Andsin juba kolmandale Eesti filmile lühikese aja jooksul võimaluse. Seekord olid kinolinal "Svingerid" - rämedate naljadega komöödia, mis pidi erinema teistest, masendavatest Eesti filmidest. See pidi käima tõmbama.
Mind see ei tõmmanud käima. Ma toetasin kinosaalis poole ajast pead kätele ja mõtlesin, et mida ma vaatan - ja miks?
Esiteks oli filmi peamine nali Puhja. Elina Purde tegelaskuju oli pärit Puhjast, mis oli absoluutselt haletsusväärne. Ta püüdis seda ära unustada, aga tema rikas mees (Jan Uuspõld) tuletas seda talle kogu aeg meelde, enamasti ähvarduse vormis: "Kui sa seda ei tee, kebi tagasi Puhja elama."
Võluv.
Mind (ma olen ka Puhjast pärit) ei häirinud see nali kui selline, vaid häiris selle liigne kasutamine. Kogu aeg, üha uuesti ja uuesti. Kas muutub ikka naljakamaks, kui seda sada korda öelda? Samuti nimetas Elina Purde tegelaskuju seda linnaks, aga see pole linn kunagi olnud. Seal on umbes kümme maja, mis linnast me räägime? :D
Just asjade korrutamine oli "Svingerite" juures suur probleem. Elina Reinold ütles iga kahe minuti takka: "Superluks". See pidi olema tema käibefraas, aga see ei mõjunud kuidagi naljakalt. Näiteks püüdis ta mees teda teise paariga seksima meelitada, tema ei tahtnud seda teha, pööritas kümme korda silmi ja ütles: "Superluks". Kas tundub naljakas? Või tundub... kergelt rapey?
Mu järgmine probleem selle filmi juures oligi mingite olukordade väljamängimine humoorikatena, mis tegelikult olid väga rapey alatooniga. Asi pole üldse selles, nagu ei tohiks teles või kinos näidata vägistamist. Kõige jaoks on oma koht, kui sisu seda nõuab. Aga näidata seda nii, et näitaja ise ka aru ei saa, mida ta oma filmis kujutab, on nõme.
Üks stseen. Elina Purde ja Jan Uuspõld hakkavad auto peale minema, et teise paari juurde sõita. Elina Purde ütleb mitu korda sõnaselgelt: "Ma ei taha ühegi võõra mehega seksida", mille peale Jan Uuspõld vastab, et istugu parem autosse, sest temal isiklikult on vajadused, mis tuleb täita. Et vastasel juhul võib Elina jääda unistamagi oma kihlasõrmusest ning tegelikult võib üldse tagasi Puhja sõita.
Nii... õõõõh.
Teine stseen. Jälle Jan Uuspõld (talle ikka sattus selles filmis neid imelikke stseene) ja seekord teine Elina, Elina Reinold voodis. Hakkasid seal hullama, poole pealt mõtles Elina Reinoldi tegelaskuju ümber, et ta ikka armastab omaenda meest, ja palus Jan Uuspõllul lõpetada. Seda viimane ei teinud. Elina ütles sõnaselgelt: "Ma ei taha seda teha," "Ära katsu mu rindu" ja "Ära rulli mu seelikut üles", millele Jan Uuspõld vastas naljakate repliikidega ning üritas tema põlvi laiali rebida, mille peale inimesed kinosaalis naersid. Minu jaoks oli see ebamugav vaadata.
Ja ärge arvake, et film seda kõike ise teadvustas või Elina Purdest ja Jan Uuspõllust mingit hoiatavat lugu vormis - kuidas ei tohi oma naisega käituda. Räägin lõpu ette ära - hoiatus! - aga lõpus kingib Jan Elinale kauaoodatud kihlasõrmuse ja see on tore ja kõik on hästi, sest kivid on ilusad! Jeeei!
Niisiis, stsenaarium oli minu arvates nõrk. Keegi kuskil kiitis näitlejatöid, aga jälle ma ei saa nõustuda. Nii kahju. Mul ei ole mingit rõõmu siin seda filmi materdada, aga ma siiralt ei oska midagi head selle kohta öelda. Ootasin Elina Reinoldi osatäitmist, sest ta on mu lemmik. Aga ta näitles seekord niiii üle. Jälle see eesti näitlejate tendents, et mida valjemini, seda parem on?
Võib-olla oli asi režissööris? Lavastaja oli lätlane Andrejs Ekis. Mul on kõva kahtlus, et ta käskis kõigil näitlejatel panna vunki juurde ja teha valjemini, rämedamalt, rohkem üle võlli. Kahjuks minu maitse see pole.
Vaene "Svingerid". Mina soovitaks selle küll vahele jätta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar