid ära joosta, pead hea näo tegema, kui tahaksid karjuda...
Ühte ma tahaks endale lubada küll. Et ma teen alati seda, mis tahan. Kui ei meeldi, siis ei tee. Kui ei taha suhelda, ei suhtle. Kui ei ole viisakat tuju, siis nähvan. Ja kõik. Ja veel, et ei võta enam nii südamesse. Mõttetu stress, enese mitteaustamine. Kõik on mu oma peas kinni. Teised ei mõtlegi minust seda, mida mina oma paranoias kahtlustan ja kardan. Vaevan oma pead mõttetuga. Enam ma ei solvu (nii palju). Kui keegi ütles mulle tõtt, siis braavo, et ütles, ja mis siin solvuda. Kui öeldu ei vasta tõele, siis miks solvuda, kui ma olen endas kindel?
No vaatame, kuidas sellega läheb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar