Võileib vanglasse

G4S mees tuli raha järele.

"Kas te ikka jaksate kõike seda tassida?" küsisin ma murelikult. "Ma võin ühe koti endale võtta."

Ta jäi mind mitmeks sekundiks vaikides vaatama.

"Tahtsin lihtsalt aidata," ütlesin ma.

"Noh, sa tead ju, mida see tähendab," ütles ta siis.

"Me peame koos välismaale põgenema," panin ma ette, samal ajal, kui tema ütles: "Me peame abielluma."

"Ja kui sa vanglasse lähed, siis ma saadan sulle võileiva," ütles ta veel. Tal oli võrratu vene aktsent.

Ma hakkasin naerma ja lasin millegipärast kabinetis tule ära enne, kui tema oli ukse ees lahti jõudnud teha, nii et me pimedusse jäime. See jättis küll kahtlase mulje :D

Siis ütlesime täpselt kooris: "Head vana aasta lõppu!" ja ta läks pooljoostes minema.

Vana aasta viimased mõtted

Lahkusin eile õhtul töölt, näpus kolm kinkekotti ja meel rõõmus. Kaks neist olid töökaaslastelt ja üks lihtsalt töökoha poolt, nagu me alati sünnipäevalastele teeme.

Üks mu töökaaslane, Maria, oli mulle kingikoti kappi peitnud ja ma avastasin selle alles siis, kui ta juba koju oli läinud. See oli võrratu, sest ta oli mulle ise pildi maalinud. Ükskõik mis kingitus on hea, sest see näitab tähelepanu ja hoolimist, aga kui keegi sulle midagi oma kätega teeb, on see veel ekstraklass. 

Tõesti super.

Terve mu tänane hommikusöök koosnes kingitustest. Kingitud kohv ja mandariinid ja Ferrero Rocher (väga luksuslik hommikusöök).

Nüüd, kui selle blogilogi lõpetan, lähen korra Reval Cafest läbi, söön ühe pudru ja loen oma Maughami ning siis lähen paariks tunniks töö juurde. Neil on täna meeletult kaupa panna ja ma lähen appi, seda enam, et mul on mõned tunnid vaja ära teha.

Meeleolu on kuidagi ootusärev. Aastalõpp on alati selline. Nagu midagi ootamatut oleks tulemas. Nagu aastanumbri vahetusega koos võiks terve elu muutuda. 

Kui minult üleeile ülemus küsis, miks nii vaikne olen, vastasin: "Mul on identiteedikriis."

Ja mul ongi. Ikka veel. Või juba jälle. Mida edasi teha? Või teha ikka sama asja? Meil on niii mõnus seltskond koos - ja samas, vahel on raske teha tööd inimestega, kellest pooltel on tõsine motivatsiooniprobleem. Pohhuilt ei tulda tööle või võetakse hopsti! just jõulude eel haiguslehed või mida iganes. 

Eile pidi meid olema tööl neli, aga oli kaks. Ja meie peame siis lihtsalt... kaks korda rohkem tööd tegema?

Ma ei ole sellega enam nõus. Minu motivatsioon saab ka mingil hetkel otsa. Ma tahaks oma vaeva eest näha mingeid tulemusi ka enda jaoks. Ma tahaks, et minu pangakontol ka midagi lootustandvamat ilutseks.

Sellega seoses on mul üksainus uusaastalubadus: parandada oma finantsilist olukorda. Lisateenistuste otsimine, säästmine - mida iganes. Et alati oleks mingi tagatis ja võiks end kindlalt tunda.

Ja ma tahan enda jaoks veel midagi lubada: vähem karta. Ma olen kogu oma elu kartnud ja tagasi hoidnud ja ma lihtsalt tahaks püüda seda vähem teha. Lihtsalt lubada endal võtta natuke rohkem riske.

Eks vaatab, kuidas see välja tuleb.

Aastavahetuse võtame Nati, Miko ja Tiinaga vastu Tartus. Mul on hotellituba ja hommikusöök võetud, nii et aasta esimene päev algab luksuslikult :D

Jõulutoisto

Ma ei tea, mida keegi teine jõulude ajal tegi, aga meie igatahes õpetasime kassi jooma.

Terve aja kalpsas Päärlane ringi, soojendas radika peal käppasid, osales vestluses ja puges   diivanikatte alla peitu, kui tähelepanu liiaks sai. Parajasti hakkasime jõululaua taha istuma, kui selgus, et Päär on kõige magusama koha hõivanud ning ei kavatsegi sealt liikuda.

Teine päev vaatasime telekat, kui ema äkki karjatas: "Päär, sa sindrinahk!"
Päär oli käpa ema maas puhkava joogiklaasi sisse pistnud. 
"Noh, mina seda enam juua ei saa," ütles ema pahaselt, ega takistanud Pääri, kui too uuesti tuli, käpa klaasi sisse kastis ja limpsima hakkas.
Klaasis oli viinakoks greibimahlaga.
"See pole üldse loogiline," ütles Liis pead vangutades. "Talle ei saa miski seal klaasis meeldida. Viin kohe kindlasti mitte, ja greibimahl ka, sest kassid vihkavad tsitruselisi."
Päär ei lasknud ennast teoristidest häirida, vaid mekkis segamatult ema jooki edasi.

Nii et... sellega on siis korras.

Muidu olid võrratud jõulud. Me käisime emaga mitu tiiru jalutamas, sealhulgas ka surnuaias. Meilt ei puhka seal kedagi, aga ühe ema sõbranna vanemad küll, ja neile me jõulude ajal küünla alati paneme.

Mängisime ka metsikult mänge (jaa, Liis OLI sabotöör!), tegime massaaži ja lihtsalt ajasime juttu. Jõuluõhtul märkasin, et ma ei saanud kahe tunni jooksul oma taldrikutäit söödud, sest jutuajamine oli nii huvitav.

Ja nüüd on see aeg juba möödas ning käes aastalõpp...  

Enne jõule

Jõuluks sõidan ära. Ma olen seda juba ammu oodanud. Kui sul on su inimesed, siis on sul kõik korras.

Praegu kuivatan küünelakki ja joon kohvi. Veidi hilja kohvi jaoks, aga varsti tuleb Minn ja magama ma veel ei lähe nagunii. Mina näen Minni kõige esimesena ja alles homme kõik teised :D Ema oli selle asjaolu üle juba telefonis kade. Sellega on naljakas lugu ka, nimelt mina ostsin oma piletid juba ammu ära ja stardin Tartu poole ülivara. Siis ma veel ei teadnud, et Minn minu pool ööbib. Tema aga mõistagi, kui ta kella ühe paiku öösel saabub, nii vara ärkama ja minema ei hakka, nii et sõidame Tartu eraldi nagu vaenlased :D

Kodus on jõulupäär ka.

Jõulupäär on emale uue fööni sebinud

Kuidas me kempleme

Valmistume juba jõuludeks ja kõikideks mängudeks, mida me mängida kavatseme. Puhta juhuse tõttu on mul nii jõulud kui aastavahetus vabad, mis on eriti tore. 
Aga kui me Sabotoori mängime, tuleb eos arvestada sellega, et Liis on sabotoor. Ta on selles rollis palju rohkem, kui tõenäosus võiks ennustada. Ta on lihtsalt kogu aeg sabotoor :D Ja mina ei kavatse seda juba nina alla hõõrumata jätta. 

*

Ma tahaks emotsioooooooooni. Ma tahan midagi, mis paneks mind end tundma elusana. Nagu ma oleks veel olemas. Vahel ma ei tea, kas olen.

Töö juures hüppasin üleeile ühele oma töökaaslastest ligi ja kallistasin teda.

"Issand jumal," pobises ta.

"Mul on lähedusevajadus," teatasin ma oma toimetuste juurde tagasi minnes. 

"Mul on ka," ütles ta vaiksemalt.

Mida sa siis jumalat appi karjud? Võta vastu, mis sulle antakse.

(Hahaha, ülihaige, kogu lugu oleks teistsugune, kui üks meist oleks mees olnud. Kõigel oleks kohe ahistamise-mekk juures.)

Aga emotsioonid ja mida iganes, miks ma tegelikult siia kirjutama hakkasin - ma tahtsin öelda, et ostsin täna endale imeilusad talvesaapad.

Imeilusate all ma mõtlen, et paljud inimesed vaataks neid ja oleks nagu meh. 

Ükspäev rääkisin emaga telefonis ja kirjeldasin, milliseid saapaid ma otsin.

"Oota, sa tead küll, milliseid ma mõtlen. Sellised helepruunid, lühikeste säärtega ja ümarate ninadega. Kõigil on praegu sellised."

"Sellised paeltega?" küsis ema teraselt. "Oo, Liis just ükspäev nägi tänaval selliseid ja ütles, et Anne-Maile meeldiks need."

Igatahes ma ostsin endale sellised, aga hallid. Ja nahast. Seest ja väljast. Ma ostsin endale viimati saapaid nii ammu ning alati olen neid ostnud hinnast lähtuvalt. Nii et mu vanades saabastes jalg ei hinganud ning see pole mugav.

Nüüd ma tahtsin endale midagi ilusat. Aga veelgi rohkem mugavat. See kõlab klišeena, aga mida vanemaks saan, seda rohkem hindan ma riietuse ja kingade juures mugavust. Ma ostan kõik oma riided puuvillast, et keha saaks hingata. Ja kontsad võivad põrgusse käia. Kui ma tahan kõrgem olla, siis täistallaga kontsad on ainus mööndus, mille olen nõus tegema.

Saapa puhul on mõnus madal konts ikka parim. Tatsa mööda linna nagu inimene. Nii mugav on.

Ja nii hea on osta endale midagi iiiiiiiiiilusat ja mugavat, mis on su eelarvest väljas, aga fuck that. Asi, mille üle sul on lihtsalt nii hea meel.

Ära ennast analüüsi, lõppeb halvasti

"Kuidas su koolituse viimane moodul oli?" küsis mu ülemus.

Ma jäin mõtlema. "See oli... imelik. See võttis mu emotsionaalselt läbi."

See oli kolmas osa eelmisel kuul alguse saanud juhtimiskoolitusest. Seekord keskendusime me palju enesejuhtimisele - ja mulle pole mingi uudis, et see osa on mul nõrk. Ma võin olla laisk nagu limukas ja mittemotiveeritud nagu... mittemotiveeritud limukas. 

(Seda siis puhtalt isiklikes asjades. Töö juures olen ma kindlasti üks kõige rohkem motiveeritud inimesi. Millegipärast ei suuda ma isiklike eesmärkide puhul leida seda, mis mind käima ja tegudele lükkaks.)

Aga minnes tagasi koolituse juurde, siis algus oli hea. Me kõik veel mäletasime üksteist ja oli vaja ainult üht pisikest mängu alguseks, et jää murduks ja kõik läbisegi seletama hakkaks. Me küsisime üksteiselt, kuidas selle või teisega vahepeal läinud oli. 

Me isegi tegime jälle rollimänge, seekord küll ilma kaamerata. Tehti kaks gruppi ja kummaski pidi kaks inimest peaosa mängima, sellal kui teised olid nende alluvad :D Meie grupis ei suudetud kuidagi leida teist peaosalist, kõik vaatasid maha või kuhugi aknast välja, nagu nad oleksid ajalootunnis ja õpetaja ootaks kedagi kodust tööd jutustama. Keegi osutas minule.

"Davai," ütlesin ma ükskõikselt. Paljud neist on minus reaalselt inimeste juhtimises palju paremad, aga mina olen nendes rollimängudes kõige parem. Ma ässan seal täiega. Minu elumoto: teoorias tugev :D 

Pärast hakkasime enda kohta igasugu analüüse tegema, ja seal mul rappa kiskuski. Meid õpetati oma aega planeerima. 

"Ilma planeerimiseta ei saa," ütles koolitaja säravalt. "Nii isiklikus kui tööelus."
Meile anti soovitus, kuidas planeerida oma päeva. Kõik terves ruumis läksid elevile ja tõid lagedale oma märkmikud. 

"Ärge unustage planeerida oma söögiaegu, ja mida iga päev süüa," andis koolitaja nõu. "Ja transpordile kuluvat aega."

Päeva planeerimise töölehe lõpus oli soovitus: plaani õhtul ära järgmine päev.

Ma tundsin, kuidas mul süda natuke pahaks läks. Ma pole absoluutselt selline inimene. Ma olen palju spontaansem. Minu jaoks oleks selline minut minuti haaval oma plaanide paikapanemine võrreldav põrguga. Nii ahistav.

Samas on enamikel inimestel seal olemas pere ja selles mõttes ma sain nende õhinast aru küll. Et laste koolivaheaegu ära ei unustaks, tuleb need üles kirjutada. Ja mul on ka mingi aastakalender sahtlis, kuhu ma kord kuus, peale oma graafiku teadasaamist, panen kirja oma Kassiabi päevad, ja lisaks kõik muud üritused, mida ma ette tean. Samuti kui mõni sõber on Tallinna tulemas, kirjutan selle sinna üles.

Aga kogu seda mõtteviisi ma mõista ei suuda. 

Peale seda tuli meil hakata analüüsima oma emotsionaalseid vajadusi. Kuivõrd on need meile olulised ja kuivõrd on need praegu kellegi poolt täidetud. 

Ma vaatasin oma kaarti. Mu emotsionaalsed vajadused on praegu täidetud poolikult ja mõnes osas üldse täitmata. Ma olen üldse väga suurte vajadustega ja vajan palju tähelepanu. Enamus inimesi ei suuda endast nii palju anda, nagu mul vaja läheb :D Ning mul on põhimõte: "If it's bullshit, I walk away." 

Selline suhtumine tähendab, et ma olen vahel väga üksik. Aga vähemalt pole mul sittasid sõpru. Fuck that. Maailmas on seitse miljardit inimest.

Igatahes oma täidetud lehte silmitsedes hakkasin ma mõtisklema oma eluvalikute üle ja muutusin natuke mõtlikuks. 

Edasi saime teada, et inimesele annavad energiat tegevused neljast sektorist: füüsiline (kas sa sööd ja puhkad korralikult ja liigutad ennast palju), sotsiaalne, vaimne, spirituaalne. Spirituaalse kohta ma palju öelda ei oska, sest ma pole üldse spirituaalne inimene :D Ma lugesin täna bussis Richard Dawkinsit, kas see läheb ka sinna alla?

Aga iga nädal tuleks korraldada endale vähemalt kaks tegevust igast sektorist, et püsida töökorras ja terve. Käid tantsimas: läheb nii füüsilise kui sotsiaalse alla. Tegeled loomadega: spirituaalne (ei tea... pigem ikka sotsiaalne minu arvates). Vaatad teatrietendust ja loed läbi raamatu: vaimne.

Mul on praegu füüsilise poolega, ma arvan, päris hästi. Ma püüan teha joogat ja käin aeg-ajalt ujumas. Unega on mul alati hästi olnud, ma magan nagu kass. Ja söön ka päris tervislikult - olen endale tekitanud harjumuse spinatit süüa. Alguses see üldse ei maitsenud mulle, aga nüüd arvan, et täitsa mõnus ja krõmpsuv on.

Vaimne... jaaaa, no lugeda võiks ikka rohkem. Aga nüüd ma kulutasin oma telefoni neti kuupaketi kahe nädalaga ära ning selle kuu ülejäänud bussisõidud kuuluvad rahuga Richard Dawkinsile :D

Spirituaalsest ma rääkida ei taha. 

Ja sotsiaalsega on pekkis. 

Aga okei, ma püüan ikka kuidagi olla. Kuulan praegu siia juurde Everything Everythingi, mis on parim bänd maailmas ja muudab mind alati emotsionaalseks.

Ja homme tuleb emps Tallinnasse ning me läheme lõunale. Küll mu emps on mõnus. Kui mul muud pole, siis emps on ikka. 

Kui ma töö juures oma elu kurtsin, siis ütles mu ülemus:"Minu parim sõber on mu laps. Sünnita ka endale laps."

Hea plaan, aga see nõuaks mehe leidmist, keda ma esimese kolme päevaga ära ei suudaks ajada :D

Mullivannis

Üleeile olid mullivannis minuga koos ka kaks meest, üks tundus üle viiekümne ja teine üle kuuekümne.

"Kas sina enam selle Viivega ei ela kokku?" küsis üks.

"Ei, ma olen juba abielus teisega," vastas teine. (Selle koha peal sain ma aru, et kuigi head tuttavad nad olla ei saanud, kui ühele oli teise abielugi teadmata.)

"Ta oli mingi hambaarstiga sebima hakanud," ütles esimene. Selle peale ei vastanud teine midagi.

"Ega mina pole elus mitte ühtegi naist maha jätnud," jätkas esimene lõbusalt. "Alati on mind jäetud. Aga süüdi olen alati mina olnud!"

"Väga hea," vastas esimene natuke seosetult.

Varsti läksid nad mõlemad ära ning mina jäin üksi mullivanni loksuma ja muigama.

Alati abis

Kui Pääri läheduses midagi aktiivset teha, nagu koristada või võimelda, ronib ta tooli peale ja hakkab sinuga kaasa kiibitsema, näiteks läbi tooli seljatoe sind käpaga roobitsema. Tema peale võib alati kindel olla :D

"Svingerid" - swing and miss

Andsin juba kolmandale Eesti filmile lühikese aja jooksul võimaluse. Seekord olid kinolinal "Svingerid" - rämedate naljadega komöödia, mis pidi erinema teistest, masendavatest Eesti filmidest. See pidi käima tõmbama.

Mind see ei tõmmanud käima. Ma toetasin kinosaalis poole ajast pead kätele ja mõtlesin, et mida ma vaatan -  ja miks?

Esiteks oli filmi peamine nali Puhja. Elina Purde tegelaskuju oli pärit Puhjast, mis oli absoluutselt haletsusväärne. Ta püüdis seda ära unustada, aga tema rikas mees (Jan Uuspõld) tuletas seda talle kogu aeg meelde, enamasti ähvarduse vormis: "Kui sa seda ei tee, kebi tagasi Puhja elama."

Võluv.

Mind  (ma olen ka Puhjast pärit) ei häirinud see nali kui selline, vaid häiris selle liigne kasutamine. Kogu aeg, üha uuesti ja uuesti. Kas muutub ikka naljakamaks, kui seda sada korda öelda? Samuti nimetas Elina Purde tegelaskuju seda linnaks, aga see pole linn kunagi olnud. Seal on umbes kümme maja, mis linnast me räägime? :D

Just asjade korrutamine oli "Svingerite" juures suur probleem. Elina Reinold ütles iga kahe minuti takka: "Superluks". See pidi olema tema käibefraas, aga see ei mõjunud kuidagi naljakalt. Näiteks püüdis ta mees teda teise paariga seksima meelitada, tema ei tahtnud seda teha, pööritas kümme korda silmi ja ütles: "Superluks". Kas tundub naljakas? Või tundub... kergelt rapey? 

Mu järgmine probleem selle filmi juures oligi mingite olukordade väljamängimine humoorikatena, mis tegelikult olid väga rapey alatooniga. Asi pole üldse selles, nagu ei tohiks teles või kinos näidata vägistamist. Kõige jaoks on oma koht, kui sisu seda nõuab. Aga näidata seda nii, et näitaja ise ka aru ei saa, mida ta oma filmis kujutab, on nõme. 

Üks stseen. Elina Purde ja Jan Uuspõld hakkavad auto peale minema, et teise paari juurde sõita. Elina Purde ütleb mitu korda sõnaselgelt: "Ma ei taha ühegi võõra mehega seksida", mille peale Jan Uuspõld vastab, et istugu parem autosse, sest temal isiklikult on vajadused, mis tuleb täita. Et vastasel juhul võib Elina jääda unistamagi oma kihlasõrmusest ning tegelikult võib üldse tagasi Puhja sõita.

Nii... õõõõh.

Teine stseen. Jälle Jan Uuspõld (talle ikka sattus selles filmis neid imelikke stseene) ja seekord teine Elina, Elina Reinold voodis. Hakkasid seal hullama, poole pealt mõtles Elina Reinoldi tegelaskuju ümber, et ta ikka armastab omaenda meest, ja palus Jan Uuspõllul lõpetada. Seda viimane ei teinud. Elina ütles sõnaselgelt: "Ma ei taha seda teha," "Ära katsu mu rindu" ja "Ära rulli mu seelikut üles", millele Jan Uuspõld vastas naljakate repliikidega ning üritas tema põlvi laiali rebida, mille peale inimesed kinosaalis naersid. Minu jaoks oli see ebamugav vaadata.

Ja ärge arvake, et film seda kõike ise teadvustas või Elina Purdest ja Jan Uuspõllust mingit hoiatavat lugu vormis - kuidas ei tohi oma naisega käituda. Räägin lõpu ette ära - hoiatus! - aga lõpus kingib Jan Elinale kauaoodatud kihlasõrmuse ja see on tore ja kõik on hästi, sest kivid on ilusad! Jeeei!

Niisiis, stsenaarium oli minu arvates nõrk. Keegi kuskil kiitis näitlejatöid, aga jälle ma ei saa nõustuda. Nii kahju. Mul ei ole mingit rõõmu siin seda filmi materdada, aga ma siiralt ei oska midagi head selle kohta öelda. Ootasin Elina Reinoldi osatäitmist, sest ta on mu lemmik. Aga ta näitles seekord niiii üle. Jälle see eesti näitlejate tendents, et mida valjemini, seda parem on?

Võib-olla oli asi režissööris? Lavastaja oli lätlane Andrejs Ekis. Mul on kõva kahtlus, et ta käskis kõigil näitlejatel panna vunki juurde ja teha valjemini, rämedamalt, rohkem üle võlli. Kahjuks minu maitse see pole.

Vaene "Svingerid". Mina soovitaks selle küll vahele jätta.

*

Ma olin bowlingus kõige parem. Meid oli kaksteist tükki ja mina olin üle kahe raja kõige osavam. See tuli ka sellest, et kõik teised mängisid elus esimest või teist korda :D Minul aga on seljataga kõik need bowlingumängud Viljandis nende meestega, kes lõid iga kord kõik kurikad maha ja olid pettunud, kui said maha vaid üheksa, sest see lõi nende skoori tuksi.

Mina olen teatavasti väga üleolev võitja, kes ei jäta seda teistele meelde tuletamast. Kõik said seda kuulda nii samal kui järgmisel päeval. Las mul olla ka omad rõõmud...

Kui kell sai üks, läks enamus töökaaslastest koju, aga neli meist (kõige nooremad) läks edasi. Istusime ühes kohas, kuni see kinni läks. Siis ütles Hristina, et tema tahab süüa, ja läksime vanalinna mäkki. Ma ei ole niimoodi öösel keset joomist söögirallil varem käinud...Vist kellegi kõrval kuskil bensuka burksisabas olen käinud. Aga nüüd ma nägin, mis see päriselt tähendab. See mäkk oli nii täis. Nii täis. Oma sööke tuli kakskümmend minutit oodata ja me olime õnnelikud, kui endale ühe vaba laua saime napsata. 

Peale söömist teatas Hristina, et nüüd tahab ta juua :D Nagu "Vanaema õunapuu otsas" raamatus: kord viinereid sinepiga, siis suhkruvatti, siis viinereid sinepiga, siis suhkruvatti. 

Sattusime siis ühesse baari, mis oli hipstereid täis. Hipsterid tantsisid ja meie Mariaga läksime ka tantsima. Õhtu lõpuks, peale kogu seda hipstermuusikat, pani DJ korraga peale Soulja Boy ja läks naerdes minema. Soulja Boy peale lasid kõik teised ka jalga, see oli neile nagu mingi kood. Ainult meie tantsisime endamisi irvitades laulu lõpuni.

Koju jõudsin kella viieks, ja kell kuus oli mul juba äratus. See on arvatavasti mingi vähemagamise-rekord mul. No kui kisubki mõni öö nii lühikeseks, siis tavaliselt lähed keerad hommikul kohe tuttu. Aga mul oli tööpäev (asjaolu, mida teised, kes laupäeval vabad olid, ei jätnud rõhutamast). Tegelikult polnud hullu midagi. Enesetunne oli enam-vähem, ainult seda ei saanud ma muuta, et silmad olid väga punased ja juustel halb päev. Natuke halvemas tujus olin ka see päev kui tavaliselt. 

Aga muidu vinks-vonks. Ja kes ikkagi bowlingus võitis, kas teie mäletate??

*

Leidsin endale Humanast sinise vesti, mis on parim asi peale... viilutatud leiba, või mida iganes. See on lihtsalt võrratu ning ma olen seda juba päevi kandnud ning kannan homme ka.

Täna oli mul väga hea päev. Ma ärkasin hommikul normaalsel ajal, kuulasin hommikusöögi juurde raadiot ja jutustasin Whatsappis, tegin kodu korda, joogat, ja läksin ujuma. 

Neil kahel on nüüd küll päris kindel seos: sellel, kui palju ma päeva jooksul end liigutan, ja minu õnnetundel. Või noh, rahulolutundel. Isegi see, kui natuke joogat teha, on niivõrd palju meeleolu tõstev. Sa sirutad end välja ja väänad end painduma ning terve keha tunneb ennast kohe paremini.

Sain ka aru, et olen vist kogu aeg valel ajal ujumas käinud. Mina käin varahommikuti. Siis on natuke soodsam ja mul oli ka tunne, et võib-olla vähem inimesi - sest kes veel viitsiks end nii vara üles ajada?

Kuigi kohal käies oli näha, et bassein on kogu aeg täis, ruumi normaalselt ujuda ei ole ja pesuruumiski kitsas. Ma vist kujutasin ette, et päeval on veel rohkem inimesi.

Täna läksin ujulasse kohale pool kolm päeval ning see oli imeline kogemus. Nii tühi oli! Nähtavasti käivad paljud inimesed ujumas enne tööd. Ja nende jaoks, kes tulevad peale tööd, polnud aeg veel käes. Seal olid küll mingid lastetrennid, aga nemad olid oma radadel ning mullivanni üldse ei tulnud. Ma ujusin nii kaua ja nii rahulikult ja see oli tõesti super. 

Mullivann oli ka tühi ning ma ligunesin seal tükk aega ja lasin veejugadel end masseerida. Sealt saab täitsa arvestatava jalamassaaži.

Aga ma lähen nüüd küüsi lakkima. (Millegipärast tahtsin 2x järjest kirjutada "lakkuma"...)

Miks ma õnnelik pole

Meil on nüüd perega ühine Whatsappi grupp. Liis tõmbas emale rakenduse alla ja õpetas kasutama. Nüüd saadab ema kogu aeg armsaid pilte, näiteks sätib Päärile kaabusid pähe (või tagumiku otsa) ja teeb kähku klõpsu.

Samuti uurib ema, kuidas smaile saata, ja saadab siis Liisu õpetuste peale terve posu. See on nii armas, et olen juba töö juures inimestele näidanud.

Rääkisime emaga äsja ja kõne lõpus märkis ta, et ma ei olegi Pääri kohta küsinud.
"Ta nagunii magab," arvasin mina.
"Tegelikult vaatab ta praegu Kodutunnet."
"Mida sa ajad?" vihastasin ma. 
"Ta istub diivanil ja jumalast vaatab Kodutunnet!" korrutas ema kangekaelselt.
"Sae pekki," ütlesin mina. Esiteks ei vaata kassid telekat. Teiseks, kui nad ka telekat vaataks, ei vaataks nad Kodutunnet, sest see ei pakuks nende olematule empaatiatunnetusele midagi. Neil on täiesti suva kõigist inimestest, seega on neil ka suva kannatavatest inimestest... Kui neil selle üle just hea meel ei ole.

*

Sain Miko ja Nati käest haledalt piljardis tuupi. Piljardilaud on lihtsalt nii suur, ma kordan seda alati, kui mängima satun. Minu esimene kogemus selle mängu alal oli minipiljardiga, ja peale seda ei suuda ma tegeliku mängulaua mastaapidega mitte kuidagi leppida.
Ma ei suuda seda palli isegi normaalse tugevusega lüüa, vaid kõksin niimoodi haledalt.
Aga mida iganes.
Poole päeva pealt läks Nati tööle ja meie Mikoga maandusime Ränduri pubis ning rääkisime kõik maad ja ilmad kokku. Ma ei ole ennast ammu niimoodi kellelegi avanud.

Pühapäeva hommikul vara kesklinnas oma bussi oodates hakkas minuga rääkima üks eelmisest õhtust veel purjus mees. Välismaalane, aga ma ei jõudnud teada saada, kust ta pärit oli.
Igatahes see mees küsis minult täpselt samamoodi, nagu mina olin paar päeva tagasi Mikolt küsinud: "Kas sa oled õnnelik?"
"Üldse mitte," ütlesin mina. Kohe peale seda tuli minu buss ette ja ma hakkasin peale minema.
"Siin ongi sinu valik," ütles see mees. "Kas sa lähed praegu bussi peale või jääd siia minuga rääkima."
Ma pidin tööle minema, seega ma läksin bussi peale. Ma ei mäleta, kas ta hüüdis mulle järele, et sellepärast ma polegi õnnelik, või panin ma selle oma peas juurde, aga üldiselt see sobiks selle lookese narratiiviga küll, kui ta oleks seda hüüdnud :D
Maha istudes torkas mulle pealegi pähe, et ta oleks võinud minuga kaasa tulla, kui oleks tahtnud.

Eesti film jälle ringiga tagasi alguses

Viimasel ajal, kui ma näen kinokavas Eesti filme, ei ehmu ma enam ära ega löö risti ette. Lähen tšekkan hoopis üle. "Sangarid" mulle päris meeldisid. "Päevad, mis ajasid segadusse" meeldis väga.

Olen näinud mõlemat praegu kinolevis jooksvat Eesti filmi: "Minu näoga onu" ja "Keti lõpp". 

"Minu näoga onu" läksin vaatama, õieti aru saamata, millest see räägib. Räägib aga depressiivsest muusikakriitikust (Rain Tolk), kes läheb oma kallimast lahku ja maale oma pere vanasse majja elama. Seal liitub temaga ta isa (Roman Baskin), kes ütleb, et tal enam palju elada pole, aga nüüd tahaks ta viimased elupäevad oma pojaga veeta. Poeg Hugo, kelle kasvatamisse ta kunagi eriti panustanud pole, ei ole sellest üldse vaimustuses.

Kõlab masendavalt? Kõlab nagu mitmetunnine, aeglaselt kulgev lugu üksindusest, sihitusest, elu lõpust, kahetsusest, raamatutest, mis on autorile elu mõte, aga mida mitte keegi ei loe? 
Noh, seda see ongi. It just goes from bad to worse. Vot just see on see, mille pärast ma Eesti filme nii pikka aega pelgasin. 

Ma ei saa öelda, et ma seda täiesti vihkasin. Ikkagi meie oma asi ja seda peab toetama. Evelin Võigemast oma psühhoterapeudi rollis oli hea. Temas on seda miskit, seda lavakohalolekut, ta mängib oma osa välja. Võib-olla sellepärast on tema ka teises uues filmis, "Keti lõpus". Natuke nagu Mirtel Pohla, keda võib pea igas filmis näha. 
Aga Rain Tolk... No vot, ma ei saagi aru, kas ta näitles hästi või halvasti. Seda kohmetut, nohiklikku, eluvõõrast suhtumist, pilkkontakti vältimist oli nii palju, et tekitas vaatajas piinlikkust. Aga eks see oligi taotlus? See oligi tegelaskuju. Ta mängiski selle nii välja, et ebameeldiv vaadata oleks. Ah, ma ka ei tea. Igatahes ajas mind närvi tema repliik peaaegu iga asja ja olukorra peale: vaadata maha ja pomiseda: "Vabandust, jah..." Ta vabandusjahhitas kümme korda filmi jooksul, ja see muutus kiiresti tüütuks ning pani juurdlema, kas talle poleks võinud midagi löövamat suhu panna. 
Roman Baskini mängitud isa oli veel omakorda koshmaar. Ta korrutas kogu aeg, kuidas oli minevikus olnud kuulus muusik, kellest on enam keegi kuulda ei taha ja keegi ei armasta. Oleks tahtnud saa juba üle! karjuda. Ta oli igal pool Rain Tolgil jalus, käis ringi katkiste ja supiplekiliste riietega ning vetsus lahtise uksega. Jällegi, see ei räägi midagi filmi kvaliteedist, et see konkreetne tegelane nii vastumeelne välja kukkus, ta pidigi seda olema. Võib-olla siis hoopis hea, kui nii tugevaid tundeid äratas? 
Kokkuvõttes selline film, mida kellelegi soovitada just ei julgeks. 

Teine äsjanähtud Eesti film, "Keti lõpp", läks omadega natuke samasse auku. See oli masendav. Taaskord ei mõelnud ma kinosaalis, et miiiiiks ma seda vaatan, õudne - see polnud midagi traagiliselt halba. See oli lihtsalt natuke tuim ja aeglane ning tumedates toonides. 
Kuigi nad tegid seal iseenda üle nalja, mis mulle alati meeldib. Kaks tegelast rääkisid omavahel ühest Eesti filmist, mida nad hiljuti näinud olid, ja naine ütles mehele: "Eesti film, mis lugu seal ikka on." Ha! 
No ja polnud siingi väga mingit lugu. Oli üks päev, lõpmatuseni veniv hall talvepäev, selline, mis paneb seest lõdisema ja sunnib teki alla peitu. 
On kiirsoogikoht, "Kett". On neiu leti taga (Maiken Schmidt), kes seal päev otsa seisab ja püüab aru saada, kas ta veel eksisteerib, kuivõrd koht on nii tühi ja kui ka keegi sisse tuleb, kohtleb ta teenindajat nagu tühja kohta. On armastajapaar, kes teda ignoreerides valjult oma arveid klaarib (see koht oli tegelikult naljakas... Ja Evelin Võigemast mängis naispoolt). Mõni unustab üldse maksta. 
Siis tuleb sisse noormees (Hendrik Toompere jr jr), lajatab lauale oma muljetavaldava mitme magistrikraadiga CV ning küsib tööd. See on ka naljakas, kuigi Maiken Schmidt siin mind oma natuke hüsteeriliste reaktsioonidega alt vedas. Tema rolli oleks saanud esitada mõjuvamalt, ma arvan, et ta polnud päris täppi valik. Hendrik Toompere jr jr küll. Kaamera armastab teda ja mina ka :D Temas on mingit mahedust. 
Veel oli hästi välja kukkunud noore koolitüdruku Lua roll (Ester Kuntu). Neiu marsib sisse, võtab latte ja kolm telefonikõnet, milles kolmele eri mehele sujuvalt valetab, et on kuskil mujal. Siis laseb ta ühel oma austajatest ära viia, värvib kiiruga huuled punaseks ja jookseb välja, jättes kohvi eest maksmata. 

"Keti lõpp" mitte kuhugi lõpuks nagu ei vii. Natuke mõtteainet annab küll ja naerda saab ka. Vaatamist kahetsema just ei pane, aga vaimustust ka ei tekita. 

Aga ikkagi lähen järgmine kord uuesti Eesti asja vaatama. Ma ei karda enam :D Andke mulle, mis teil pakkuda on, ma võtan kõik vastu! 

Kaks kärbest ühe hoobiga

Homme sõidan käbe Tartusse, saame Nati ja Mikoga kokku. See nõudis nii palju organiseerimist, sest need kaks ei ole kunagi samal päeval vabad. Me pidime päevad eelnevalt vabaks küsima ja mida kõike veel. 

Aga mul on seda nii vaja. Ma olen siin kahtlemata natuke üksik. Vahepeal on mul tunne, et ma vegeteerin oma elu maha ega tee mitte midagi lõbusat. 

Õnneks läheme nädala pärast ka töökaaslastega välja. Teeme ühisürituse. Vot seda oli alles raske organiseerida, sest pood ei tohi kinni minna ja ta on avatud ikka pikalt, aga samas tahaks võimalikult palju inimesi kaasa tõmmata. Ja nüüd me lähemegi... öösel :D See on nii lahe! Aga kui raske oli inimesi sellega nõusse saada. Kes elab Tallinnast väljas ega saa õhtul koju - need lubas juhataja ise kohale organiseerida. Kes elab Tallinnas sees ega saa õhtul koju. Selle peale ma juba ohkasin - milleks siis taksod on? See üks õhtu? 

Kes ei suuda järgmine hommik tööle minna, kui ta õhtul väljas on.

"Mida kuradit," ütlesin ma siis. Kas nad ei ole siis kunagi öösel väljas käinud? Hommikul teed lihtsalt silmad lahti ja ajad oma asja edasi! "Mina tulen ka hommikul tööle. Kas sa oled mingi nõrk või?" 

Ja niimoodi saime siis inimesed kokku ja läheme bowlingusse. Ma juba lubasin kõigile ära teha, nii et see parem ka juhtugu.

* 

Kassiabis on meil uus kiisu nimega Kärbes. Ta on alles kassipoeg ja teiste, täiskasvanud kasside kõrval nii naljakalt väike. Mina võtsin ta vastu, kui ta toodi, ja siis oli ta nii pisike, värises üleni ja kartis kõike. Puges oma padjapüüri sisse peitu ning pirises naljakalt, kui teda sealt välja võtta.

Nüüd on ta nädalaga juba täiesti harjunud, ei karda enam kedagi, tormab toa peal ringi, mängib ja nurrub nagu segane. Samuti on ta mihkel süles olema, millest enamik teisi kasse meil väga kuulda ei taha. 
Üks suurem kass, Tigran, kes on isegi tavalise täiskasvanud kassi kohta väga lopsakat kasvu, küll on suhteliselt sülekas. Kui ma täna Kärbsega padja peal istusin ja nunnutasin, tuli Tigran lähemale, et mis siin õige toimub ja kuidas mina ühineda saaksin? Hakkas siis vaikselt ka ennast sülle sudima, aga ta on nii hiiglaslik, et vaevu mahub mu sülle ka üksi ära. Koos Kärbsega sellest küll midagi välja ei tulnud.

Kitsekilo neliteist kaheksateist

Tiina oli minu juures ööseks ja hommikul voodis lebotades tõmbas ta sõrmega üle oma iPhone'i ekraani ning pomises endamisi: "Kitseküla neliteist kaheksateist."

"Mida?" küsisin ma tema kõrval silmi oma telefonist tõstes, sest midagi nii õudset äratab ometi tähelepanu. "Kitsekilo? Misasja?"

"Kitseküla," ütles Tiina. Tiina vaatas oma päevast rongiaega üle, aga mina ehmusin, et ta tšekkab Balti jaama turu kitseliha kilohinda... et teha õhtul maitsvat marineeritud kitse või midagi.

Milline košmaar. 

Minu maja vastas ehitatav maja kerkib jõudsalt. Kui meie parajasti voodis teed jõime, askeldas meie silmade kõrgusel rõdul kuldse kiivriga ehitaja. Askeldamise all mõtlen ma seda, et ta seisis kuninglikus poosis, käed rõdupiirdel, ja vaatas alla, nagu oleks kogu koht tema oma. 

"Ta on nagu kuningas oma kuldse kiivriga," ütles Tiina. 

Siis pani ehitaja kõige krooniks ette suitsu ning ta kuninglikule hoiakule lisandus veel cool-faktor.

"Öelgu nad suitsetamise kohta mida iganes, aga see näeb lahe välja," ütlesin mina. 

"Jaa," nõustus Tiina.

"Kindlasti üks argument suitsetamise poolt," ütlesin mina. Sellel hetkel tekkis Tiinal ehitajaga pilkkontakt ning ta kiljatas ja taganes akna juurest - mis on juhtumisi ka viis, kuidas mina oleks reageerinud.

Enne, kui kumbki oma päevaste toimetuste juurde läksime, käisime hommikusel kirbukašopingul. 

"Ma magasin öösel nii hästi," ütles Tiina magusasti.

"Mina ka. Ma nägin ühte meest unes, keda ma ei tea."

Tavaliselt näen ma unes mehi, keda tean, nii et see on midagi uut.

"Ahaa," ütles Tiina kavalalt.

"Kas sa tahad, et ma sulle sellest räägin?"

Tiinal ei olnud kuhugi põgeneda, sest ta oli aheldatud bussi minu kõrvale.

"Ma vahetasin parajasti riideid ja üks võõras mees astus sisse. Ma ütlesin, et vabandust, siia praegu ei saa, sest ma vahetan riideid. Ta mõtles natuke ja astus ikkagi sisse... Ja üles ärgates oli mul raske uskuda, et uni võib kesta max kümme minutit, sest seal sees olles on see nagu terve päev." 

Ja sellel noodil ma postituse ka lõpetan :D

Läbi tuisu loengusse

Ärkasin täna vara, sest täna on mul Tallinna Ülikooli Avatud akadeemias jälle üks loeng. Need on parimad. Ma olen ennast terveks selle aasta loengusarjaks kirja pannud - igas kuus on üks. Need on täiesti tasuta, sa lähed kohale ja võtad kohvi ja näkse ja istud ilusti esimesse ritta maha nagu tubli koolilaps kunagi :D

Kõik, kus ma käinud olen, on huvitavad olnud.

Eelmine kord oli teema "Inimene kui bränd". Seal oli erakordselt palju osavõtjaid, kuna see pealkiri kõlas juba intrigeerivalt. See andis hästi palju mõtteainet. Koolitaja rääkis, kui tähtis on mulje, mille me endast jätame, kuvand. See aitab kaasa kõiges, mida me saavutada tahame. Kui näiteks tööl on edutamine ja ülemusel valida kaks suhteliselt võrdset kandidaati, siis eelistab ta seda, kes on rohkem silma paistnud, sõna võtnud, aktiivsem olnud. Ühesõnaga, kes on eelnevalt rohkem häält teinud. Tagasihoidlikkus ei vii kuhugi. 

Sotsiaalmeediast oli juttu - kuidas igaüks, kellel on kuskil konto ja kes sinna postitab, tegelikult loob oma brändi. Jätab endast teistele mingit kuvandit, ükskõik, kas ta ise sellest teadlik on või mitte.

Kõigil soovitati teha kaks nimekirja - üks oma tugevustest ja teine nõrkustest. "Ja millele te peaksite siis tähelepanu pöörama ja mida arendama hakkama?" küsis koolitaja. 

Selgus, et tugevusi. Et saada neis veelgi paremaks ja maksimeerida oma võimalusi neid rakendada. "Kui te hakkate veel oma nõrku külgi järele aitama, ei jää teil kõigeks aega ning teist võib parimal juhul saada igas mõttes keskpärane inimene."

Erandiks oli esinemisoskuste ning keeleoskuste arendamine, millega igal juhul tasuks tegeleda. 

"Ka minul on nõrkusi," ütles koolitaja. "Aga teate, mida mina nendega teen? Ma varjan neid!"

Kas ma olen oma nimekirja selle kuu aja jooksul ära teinud või vähemalt alustanud? Ei, muidugi mitte. Üheks mu nõrgaks küljeks on asjade edasilükkamine, peamiselt nendega alustamine.

Rääkisime emaga telefonis Päärist. Ma küsin alati Pääri kohta, sest kunagi ei tea, mis ta parasjagu teeb. There's all kinds of crazy shenanigans he could be up to. Ta võib magada aknalaual, ta võib magada pleedi peal. Mõnikord magab ta tagatoas ema voodis. Võimalusi on lõputult.

Poole lause pealt karjatas ema: "Päär, mis sa teed?"
Kus hundist räägid - Päär oli otsustanud vestlusesse lülituda, hakates närima ema telefonilaadija juhet. Ühtlasi tähendab see, et ta oli jumala ärkvel.

*

Lugesin hommikul sellist uudist. Ajakirja Hustler omanik Larry Flynt pakub kuni kümme miljonit dollarit inimesele, kes annab talle Donald Trumpi kohta paljastavat infot, mis viiks Trumpi tagandamiseni.

Üleskutse ise ilmus Washington Postis reklaami kujul ning oli Delfi uudises ära toodud pildifailina. Ma tegin selle reklaami oma ekraanil suureks ja lugesin täies ulatuses läbi. Siis mõtlesin ma natuke.

Üldiselt on ju päris halvasti, et Trump üldse presidendiks sai. Aga selliseid asju juhtub. Shit happens. Mulle meeldib, kui inimesed näevad midagi, mis neile ei meeldi, mis on ohtlik ja halb, ja võtavad selle vastu miskit ette. Mulle meeldib, kui inimesed tunnetavad, et neist sõltub midagi. Kui nad tahavad kaasa rääkida.

Samal põhjusel ei ole mul mingit respekti nende vastu, kes valimas ei käi. Kas nad tunnevad end tõesti nii tähtsusetute mutukatena?

Seega jättis Flynti üleskutse mulle sügava mulje. Et ta vaatas ja leidis, et Trumpi näol pole enam tegu lihtsalt presidendipukki sattunud idioodiga, vaid ohtliku idioodiga, kes ei kõhkleks sugugi tagasi alustamast tuumasõda või seadma ohtu terve maailma kliimat, nagu ta Pariisi kliimaleppe puhul tegi. Üks nartsissistist ullike otsustab, et temale ja USA uhkusele see lepe ei sobi, ja põmm! hakkab vastu töötama paljude riikide aastatepikkusele üritusele hoida saastamist kontrolli all ja meie kõigi elukeskkonda jätkusuutlikuna.

Jah, on kuradima häbiasi, et maailma kõige mõjuvõimsamaks inimeseks on saanud täielik ullike, rassist ja šovinist. Aga Larry Flynt leidis, et see asjaolu pole enam lihtsalt piinlik, vaid kogu lugu on ohtlik. Ja otsustas mängu panna miljoneid dollareid isiklikku raha, et teha kõik, mis tema võimuses, et see inimene peatada.

Mulle avaldas see lihtsalt nii palju muljet.

Sellised hetked on elamist väärt

Samal ajal, kui Tiina ringi askeldas, andis ta T-le kätte mõistatuse ja käskis ära lahendada. T oskab juba ise töökäsku kokku veerida - ka kirjatähtedes.

Mõistatuseks oli pilt, mille eri osade peal olid numbrid. Alla kastidesse tuli kirjutada number 1 all oleva asja nimetuse esimene täht. 

Number 1 all oli kuu. "K," ütles T enesekindlalt ja kriipsutas kasti suure K.

Number 2 all oli orav. O.

Number 3 all oli oks, aga T ütles, et see on puu (milles ta ju ei eksinud - see oligi puu), ja kirjutas kasti P.

Number 4 all oli kuusk, aga tegelikult oli seal kaks kuuske kõrvuti, mille peale T otsustas, et tegu on metsaga, ja kriipseldas kasti M.

K-O-P-M, veeris T natuke segadussesattunult.

"Tiina?" ütlesin ma ahju kütvale Tiinale naeru tagasi hoides. "Me saime vastuseks KOPM."

"Misasja?" tuli Tiina kulmu kortsutades lähemale ning takseeris meie käkerdist. "Aga mina tean, mis õige vastus peaks olema."

"Kook?" pakkusin ma.

"Just."

T oli asjaga õlgu kehitades leppinud - kui kopm, siis kopm - ja mängima läinud, mina aga heitsin voodi peale selili ja naersin nii kaua, et Tiina natuke murelikuks muutus.

*

Käisin eile Tiinal külas - ja tema pojal ka. Tal on suuuur õunu täis aed ning ahi, mis vajab kütmist. Sellal kui Tiina küttis, sehkendasin mina ringi, mängisin väikese T-ga jalkat ning jagasin õpetussõnu, kuigi ma õieti kütta ei oska. Nii on alati: kes oskab, see teeb; kes ei oska, see õpetab.

"Sa pead nüüd juba kindlasti siibri kinni panema," ütlesin ma, "leeki pole enam ammu."

"Söed peavad täiesti kustunud olema," ütles Tiina kannatlikult. "Praegu on liiga vara."

Kuna me kassimajas peame ka ahju kütma, siis hakkasin ma kohe mõtlema, et siis panin ma sel nädalal küttes küll siibri liiga vara kinni. Aga ma just guugeldasin ning seal ongi eri arvamused: ühed arvavad, et kui söed hõõguvad, on okei, muidu laseb liialt sooja korstnasse, ja teised ei pane enne siibrit kinni, kui igasugune hõõgumine on ka kadunud.

No eks parem vist ettevaatlikum olla.

Sättisime end Tartu poole teele, et batuudikeskusesse hüppama minna, ning ma kammisin peegli ees juukseid.

"Sul pole vaja end ilusaks kammida," ütles T mu selja taga.

"On ikka küll," vastasin mina.

"Batuudikeskuses on kõik omamoodi," ütles T kuidagi lohutavalt ja tõmbas oma pükse jalga. Ha! Tarkuseterad lastelt. 

Tiina rääkis mulle ka, et ükspäev olid nad telekast kuulnud lauset: "Loom ei ole inimene," mille peale T oli kohe teatanud: "Aga inimene on loom."

Mis on jumala õige ja väga tark.

Batuudikas oli mõistuse piires lõbus. Me hüppasime ja ronisime ja viskasime korvi ja mängisime lauajalkat, aga kõige suuremad hitid olid igasugused mänguautomaadid. Üks rallimäng tõmbas mu nii endasse, et pidin end jõuga lahti kiskuma - et ikka midagi aktiivsemat ka jõuaks teha ning lapsega tegeleda.

Pärast sõime Ränduris ning I kid you not, meid tabas seal midagi nii harukordset nagu hea teenindus!  Kes Ränduris vahetevahel käib, see teab, millest ma räägin: metsikud ooteajad, isegi, kui on täis vaid paar lauda, aeglane ja hoolimatu teenindus. Seekord oli kõik aga vinks-vonks, meie ettekandja oli kiire ja hoolitsev ja viisakas.

Nüüd olen ma tõesti kõike näinud.

 

dy

Istusime eile Reval Cafes ja mina lugesin Tiina läpakast lõiku tema lõputööst. 

Läpaka kaant kinni pannes lugesin ma selle kaanelt firmamärki ja küsisin: "dy? Mis firma see veel on? Ma ei teagi sellist."

"dy?" kordas Tiina ja kummardus oma läpaka poole. "See on hp!"

Logo trükitakse läpaka kaanele niipidi, et see paistaks õigesti kellegi vaatenurgast, kes istub läpaka kasutaja vastas. Reklaam, noh.

See oli nii täiuslik blondiinali, et me hakkasime itsitama ega saanud tükil ajal pidama.

Sellega seoses (aga üldse mitte) avastasin just, et homme on kolmteist reede. Mul peaks olema tööpäev, aga ma loodan, et kõik saavad aru, ainus mõistusepärane teguviis on end koju barrikadeerida.

Tulen just kahepäevaselt juhtimiskoolituselt, mis oli tõesti väga asjalik ja huvitav. Sealt sai nii praktilisi nippe, mida tööelus rakendada, kui üldiselt soovitusi oma suhtlemisoskuse parandamiseks. Ja natuke teooriat ja diagramme ka.

Üks asi, mida koolitajad kohe alguses hästi tegid, oli tutvumismängud. Jaa-jaa, ma tean, et kellelegi ei meeldi need kui idee, sa pead kohe alguses oma mugavustsoonist välja tulema ja võõrastega juttu puhuma hakkama, aga tegelikult kui hästi nad toimivad! Me kõik tegime mingi kuus tiiru üle toa ja valisime endale uue partneri, kellega kaks minutit etteantud teemadel lobisesime. Pärast seda olid kõik kõigiga tuttavad ja üldises vestlusringis sõna võtmine ei olnud enam üldse pingutav. See oli nüüd loomulik.

Jää murti kohe ära.

"Te saate kohe selle harjutuse käigus ka midagi enda kohta tähele panna," ütles koolitaja kavalalt, "nimelt seda, kas te olete partneri valija või see, kes ootab, et teda valitakse."

Mina olin iga kord see, kes ise valima läks. Ja kes esimesena rääkima hakkas. 

Me tegime ka midagi nii hirmutavat nagu rollimängud, mida linti võetakse. Ja pärast analüüsisime kõik koos need videoklipid läbi ning arutasime, mida tegid inimesed hästi, mida võiks parandada, nende kehakeelt jne. Kõik pabistasid kohutavalt. Ma võin öelda, et mina suhtusin sellesse suht yololt. Ma arvan, et kui sa oled esimest korda oma häält lindilt kuulnud, siis ei suuda sind enam miski kõigutada. Sa juba tead, kui kohutav sa teistele paistad :D

Me tegime seda harjutust mõlemal päeval ning kuna gruppides oli rohkem inimesi kui kaks, siis üks sai alati lindilt välja jääda ja vaatleja olla. Ma ei kasutanud võimalust vaadelda, vaid ronisin mõlemal päeval agaralt lindi peale. Ma kuidagi kardan viimasel ajal igasuguseid asju vähem. Insta yolo ju. Ja ma ka vaatasin ennast seal täiesti rahulikult. Üks neiu, kes oli lihtsalt imeilus, pisike ja sale, suuuurte silmade ja nukunäoga, peitis oma silmad, kui tuli tema kord ennast lindilt vaadata. Inimeste taju on mõnikord ikka natuke häiritud. Sa oled nagu haldjas, mis sulle enda kujutise juures ei meeldi?:D

Grupitöid tegime üldse palju. Kui keegi minu grupist ütles, et mina tehku meie esitlus, siis ronisin ainsagi vastuväiteta tahvli ette. See on minu juures midagi uut - mitte karta avalikku esinemist. Mul on tunne, et nendel esimese päeva alguse tutvumismängudel oli suur osa närvi kadumises ja vabas õhkkonnas. 

Huvitavaid mõtteid sai sealt palju. Aga üks teooria, mis mulle eriti meeldis, oli agressiivsuse-alistumise skaala. Inimesed käituvad üldjuhul kas natuke oma ideid pealesuruvamalt või alistuvamalt, minnalaskvamalt (ah, mis nüüd mina, teised teavad paremini). Keegi ei ole päris skaala üheski otsas ning kõige parem, kui sa oled ennastkehtestav, seal keskel. Tead, mida sa vajad, mida sa tahad, kuidas seda saavutada, kuidas kuulata oma partnerit ja panna teda rääkima. Tasakaalukas.

Meilt küsiti, kas me tajume end pigem agressiivsemate või alistujatena. Mina tundsin endas kindlasti ära rohkem agressiivset tüüpi. Mina tean paremini, mina otsustan. Samas on inimeses jooni mõlemast poolest ning ta võib kodus käituda ühtmoodi, tööl teisiti. Ka mina olen vahel alistuv, lasen endaga juhtuda, lasen otsustada teistel, et mulle ei langeks vastutust. Aga reeglina mitte. 

No ülipõnev ikka. Kuigi kõik need erinevad suhtlemistehnikad võivad vahel jätta natuke kunstliku mulje. Ja sellise mulje, nagu oleks loomulik, automaatselt tulev suhtlemine nüüd keelatud. Et sa pead pidevalt ennast tagasi hoidma, teist peegeldama, laskma tal rääkida, meelitama teda ennast lahendusi otsima, mitte pakkuma neid ise - sest probleemne inimene hakkab oma probleemiga tegelema vaid siis, kui tal on tunne, et ta on ise selle lahenduse välja mõelnud. Ühesõnaga igasugune endast välja minemine ja vihastamine oleks nagu fopaa. Kuigi seda tuleb ikka ette ja see on ka normaalne! See on normaalne.

Improviseeriks?

Eelmisel nädalal mõtlesin, et käiks vaataks midagi naljakat. Tallinnas käis parasjagu komöödiafestival (jumal õnnistagu Tallinnat ja kõige rohkust, mis siin valitseb). Üritusi oli palju, osad välja müüdud, osad saadaval, ja mina võtsin pileti improvisatsiooniteatri etendusele Tallinna Kammerteatris. Järjekordselt üks pisike-väike teater Kalamajas, nagu Teoteatergi. 

Improkomöödiat pole ma varem näinud. Ma tean küll, mida see tähendab, ja et selle esimene reegel on: tuleb kõigega nõus olla, mis su kaaslane laval ette paneb. Ütled jah ja lähed mänguga kaasa, ja palju häid asju võib sündida.

(Tegelikult tuleb mulle meelde, et keskkoolis meile tehti kunagi kogunemine ja tutvustati improkomöödiat, aga sellest šõust ei mäleta ma muud kui et keegi laval kasutas sõna "klubi" sisseütlevas käändes vormi "kluppi", mis mulle niimoodi meeldima hakkas, et seda siiamaani ka ise kasutan.)

Aga mul oli tunne, et selline etendus võib olla nii naljakas kui ka kohutavalt piinlik. Publiku jaoks. Oleneb, kuidas läheb. Aga võtame riske, eksju :D Kui nemad laval saavad kõigi nende inimeste ette astuda, ilma et neil oleks aimugi, mida järgmine hetk ütlema hakkavad, siis mina saan vähemasti publikus istumisega hakkama.

Esimene asi, mida ma Kammerteatrisse astudes nägin, oli üks tüdruk, kes mulle kevadel esmaabi õpetas, ja keda ma olin juhuslikult näinud samal hommikul Reval Cafes hommikust süües. Mul oli juba hommikul imelik teda näha, sest mulle tuli insta meelde üks unenägu, mida ma temast kevadel nägin ja millest ma praegu lähemalt rääkima ei hakka. Aga kõik oli okei, sest tema mind ära ei tundnud.

Ikkagi on kummaline Tallinna eri osades sama inimest ühe päeva jooksul kaks korda näha.  

Etendus ise oli kolme trupi esinemised. Esimene trupp tõmbas rahva käima. Ma paneks siia nende nime ka, aga jumala eest ei mäleta mitte ühegi trupi nime. Aga esimesed olid tõesti head. Kõik, mida nad tegid, oli nii lühike. Ja ma ütlen, et sketši lühidus osutus sellise naljavormi puhul väga suureks plussiks. Mitte miski ei jõua rappa joosta, on võimalus kohe ja praegu paar tabavat nalja teha ning kõik naeravad. Nad mõtlesid ka kohapeal räppe ja laule välja - meie etteantud sõnadest. Ma karjusin kohe "karu" ning võite arvata, et karu ka ühe räpi sisse sattus. 

Teises trupis oli kaks noormeest ja nemad tegid ühe pika sketši. See polnud halb. Aga natuke venis siiski. Neil oli täiesti olemas oskus tühjast õhust häid nalju välja võluda. 

Aga siis tuli kolmas trupp ning ma pean ütlema, et nemad olid siis selle õhtu piinlik osa. Neid oli neli tükki, mida võib-olla liiga palju - või ma ei tea, miks kogu lugu kähku koost ära vajus ja üldse naljakas ei olnud. Nad tegid aeg-ajalt loo sisse pause ning küsisid publikult soovitusi, kuidas tegelaste teele takistusi ette veeretada, et põnev oleks. Aga ma leidsin end soovimas, et nad oleksid selle õnnetu sketši eksprompt hüljanud ning palunud soovitusi täiesti uueks.

Igatahes venis see lugu nii kohutavalt, et selle lõppedes põgenesin ma kergendusega.

Kuid kaks kolmest ei ole sugugi halb tulemus ning sealjuures saan ma täiesti aru, kui raske on sellist komöödiavormi läbi viia. Respekt igal juhul kõigi vastu, kes sellega üldse tegeleda julgevad.

Ja järgmine kord lähen vist uuesti :D

Ma tahan ka elada

Väljas on juba kaks päeva selline ilm, et... sügis, noh. Sajab vahetpidamata. Täna pole vihm hetkekski lakanud. Sirutasin end kella kahe paiku voodis teki all ja mõtlesin, kas ma tõesti jään nüüd terveks päevaks sisse ega tee mitte midagi. Aga niimoodi ei taha ma oma elu elada. Ma panin ennast riidesse ja läksin välja vihma-tuule kätte. 

Bussis oli jälle keegi haisemas. Jõi alksi, laotas oma kilekotid igale poole laiali ning tagatipuks kratsis oma pead ja õngitses sealt midagi, mis kahtlaselt täide moodi tundusid. See oli õudne. Ma vabandasin end oma istmelt välja ja läksin ütlesin ees istuvale alkarist naisele vigases vene keeles paar krõbedamat sõna.  "Nu i što?" küsis ta vastu. Ma raputasin pead ja läksin istusin bussi esiossa. Jah, temasugustel on täiesti ükskõik, kas keegi neile midagi ütleb või mitte, aga vähemalt endal on kergem. Ei pea vaikselt oma viha sees marineerima ja kellegi haisu ning täisid pealt tunnistama. 

Ning kui rohkem inimesi endale munad hangivad ja neile tähelepanu juhivad, siis võib-olla hakkab neil piisavalt ebamugav, et nad ei roni enam bussi.

Minu viha võimendab veelgi asjaolu, et paar päeva tagasi oma kodupeatuses istmelt tõustes tundsin ma äkki, et mu püksid on märjad. Ma ei olnud seda tundnud terve sõidu vältel, aga püsti tõustes tundsin. Mind vallanud õudust on väga raske kirjeldada. Ma oletasin kohe, et olin kellegi kuse sisse istunud. Kodus pükse nuusutades selgus vähemalt, et tegu oli õllega, aga väga palju rõõmsamaks see mind ikka ei muutnud. 

Peale selliseid intsidente lähen ma veelgi enam juurde ja ütlen, kui mulle midagi ei meeldi.

Septembris oli London

Septembris OLI London. See oli vaimustav neljapäevane reis, mis hõlmas ka ühte ööd lennujaamas, nagu mul suht alati õnnestub endale planeerida. Ükskord Riia lennujaamas oli see täiega tšill öö, sest too on mugav ja mõnus lennujaam, aga Stansted on selle kõrval täielik košmaar. Nad on isegi pinkidele sildid pannud, et palun siin mitte pikali heita! Nad vihkavad magajaid. Ja lennujaam ise on külm ja kõle ja mitte kuskil pole telefoni laadida. Nagu mingid noormehed minu kõrval kohvikus omavahel märkisid: "Mierda de aeropuerto."

Veel üks naljakas lugu on selle reisiga, nimelt ma broneerisin endale tagasilennu kuu aega hilisemaks, kui olin planeerinud. Mitte 22. septembrile, vaid 22. oktoobrile. Märkasin seda alles siis, kui paar päeva enne reisi ennast sisse registreerima asusin. Mu suu lihtsalt vajus lahti, sest midagi sellist pole mul kunagi juhtunud. Õige kuupäev on miskit, mida sa kindlasti topelt ja kolm korda üle kontrollid. 

"Well, fuck me!" ütlesin ma endale valjusti ja küsisin Ryanairi chatis, kas mul on targem endale uus pilet osta või vana lendu muuta. Tuli täpselt sama välja, nii et muutsin vana ära. Õnneks oli veel 22. septembri lennule kohti saada.

Kui ma Mirjamile sellest rääkisin, ütles ta naerdes, et järelikult peangi oktoobrini Inglismaale jääma.

Aga kõik läks kenasti ja reis ise oli imeline. Imeline. Me käisime Mirjamiga muuseumides ning poodides kolamas ja South Bankil jalutamas ja muusikali vaatamas ja baaris istumas ja lõputult kohvikutes, enamasti Starbucksis ja Pret a Manger's. Iga päev vähemalt korra Pretis, kus ma alati sõin sama asja: wrapi avokaado, spinati ja piiniapähklitega. Õieti olen nüüd peale seda jälle tavaelus ka wrapi-lainele jäänud ja midagi sarnast endale ka meisterdanud.

Muuseumides märkasin, kuidas Mirjam enne ära väsis ja mind kuskile ootama istus. Muuseumides meeldibki mulle kõige rohkem üksi käia, sest siis saab kõike omas tempos vaadata. Ja ma reaalselt vaatangi asju pikalt ja mind reaalselt huvitavadki muuseumid. Ma käin Tallinnas ka kogu aeg mõnes, Kumus regulaarselt. Ja Tartus käisin hiljuti ERMis, kus mulle väga meeldis.

See pole minu jaoks mingi kohustuslik kultuuriprogrammi osa, mis tuleb ära teha, vaid miski, mida ma päriselt naudin. Ma ei teegi kunagi kohustuslikku kultuuriprogrammi. Töö juures küsisid mõned, kas ma olen Londonis käinud selle suure ratta peal või Big Beni juures või kusiganes. Minu vastus oli kogu aeg ei :D Ma pole üldse neid turistikaid asju teinud. Minu London on põhimõtteliselt lihtsalt... tänavad. Mulle meeldib lihtsalt olla.

Ja mõned kohtumised jäävad nii mõnusasti meelde. Näiteks kaks ehitajat, kellel oli parajasti lõunapaus ja kes istusid tänava ääres kuskil aknalaual, rüüpasid oma kohvi ja lugesid laialt lahti löödud lehte. Nii mõnus hetk kuidagi - inimesed, kes oskavad elu, antud juhul oma lõunapausi nautida. Mina ise lülitun töö juures lihtsalt töölainele, minu lõunad on lühikesed ja pausid veel lühemad. Ma ei malda istuda, mul on peas nimekiri asjadest, mis ma tahan ära teha.

Aga ka teistmoodi võib.

Või kui me Mirjamiga istusime Starbucksis ja rääkisime pikalt elust, siis korraga üks mustanahaline noormees segas vahele ja küsis, kas ta võib oma telefoni meie lähedal laadida.

"Ikka," ütlesin mina, "aga mis su PIN-kood on?"

Ta jäi mind hetkeks jõllitama, aga siis hakkas naerma ja ütles, et me võime ta telefoni kasutada, kui tahame. Kui me ära läksime, siis tegi ta mulle silma.

Üldse hakkas mulle seekord nii palju mustanahalisi mehi silma. Ei teagi, miks. Muusikal, mida me vaatamas käisime, "Book of Mormon", selle trupis oli ka palju mustanahalisi, see oli oluline osa loost. Igatahes, kui lõpus plaksutati ja kiitusi karjuti, siis jäi mu pilk pidama ühele tüübile laval, keda ma terve etenduse jooksul ei olnud tähele pannud. Aga siis korraga panin, ja tema mind ka. See oli hästi lahe, me lihtsalt vaatasime üksteisele mitu minutit silma, samal ajal kui kõik ümber plaksutasid ja püsti tõusid. Ma vahepeal kahtlesin, kas ta vaatab ikka mind või kujutan seda ette, aga me istusime kolmandas reas, päris lähedal, nii et ma nägin päris hästi, kuhu ta vaatab. Ning vastasel juhul oleks pidanud keegi minu vahetus läheduses teda pingsalt vaatama, et ta niimoodi vastu jõllitanud oleks.

Kui me ära hakkasime minema, maigutas ta suuga "Hi", aga selleks hetkeks sai mu julgus otsa ja ma läksin lihtsalt ära. Aga mulle jäi see meelde, sest maailmas on vähe seksikamaid asju kui lihtne pilkkontakt. Ja mul on tavaliselt natuke raske inimestele otsa vaadata.

Aga muidu veel mõnusatest hetkedest: South Bankil käisime ühest raamatupoest läbi, kus ma ostsin Paula Hawkinsi uusima raamatu ja kogesin nii head klienditeenindust, et kirjutasin neile hiljem e-kirja, millele väga võluvalt vastati. Üldse on seal klienditeeninduses rohkem vaba suhtlust ja small talki, näiteks küsib Preti teenindaja sult, kuidas su päev on läinud. See on armas.

Ning Tate Moderni poest ostsin endale ühe Kandinsky maali repro, mis mul praegu seinal ripub. 

Ja ilm oli mõnus soe. Hommikuti tõusin enne Mirjamit, tegin endale hommikusööki ja maailma suurimasse tassi kohvi ning ronisin tema rõdule, kust avaneb imeilus vaade Londonile. Ise olin nii õnnelik, et vaata, et nutma ei hakka :D

Juulis aga sõidame Nati ja Mikoga Pariisi. See reis on nüüd kindel mis kindel ja sissemaksedki juba tehtud. Woohoo! Ma saan lõpuks ometi Pariisi, mis on üks minu unistuste sihtkohtadest.