Tiina oli minu juures ööseks ja hommikul voodis lebotades tõmbas ta sõrmega üle oma iPhone'i ekraani ning pomises endamisi: "Kitseküla neliteist kaheksateist."
"Mida?" küsisin ma tema kõrval silmi oma telefonist tõstes, sest midagi nii õudset äratab ometi tähelepanu. "Kitsekilo? Misasja?"
"Kitseküla," ütles Tiina. Tiina vaatas oma päevast rongiaega üle, aga mina ehmusin, et ta tšekkab Balti jaama turu kitseliha kilohinda... et teha õhtul maitsvat marineeritud kitse või midagi.
Milline košmaar.
Minu maja vastas ehitatav maja kerkib jõudsalt. Kui meie parajasti voodis teed jõime, askeldas meie silmade kõrgusel rõdul kuldse kiivriga ehitaja. Askeldamise all mõtlen ma seda, et ta seisis kuninglikus poosis, käed rõdupiirdel, ja vaatas alla, nagu oleks kogu koht tema oma.
"Ta on nagu kuningas oma kuldse kiivriga," ütles Tiina.
Siis pani ehitaja kõige krooniks ette suitsu ning ta kuninglikule hoiakule lisandus veel cool-faktor.
"Öelgu nad suitsetamise kohta mida iganes, aga see näeb lahe välja," ütlesin mina.
"Jaa," nõustus Tiina.
"Kindlasti üks argument suitsetamise poolt," ütlesin mina. Sellel hetkel tekkis Tiinal ehitajaga pilkkontakt ning ta kiljatas ja taganes akna juurest - mis on juhtumisi ka viis, kuidas mina oleks reageerinud.
Enne, kui kumbki oma päevaste toimetuste juurde läksime, käisime hommikusel kirbukašopingul.
"Ma magasin öösel nii hästi," ütles Tiina magusasti.
"Mina ka. Ma nägin ühte meest unes, keda ma ei tea."
Tavaliselt näen ma unes mehi, keda tean, nii et see on midagi uut.
"Ahaa," ütles Tiina kavalalt.
"Kas sa tahad, et ma sulle sellest räägin?"
Tiinal ei olnud kuhugi põgeneda, sest ta oli aheldatud bussi minu kõrvale.
"Ma vahetasin parajasti riideid ja üks võõras mees astus sisse. Ma ütlesin, et vabandust, siia praegu ei saa, sest ma vahetan riideid. Ta mõtles natuke ja astus ikkagi sisse... Ja üles ärgates oli mul raske uskuda, et uni võib kesta max kümme minutit, sest seal sees olles on see nagu terve päev."
Ja sellel noodil ma postituse ka lõpetan :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar