Ma ei tea, mida keegi teine jõulude ajal tegi, aga meie igatahes õpetasime kassi jooma.
Terve aja kalpsas Päärlane ringi, soojendas radika peal käppasid, osales vestluses ja puges diivanikatte alla peitu, kui tähelepanu liiaks sai. Parajasti hakkasime jõululaua taha istuma, kui selgus, et Päär on kõige magusama koha hõivanud ning ei kavatsegi sealt liikuda.
Teine päev vaatasime telekat, kui ema äkki karjatas: "Päär, sa sindrinahk!"
Päär oli käpa ema maas puhkava joogiklaasi sisse pistnud.
"Noh, mina seda enam juua ei saa," ütles ema pahaselt, ega takistanud Pääri, kui too uuesti tuli, käpa klaasi sisse kastis ja limpsima hakkas.
Klaasis oli viinakoks greibimahlaga.
"See pole üldse loogiline," ütles Liis pead vangutades. "Talle ei saa miski seal klaasis meeldida. Viin kohe kindlasti mitte, ja greibimahl ka, sest kassid vihkavad tsitruselisi."
Päär ei lasknud ennast teoristidest häirida, vaid mekkis segamatult ema jooki edasi.
Nii et... sellega on siis korras.
Muidu olid võrratud jõulud. Me käisime emaga mitu tiiru jalutamas, sealhulgas ka surnuaias. Meilt ei puhka seal kedagi, aga ühe ema sõbranna vanemad küll, ja neile me jõulude ajal küünla alati paneme.
Mängisime ka metsikult mänge (jaa, Liis OLI sabotöör!), tegime massaaži ja lihtsalt ajasime juttu. Jõuluõhtul märkasin, et ma ei saanud kahe tunni jooksul oma taldrikutäit söödud, sest jutuajamine oli nii huvitav.
Ja nüüd on see aeg juba möödas ning käes aastalõpp...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar