Liis õpetas mind meisterdama. Tegin endale kaelakee, mis käis nii, et riideribadest keerutad mingid jublakad kokku ja siis hakkad neid pärlitega kaunistama ja kinni õmblema. See võttis tunde aega ja lõpuks oli Liisu oma ikka ilusam. Vandenõu?
Ja veel lõikan maniakaalselt kogu aeg lumehelbeid välja ja topin neid igale poole. Ema laskus kodus isegi selleni, et valetas, nagu poleks meil läbipaistvat teipi. Tegelikult ei tahtnud ta, et need helbed aknale kinnitatuna tema kodu ranget-tõsist, läbimõeldut, new-age stiilis ilmet rikuks.
Tahtsime eile Tiinaga "Üksina kodus" vaadata, sest pidevalt kõrvus kõlav jõululaulude plaat pani ka temal jõulutunde üle ääre nõrguma, aga arvuti ei olnud selle mõtte poolt. "Ei, kallid sõbrad," ütles ta laisalt. "Kella kümnest algab mul puhkus. Mängida saab kaarte ja imetleda minu ekraanipilti. Internetti ma sel ajal enam ei lehitse."
Ametiühingud on neile tegelastele ikka igasugu ohtlikke mõtteid pähe pannud! Kurat, ma ütlen. Või jõuluajal ei tohi vist nii öelda? Oh heldeke. Igal juhul jõudsime näha poole tunni jooksul vaid viis minutit filmi ja Kevin ei jõudnud isegi oma peret ära kaotada, kui meil kõrini sai.
Tegin jõulukaarte ning tuba haises tükk aega võikalt küünelaki järele.
Vahel tunnen imelikku energiakadu. Nagu ei viitsiks enam midagi teha. Lähen tööle, poole peal on selline tunne, et läheks hoopis koju ära. Võib-olla on mul mingi vitamiinipuudus, aga püüan süüa võimalikult mitmekesiselt ja värskeid asju... ei tea. Igal juhul ma kujutlen, et mu sees tõuseb energiatase, ma kujutan endale üht pilti ette, ja see aitab. Põrrrrrrrrrrrrrr.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar