*

Ma tahaks emotsioooooooooni. Ma tahan midagi, mis paneks mind end tundma elusana. Nagu ma oleks veel olemas. Vahel ma ei tea, kas olen.

Töö juures hüppasin üleeile ühele oma töökaaslastest ligi ja kallistasin teda.

"Issand jumal," pobises ta.

"Mul on lähedusevajadus," teatasin ma oma toimetuste juurde tagasi minnes. 

"Mul on ka," ütles ta vaiksemalt.

Mida sa siis jumalat appi karjud? Võta vastu, mis sulle antakse.

(Hahaha, ülihaige, kogu lugu oleks teistsugune, kui üks meist oleks mees olnud. Kõigel oleks kohe ahistamise-mekk juures.)

Aga emotsioonid ja mida iganes, miks ma tegelikult siia kirjutama hakkasin - ma tahtsin öelda, et ostsin täna endale imeilusad talvesaapad.

Imeilusate all ma mõtlen, et paljud inimesed vaataks neid ja oleks nagu meh. 

Ükspäev rääkisin emaga telefonis ja kirjeldasin, milliseid saapaid ma otsin.

"Oota, sa tead küll, milliseid ma mõtlen. Sellised helepruunid, lühikeste säärtega ja ümarate ninadega. Kõigil on praegu sellised."

"Sellised paeltega?" küsis ema teraselt. "Oo, Liis just ükspäev nägi tänaval selliseid ja ütles, et Anne-Maile meeldiks need."

Igatahes ma ostsin endale sellised, aga hallid. Ja nahast. Seest ja väljast. Ma ostsin endale viimati saapaid nii ammu ning alati olen neid ostnud hinnast lähtuvalt. Nii et mu vanades saabastes jalg ei hinganud ning see pole mugav.

Nüüd ma tahtsin endale midagi ilusat. Aga veelgi rohkem mugavat. See kõlab klišeena, aga mida vanemaks saan, seda rohkem hindan ma riietuse ja kingade juures mugavust. Ma ostan kõik oma riided puuvillast, et keha saaks hingata. Ja kontsad võivad põrgusse käia. Kui ma tahan kõrgem olla, siis täistallaga kontsad on ainus mööndus, mille olen nõus tegema.

Saapa puhul on mõnus madal konts ikka parim. Tatsa mööda linna nagu inimene. Nii mugav on.

Ja nii hea on osta endale midagi iiiiiiiiiilusat ja mugavat, mis on su eelarvest väljas, aga fuck that. Asi, mille üle sul on lihtsalt nii hea meel.