Ära ennast analüüsi, lõppeb halvasti

"Kuidas su koolituse viimane moodul oli?" küsis mu ülemus.

Ma jäin mõtlema. "See oli... imelik. See võttis mu emotsionaalselt läbi."

See oli kolmas osa eelmisel kuul alguse saanud juhtimiskoolitusest. Seekord keskendusime me palju enesejuhtimisele - ja mulle pole mingi uudis, et see osa on mul nõrk. Ma võin olla laisk nagu limukas ja mittemotiveeritud nagu... mittemotiveeritud limukas. 

(Seda siis puhtalt isiklikes asjades. Töö juures olen ma kindlasti üks kõige rohkem motiveeritud inimesi. Millegipärast ei suuda ma isiklike eesmärkide puhul leida seda, mis mind käima ja tegudele lükkaks.)

Aga minnes tagasi koolituse juurde, siis algus oli hea. Me kõik veel mäletasime üksteist ja oli vaja ainult üht pisikest mängu alguseks, et jää murduks ja kõik läbisegi seletama hakkaks. Me küsisime üksteiselt, kuidas selle või teisega vahepeal läinud oli. 

Me isegi tegime jälle rollimänge, seekord küll ilma kaamerata. Tehti kaks gruppi ja kummaski pidi kaks inimest peaosa mängima, sellal kui teised olid nende alluvad :D Meie grupis ei suudetud kuidagi leida teist peaosalist, kõik vaatasid maha või kuhugi aknast välja, nagu nad oleksid ajalootunnis ja õpetaja ootaks kedagi kodust tööd jutustama. Keegi osutas minule.

"Davai," ütlesin ma ükskõikselt. Paljud neist on minus reaalselt inimeste juhtimises palju paremad, aga mina olen nendes rollimängudes kõige parem. Ma ässan seal täiega. Minu elumoto: teoorias tugev :D 

Pärast hakkasime enda kohta igasugu analüüse tegema, ja seal mul rappa kiskuski. Meid õpetati oma aega planeerima. 

"Ilma planeerimiseta ei saa," ütles koolitaja säravalt. "Nii isiklikus kui tööelus."
Meile anti soovitus, kuidas planeerida oma päeva. Kõik terves ruumis läksid elevile ja tõid lagedale oma märkmikud. 

"Ärge unustage planeerida oma söögiaegu, ja mida iga päev süüa," andis koolitaja nõu. "Ja transpordile kuluvat aega."

Päeva planeerimise töölehe lõpus oli soovitus: plaani õhtul ära järgmine päev.

Ma tundsin, kuidas mul süda natuke pahaks läks. Ma pole absoluutselt selline inimene. Ma olen palju spontaansem. Minu jaoks oleks selline minut minuti haaval oma plaanide paikapanemine võrreldav põrguga. Nii ahistav.

Samas on enamikel inimestel seal olemas pere ja selles mõttes ma sain nende õhinast aru küll. Et laste koolivaheaegu ära ei unustaks, tuleb need üles kirjutada. Ja mul on ka mingi aastakalender sahtlis, kuhu ma kord kuus, peale oma graafiku teadasaamist, panen kirja oma Kassiabi päevad, ja lisaks kõik muud üritused, mida ma ette tean. Samuti kui mõni sõber on Tallinna tulemas, kirjutan selle sinna üles.

Aga kogu seda mõtteviisi ma mõista ei suuda. 

Peale seda tuli meil hakata analüüsima oma emotsionaalseid vajadusi. Kuivõrd on need meile olulised ja kuivõrd on need praegu kellegi poolt täidetud. 

Ma vaatasin oma kaarti. Mu emotsionaalsed vajadused on praegu täidetud poolikult ja mõnes osas üldse täitmata. Ma olen üldse väga suurte vajadustega ja vajan palju tähelepanu. Enamus inimesi ei suuda endast nii palju anda, nagu mul vaja läheb :D Ning mul on põhimõte: "If it's bullshit, I walk away." 

Selline suhtumine tähendab, et ma olen vahel väga üksik. Aga vähemalt pole mul sittasid sõpru. Fuck that. Maailmas on seitse miljardit inimest.

Igatahes oma täidetud lehte silmitsedes hakkasin ma mõtisklema oma eluvalikute üle ja muutusin natuke mõtlikuks. 

Edasi saime teada, et inimesele annavad energiat tegevused neljast sektorist: füüsiline (kas sa sööd ja puhkad korralikult ja liigutad ennast palju), sotsiaalne, vaimne, spirituaalne. Spirituaalse kohta ma palju öelda ei oska, sest ma pole üldse spirituaalne inimene :D Ma lugesin täna bussis Richard Dawkinsit, kas see läheb ka sinna alla?

Aga iga nädal tuleks korraldada endale vähemalt kaks tegevust igast sektorist, et püsida töökorras ja terve. Käid tantsimas: läheb nii füüsilise kui sotsiaalse alla. Tegeled loomadega: spirituaalne (ei tea... pigem ikka sotsiaalne minu arvates). Vaatad teatrietendust ja loed läbi raamatu: vaimne.

Mul on praegu füüsilise poolega, ma arvan, päris hästi. Ma püüan teha joogat ja käin aeg-ajalt ujumas. Unega on mul alati hästi olnud, ma magan nagu kass. Ja söön ka päris tervislikult - olen endale tekitanud harjumuse spinatit süüa. Alguses see üldse ei maitsenud mulle, aga nüüd arvan, et täitsa mõnus ja krõmpsuv on.

Vaimne... jaaaa, no lugeda võiks ikka rohkem. Aga nüüd ma kulutasin oma telefoni neti kuupaketi kahe nädalaga ära ning selle kuu ülejäänud bussisõidud kuuluvad rahuga Richard Dawkinsile :D

Spirituaalsest ma rääkida ei taha. 

Ja sotsiaalsega on pekkis. 

Aga okei, ma püüan ikka kuidagi olla. Kuulan praegu siia juurde Everything Everythingi, mis on parim bänd maailmas ja muudab mind alati emotsionaalseks.

Ja homme tuleb emps Tallinnasse ning me läheme lõunale. Küll mu emps on mõnus. Kui mul muud pole, siis emps on ikka. 

Kui ma töö juures oma elu kurtsin, siis ütles mu ülemus:"Minu parim sõber on mu laps. Sünnita ka endale laps."

Hea plaan, aga see nõuaks mehe leidmist, keda ma esimese kolme päevaga ära ei suudaks ajada :D