Meil on nüüd perega ühine Whatsappi grupp. Liis tõmbas emale rakenduse alla ja õpetas kasutama. Nüüd saadab ema kogu aeg armsaid pilte, näiteks sätib Päärile kaabusid pähe (või tagumiku otsa) ja teeb kähku klõpsu.
Samuti uurib ema, kuidas smaile saata, ja saadab siis Liisu õpetuste peale terve posu. See on nii armas, et olen juba töö juures inimestele näidanud.
Rääkisime emaga äsja ja kõne lõpus märkis ta, et ma ei olegi Pääri kohta küsinud.
"Ta nagunii magab," arvasin mina.
"Tegelikult vaatab ta praegu Kodutunnet."
"Mida sa ajad?" vihastasin ma.
"Ta istub diivanil ja jumalast vaatab Kodutunnet!" korrutas ema kangekaelselt.
"Sae pekki," ütlesin mina. Esiteks ei vaata kassid telekat. Teiseks, kui nad ka telekat vaataks, ei vaataks nad Kodutunnet, sest see ei pakuks nende olematule empaatiatunnetusele midagi. Neil on täiesti suva kõigist inimestest, seega on neil ka suva kannatavatest inimestest... Kui neil selle üle just hea meel ei ole.
*
Sain Miko ja Nati käest haledalt piljardis tuupi. Piljardilaud on lihtsalt nii suur, ma kordan seda alati, kui mängima satun. Minu esimene kogemus selle mängu alal oli minipiljardiga, ja peale seda ei suuda ma tegeliku mängulaua mastaapidega mitte kuidagi leppida.
Ma ei suuda seda palli isegi normaalse tugevusega lüüa, vaid kõksin niimoodi haledalt.
Aga mida iganes.
Poole päeva pealt läks Nati tööle ja meie Mikoga maandusime Ränduri pubis ning rääkisime kõik maad ja ilmad kokku. Ma ei ole ennast ammu niimoodi kellelegi avanud.
Pühapäeva hommikul vara kesklinnas oma bussi oodates hakkas minuga rääkima üks eelmisest õhtust veel purjus mees. Välismaalane, aga ma ei jõudnud teada saada, kust ta pärit oli.
Igatahes see mees küsis minult täpselt samamoodi, nagu mina olin paar päeva tagasi Mikolt küsinud: "Kas sa oled õnnelik?"
"Üldse mitte," ütlesin mina. Kohe peale seda tuli minu buss ette ja ma hakkasin peale minema.
"Siin ongi sinu valik," ütles see mees. "Kas sa lähed praegu bussi peale või jääd siia minuga rääkima."
Ma pidin tööle minema, seega ma läksin bussi peale. Ma ei mäleta, kas ta hüüdis mulle järele, et sellepärast ma polegi õnnelik, või panin ma selle oma peas juurde, aga üldiselt see sobiks selle lookese narratiiviga küll, kui ta oleks seda hüüdnud :D
Maha istudes torkas mulle pealegi pähe, et ta oleks võinud minuga kaasa tulla, kui oleks tahtnud.
Rääkisime emaga äsja ja kõne lõpus märkis ta, et ma ei olegi Pääri kohta küsinud.
"Ta nagunii magab," arvasin mina.
"Tegelikult vaatab ta praegu Kodutunnet."
"Mida sa ajad?" vihastasin ma.
"Ta istub diivanil ja jumalast vaatab Kodutunnet!" korrutas ema kangekaelselt.
"Sae pekki," ütlesin mina. Esiteks ei vaata kassid telekat. Teiseks, kui nad ka telekat vaataks, ei vaataks nad Kodutunnet, sest see ei pakuks nende olematule empaatiatunnetusele midagi. Neil on täiesti suva kõigist inimestest, seega on neil ka suva kannatavatest inimestest... Kui neil selle üle just hea meel ei ole.
*
Sain Miko ja Nati käest haledalt piljardis tuupi. Piljardilaud on lihtsalt nii suur, ma kordan seda alati, kui mängima satun. Minu esimene kogemus selle mängu alal oli minipiljardiga, ja peale seda ei suuda ma tegeliku mängulaua mastaapidega mitte kuidagi leppida.
Ma ei suuda seda palli isegi normaalse tugevusega lüüa, vaid kõksin niimoodi haledalt.
Aga mida iganes.
Poole päeva pealt läks Nati tööle ja meie Mikoga maandusime Ränduri pubis ning rääkisime kõik maad ja ilmad kokku. Ma ei ole ennast ammu niimoodi kellelegi avanud.
Pühapäeva hommikul vara kesklinnas oma bussi oodates hakkas minuga rääkima üks eelmisest õhtust veel purjus mees. Välismaalane, aga ma ei jõudnud teada saada, kust ta pärit oli.
Igatahes see mees küsis minult täpselt samamoodi, nagu mina olin paar päeva tagasi Mikolt küsinud: "Kas sa oled õnnelik?"
"Üldse mitte," ütlesin mina. Kohe peale seda tuli minu buss ette ja ma hakkasin peale minema.
"Siin ongi sinu valik," ütles see mees. "Kas sa lähed praegu bussi peale või jääd siia minuga rääkima."
Ma pidin tööle minema, seega ma läksin bussi peale. Ma ei mäleta, kas ta hüüdis mulle järele, et sellepärast ma polegi õnnelik, või panin ma selle oma peas juurde, aga üldiselt see sobiks selle lookese narratiiviga küll, kui ta oleks seda hüüdnud :D
Maha istudes torkas mulle pealegi pähe, et ta oleks võinud minuga kaasa tulla, kui oleks tahtnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar