Mu usk inimkonda taastus, kui pühapäeval pärast poe avamist kell 10 pool tundi ühtegi inimest ei tulnud. See on normaalne. Pühapäeval peabki kodus perega pannkooke sööma. Tegelikult pole mu usk inimkonda kunagi kadunudki. Mõnikord ma kõnnin mööda tänavat ja saan aru, et maailm on just selline, nagu peab olema. Kõik on just õige. Või mõnikord astun välja ja tunnen midagi naljakat. Nojah, selle nimi on vist armastus. Nii isiklik asi siin blogis. Aga ma tunnen, et ma olen just siin, kus ma olema pean, ja et ma armastan seda kohta. Või tervet planeeti üldiselt. Ja see paneb mind hiljem näiteks lühemat dušši võtma ja vähem puhastuskemikaale kasutama. Ja vähem elektrit. Tõestuseks tuntud lausele, et armastus päästab maailma.
Ma ei tea nüüd. Aga nii see on.
Täna on hingedepäev. Kas see tähendab, et ma ei või valjusti muusikat panna ja tantsida? Vist küll. Ja lärmakalt filmi vaadata? Arvatavasti ikka vaatan. Selle eest põleb mul küünal, sellest peab teile piisama... kes te iganes ka olete.
Õhtu on mul vaba, juhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhhu! Juhhu. Sellise sombuse ilmaga sobib suurepäraselt vahelduseks teise linna otsa mitte minna.
Mul on viimasel ajal kogu aeg nagu vaheldumisi üks arvutipäev ja siis üks arvutivaba päev, kus ma seda looma sissegi ei lülita. Kas pole suurepärane? Ainult et täna on arvutipäev (ilmselgelt, kui ma seda sissekannet just telepaatia teel siia üle ei kanna).
Haa, ma tean! Mul on siiski midagi hingedepäeva-teemalist. Õudusjutud! Kuidagi olen neid mitu tükki raamatukogust koju tassinud.
Eile käisin kõik Tartu linna kaltsukad läbi (okei, viis tükki), kus õnneks ei olnud midagi head, kuna ma ei saa seda praegu endale lubada. Humanas on üldse nii igavad asjad. Või asi oli selles, et neil on praegu see vana kauba aeg, kus midagi head pole järgi jäänud. Vist küll.
Tšau, ahvid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar