Maalehes või kuskil oli uudis, et rebane pani autost mehe võileivad pihta. See rebane teab, et on masu ja et iga mees enda eest (ta oli raudselt hoopis naisrebane, selline stiiliga loom ikka). Ja veel see ohver-mees seal artiklis ütles, et ta ei soovi, et hunte kütitaks - ehkki hundid olid tal terve parve (kimbu) lehmi maha murdnud - sest ta ise oli huntide elualale tikkunud. Üllatavalt eluterve suhtumine, tekitas mulle kerge naeratuse näole. Sest alati püütakse loodusega mässata. Nagu näiteks need marutõvevastased kampaaniad, kus terve maa visatakse seda metsloomadele mõeldud vaktsiini täis ja kellelgi teisel keelatakse neid karmilt puutuda (äkki ma tahaks ka). Ja pärast, pool aastat hiljem, on mõnede liikide arvukus nii suureks tõusnud, et neid peab hakkama maha tapma. Julm. Ma ei ole kunagi jahist kui lõbustusest aru saanud ja ma ei näe sel ka tarvidust. Kes oleme meie, et öelda, et mingeid loomi on liiga palju? Loodus reguleerib seda ise.
Kuigi marutõbi võib vastik olla ja edasi. Aga pärast on ju jälle probleem.
Natuke Näljast Anne-Mai moodi: mu hommikune töö kestab kolm kuni kolm ja pool tundi ja selle aja sees jõuab mu kõht nii tühjaks minna, et kuku või maha. Ehkki ma püüan hommikul hästi tugevalt süüa. Mõnikord tunnen, et kõht on tühi juba tööle jõudes (müstika. Pimeduse jõud on mängus). Nii ma teen endale müüjate puhkeruumis väikese lõunapausi, näsin õuna või midagi ja loen nende Kroonikat. Nõid Nastja on oma mehega väga õnnelik, aga Merka on hetkel vaba ja vallaline!
Üks mõte naisautojuhtide kohta. Ma ei saa neid diskrimineerida, kuna olen ise ka tüdruk ja see oleks nõme! Aga jumala eest, iga kord, kui ülekäigurajal mingi auto väga ebaviisakalt mööda kimab ja ma pilgu heidan, kes meil seal siis oli, on selleks naisterahvas. No enamikul kordadest. Nad on lihtsalt ebaviisakamad. Ja kui keegi on osanud ülekäigurajale jalakäijate rohelise ajal end parkida või muud säärast, siis pole samuti vaja sugu täpsustada.
Ma ei tee vist kunagi lube.
Ma ei taha, et keegi, kes mind tunneb, nüüd infarkti saaks, aga ükspäev pakuti mulle tööl torti ja ma ütlesin ära! Ja poolteist tundi hiljem, kui hakkasin koju minema, polnud mul veel ikka isu. Ma tean, et kui Liis seda loeb, siis hüüab ta just praegu jumalat appi. Tavaliselt, kui midagi pakutakse ja teine kord küsitakse, et kas võtsid või et võta siis kindlasti, teatan ma säravalt, et selle eest on juba ammu hoolt kantud.
Tegelikult olin ma just enne terve tahvli šokolaadi ära söönud. Sherlock Holmes on selle juhtumi lahendanud.
Praegu on mul iirist, mille emme andis. See on nii valusalt magus, et söön ja nutan. Nutan, aga söön.
Ma olen võitleja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar