pühapäev, 28. november 2010

Piiks! ütles hiir ja tegi kukerpalli

Eile tegin ma mannavahtu ning me käisime talvevõlumaal jalutamas. Õhtul jõime punast veini.

Ma usun:
  • millessegi teistsugusesse, kui ma varem uskusin
  • ennast peab armastama, sellest algab kõik. Ilma selleta pole miski võimalik. Aga see on raske töö. Jumal, kui raske see töö on. Ma teen selles edusamme ja tean, et miski on juba muutunud, aga päriselt ei õpi ma seda vist kunagi ära
  • mõte on tegu. Iga su mõte kellegi teise kohta mõjutab seda teist natuke, aga sind ennast rohkem. Halvad mõtted tuleb ära ajada. See on veelgi raskem töö, ma alustan seda iga päev ikka ja uuesti. Äkki ma olen selles proff alles seitsmekümneselt? Ja ma ei ole ju halb inimene, aga see teine viis on lihtsam. Tige olla on lihtsam ja teisi süüdistada ja oma tegude eest mitte vastutust võtta. Raskem on tunnistada endale, miks sa nii tunned. Vaatasin eile üht tšikki ja tundsin pahameelt. Tundsin negatiivsust. Siis hakkasin end analüüsima. Asi ei ole selles, et ma end temast paremaks oleksin pidanud. Ma olin tema peale hoopis kade (ilus tšikk oli) ja varjasin seda pahameelega. Pärast seda mu pahameel hajus ja ma tundsin ennast nii kergena.
  • kui sa hakkad maailmas head nägema, siis näed sa seda ikka ja uuesti. Kõige lihtsamad asjad hakkavad rõõmu tekitama. Mind paneb heldima emaga kelgutav laps või oma koeraga õhtust jooksu tegev paar. Ma kujutan ette, kuidas nad end valmis seadsid ja mõtlesid, et on aeg jooksma minna, ja kuidas koer rõõmustas ja ringi hüppas, kui sai aru, et see aeg on käes. 
  • külgetõmbejõudu. Rahaga on sel kuul kitsas olnud, aga ma ei mõelnud sellele ega muretsenud. Ma ei vaadanud oma pangaarvet liiga tihti. See on kõigest raha. See on taastuv ressurss. Minule kui Kaljukitsele ja Maole on nii tähtis, et mul oleks mingi tagavararessurss olemas. Et ma ei tunneks ennast kaitsetuna. See teeb peaaegu füüsiliselt mulle haiget, kui ma tean, et mul ei ole võimalust kõike põhilist endale muretseda. Aga detsembris peaks jälle natuke vabam olema. Ma tunnen, et ma olen selle endale külge tõmmanud, et see kõik toimib. Ja äkki peaks Helenist eeskuju võtma ja endale näiteks jõulupreemiat küsima? Hahha. Aga küsija suu pihta teatavasti ei lööda. Inimesed soovitasid mul isegi mitte endale nädalas üht vaba päeva küsida, et sulle kindlasti ei anta. Sa oled ainult poole kohaga koristaja. Tühi jutt. Kui sa ise ennast ei austa, ei tee seda keegi.


Täna on esimene advent ja väljas õhk sädeleb. See on liiga ilus. Milleks see kõik meile on antud? Me oleme midagi head teinud, me oleme head olnud, et meid selline ilu ümbritseb. Aga meie põletasime esimest küünalt ja kasutasime ilusaid nõusid ning portselantasse. Pole tähtsamat sündmust kui oma perega olemine ja ilus pühapäev. Täna tuleb end ilusti riidesse panna ja puhata ja hingata ja mitte midagi töist teha. Täna tuleb olla. Ma tean.
Tšau, Minn! Pole enam kaua ja sa oled jälle meiega.

1 kommentaar:

  1. Vähem kui 4 nädalat ja istungi koos teiega laua taga, joon koos teiega veini ja puhkan :)

    VastaKustuta