Eesti film jälle ringiga tagasi alguses

Viimasel ajal, kui ma näen kinokavas Eesti filme, ei ehmu ma enam ära ega löö risti ette. Lähen tšekkan hoopis üle. "Sangarid" mulle päris meeldisid. "Päevad, mis ajasid segadusse" meeldis väga.

Olen näinud mõlemat praegu kinolevis jooksvat Eesti filmi: "Minu näoga onu" ja "Keti lõpp". 

"Minu näoga onu" läksin vaatama, õieti aru saamata, millest see räägib. Räägib aga depressiivsest muusikakriitikust (Rain Tolk), kes läheb oma kallimast lahku ja maale oma pere vanasse majja elama. Seal liitub temaga ta isa (Roman Baskin), kes ütleb, et tal enam palju elada pole, aga nüüd tahaks ta viimased elupäevad oma pojaga veeta. Poeg Hugo, kelle kasvatamisse ta kunagi eriti panustanud pole, ei ole sellest üldse vaimustuses.

Kõlab masendavalt? Kõlab nagu mitmetunnine, aeglaselt kulgev lugu üksindusest, sihitusest, elu lõpust, kahetsusest, raamatutest, mis on autorile elu mõte, aga mida mitte keegi ei loe? 
Noh, seda see ongi. It just goes from bad to worse. Vot just see on see, mille pärast ma Eesti filme nii pikka aega pelgasin. 

Ma ei saa öelda, et ma seda täiesti vihkasin. Ikkagi meie oma asi ja seda peab toetama. Evelin Võigemast oma psühhoterapeudi rollis oli hea. Temas on seda miskit, seda lavakohalolekut, ta mängib oma osa välja. Võib-olla sellepärast on tema ka teises uues filmis, "Keti lõpus". Natuke nagu Mirtel Pohla, keda võib pea igas filmis näha. 
Aga Rain Tolk... No vot, ma ei saagi aru, kas ta näitles hästi või halvasti. Seda kohmetut, nohiklikku, eluvõõrast suhtumist, pilkkontakti vältimist oli nii palju, et tekitas vaatajas piinlikkust. Aga eks see oligi taotlus? See oligi tegelaskuju. Ta mängiski selle nii välja, et ebameeldiv vaadata oleks. Ah, ma ka ei tea. Igatahes ajas mind närvi tema repliik peaaegu iga asja ja olukorra peale: vaadata maha ja pomiseda: "Vabandust, jah..." Ta vabandusjahhitas kümme korda filmi jooksul, ja see muutus kiiresti tüütuks ning pani juurdlema, kas talle poleks võinud midagi löövamat suhu panna. 
Roman Baskini mängitud isa oli veel omakorda koshmaar. Ta korrutas kogu aeg, kuidas oli minevikus olnud kuulus muusik, kellest on enam keegi kuulda ei taha ja keegi ei armasta. Oleks tahtnud saa juba üle! karjuda. Ta oli igal pool Rain Tolgil jalus, käis ringi katkiste ja supiplekiliste riietega ning vetsus lahtise uksega. Jällegi, see ei räägi midagi filmi kvaliteedist, et see konkreetne tegelane nii vastumeelne välja kukkus, ta pidigi seda olema. Võib-olla siis hoopis hea, kui nii tugevaid tundeid äratas? 
Kokkuvõttes selline film, mida kellelegi soovitada just ei julgeks. 

Teine äsjanähtud Eesti film, "Keti lõpp", läks omadega natuke samasse auku. See oli masendav. Taaskord ei mõelnud ma kinosaalis, et miiiiiks ma seda vaatan, õudne - see polnud midagi traagiliselt halba. See oli lihtsalt natuke tuim ja aeglane ning tumedates toonides. 
Kuigi nad tegid seal iseenda üle nalja, mis mulle alati meeldib. Kaks tegelast rääkisid omavahel ühest Eesti filmist, mida nad hiljuti näinud olid, ja naine ütles mehele: "Eesti film, mis lugu seal ikka on." Ha! 
No ja polnud siingi väga mingit lugu. Oli üks päev, lõpmatuseni veniv hall talvepäev, selline, mis paneb seest lõdisema ja sunnib teki alla peitu. 
On kiirsoogikoht, "Kett". On neiu leti taga (Maiken Schmidt), kes seal päev otsa seisab ja püüab aru saada, kas ta veel eksisteerib, kuivõrd koht on nii tühi ja kui ka keegi sisse tuleb, kohtleb ta teenindajat nagu tühja kohta. On armastajapaar, kes teda ignoreerides valjult oma arveid klaarib (see koht oli tegelikult naljakas... Ja Evelin Võigemast mängis naispoolt). Mõni unustab üldse maksta. 
Siis tuleb sisse noormees (Hendrik Toompere jr jr), lajatab lauale oma muljetavaldava mitme magistrikraadiga CV ning küsib tööd. See on ka naljakas, kuigi Maiken Schmidt siin mind oma natuke hüsteeriliste reaktsioonidega alt vedas. Tema rolli oleks saanud esitada mõjuvamalt, ma arvan, et ta polnud päris täppi valik. Hendrik Toompere jr jr küll. Kaamera armastab teda ja mina ka :D Temas on mingit mahedust. 
Veel oli hästi välja kukkunud noore koolitüdruku Lua roll (Ester Kuntu). Neiu marsib sisse, võtab latte ja kolm telefonikõnet, milles kolmele eri mehele sujuvalt valetab, et on kuskil mujal. Siis laseb ta ühel oma austajatest ära viia, värvib kiiruga huuled punaseks ja jookseb välja, jättes kohvi eest maksmata. 

"Keti lõpp" mitte kuhugi lõpuks nagu ei vii. Natuke mõtteainet annab küll ja naerda saab ka. Vaatamist kahetsema just ei pane, aga vaimustust ka ei tekita. 

Aga ikkagi lähen järgmine kord uuesti Eesti asja vaatama. Ma ei karda enam :D Andke mulle, mis teil pakkuda on, ma võtan kõik vastu!