Magasin päeval nagu lapsuke ega kuulnud isegi äratuskella. Seda ma teen, kui mul igav on - söön ja olen arvuti taga või magan. Ja mitte enda voodis muide. Ma juba tunnen, kuidas Tiina kulm seda lugedes kõrgemale tõuseb ja tõde aeglaselt, aga vääramatu kindlusega talle kohale jõuab. Ah nii siis või??
Kohe kaon oma Miki Hiirte maailma, ma olen hooked. Nerd extreme. Aga mida ma teen, kui need ka läbi loetud saavad? Ma ei julge enam raamatukogu lasteosakonda minna, sest mingid lapsed hakkavad jälle minu üle naerma. Phõh. Oodake ise, kuni te kakskümmend olete. Miki Hiired on ikka suurepärased, ja siis te alles näete!
Samuti tuli mul paari detsembrikuu mikit lugedes jälle totaalne jõulutunne peale. Esimene laks käib alati juba oktoobris ära. Hullult hea, et me sel aastal ka kinke ei tee, sest vo-pervõh, ma olen vaene, ja vo-vtorõh, siis pöörame rohkem tähelepanu jõulude tõelisele mõttele. Söögile.
Teen endale piparmünditeed. Pane tähele - ehtsast piparmündist! See lõhnab ja puha. Mmmmmmmmmmmm. Ma tunnen ennast nii eeterliku ja puhtana, sest ei pane enam tee sisse suhkrut. Ükskõik, et ma kõik selle suhkru muust toidust küllaga kätte saan. Peaasi et mitte teest. Vana hiinlaste tarkusetera ütleb, et siis need kaks saiakest, mis ma just sõin, ei loe.
Kusjuures täpselt nii oligi, sa igavene kavalpea :D:D
VastaKustuta