Tunne kodumaad

Pisike Päärlane minu käe peal tukkumas

Elu on praegu nii päikeseline. Igasugused inimesed on praegu Eestis, keda muidu ei ole Eestis, ja see on tore. Ja kui ma natuke aega jõudsin Tallinnas paikne olla ning mitte kuhugi sõita, siis viimastel nädalatel olen jälle ringi rallinud, nii et vähe pole, nii kui vaba päev on.

Pühapäeval saime Tartus Tiina ja ta järelkasvuga kokku, sõime lopsaka hommikusöögi alati halva teenindusega Ränduri pubis. Sealne teenindus ei ole isegi enam naljakas - sinust lihtsalt ei tehta välja, isegi kui parajasti on hõivatud ainult kolm lauda.

 

Käisime kinos Jääaja jumal-teab-mitmendat osa vaatamas. Jääaeg on ikka Jääaeg - eks esimene osa oli kõige parem, aga järgmised on ka talutavad. Orav ajab ikka oma tammetõru taga ja muu jama. 

"Lõpus saavad kõik surma," ütlesin ma Tiinale. "Lugesin netist. Orav saab õnnetult hukka. Võib-olla sa peaksid last natuke ette valmistama, et talle nii šokeeriv ei oleks."

See kõik-saavad-surma-jutt on mul vana jama, mida ma kõigile ajan, kellega kinno satun. Inimesed on seda isegi kõige sulnimate komöödiate puhul uskuma jäänud. Tiina muidugi teab mind hästi ega lange enam nende trikkide ohvriks, aga ta naeratas kavalalt, kummardus lapse poole ja alustas: "Kuule, sõbrake. Sa tead ju küll, et mõnikord ei lähe kõik hästi. Ka filmides. Vahepeal juhtub õnnetuid asju..."

Jumal teab, kui kaua ta oleks seal jutustanud, kui mind ei oleks südametunnistus piinama hakanud, et nüüd last niimoodi hirmutatakse, ja ma ei oleks teda katkestanud.

"Tegid mulle tünga vastu?" küsisin Tiinalt, ja ta naeris natuke.

Eile sõitsin Viljandisse vanadele töökaaslastele külla. Istusime igasugu terrassidel, jõime siidrit nagu folgi ajal peab, ja jalutasime ka folgialal. Juba hakkas inimesi kokku voolama: parajasti oli folgi esimese päeva hommik. Kogu see melu on väga lahe. Kui Viljandi on muidu aasta läbi suhteliselt unine, siis suvel ja eriti hansapäevade ning folgi ajal seal elu keeb. Mõnus sumin.

Lämmatavalt palav oli, ja nagu arvata oli, tipnes see kõik mõnusalt värskendava vihmasabinaga, millest ma peaaegu puutumata jäin, sest just õigel ajal bussijaama jõudsin. 

Muidu oli seal kuidagi harjumatu ja naljakas olla. Viljandis. Imelik, et ma alles seal elasin. Ma tundsin end kuidagi võõrkehana.

Ja täna käisin Heleniga Tartus tšillimas. Olime mõlemad igaks juhuks bikiinid kaasa võtnud, ehkki hommikul oli pilves ilm, ja meil vedas: keskpäevaks oli mõnusalt kuum ja päikeseline ilm. Kallistasime ja hakkasime Emajõe poole suunduma üle üksteise lobisedes, nagu polekski möödas pool aastat ajast, mil viimati rääkisime. Kohe samal lainel.

Emajõe ääres polnud üldse mitte kedagi peale ühe vetelpäästja. Absoluutselt kõik on juulikuuks Tartust ära sõitnud. Arutasime Heleniga parajasti vetelpäästja ilusat keha, kui Helen natuke kohmetult ütles: "Siin kindlasti kajab. Vesi ikkagi."

Aga ma ei usu, et vetelpäästjal midagi selle vastu oli.

Vesi aga oli eriti soe ja hea ja me ujusime niiii kaua. Pärast üks lopsakas kohv Rüütli tänava kohvikus Krempel (seal kohas avatakse iga natukese aja tagant midagi uut), saatsime Polinale endast väikese video ja soovisime, et ta oleks ka meiega... Ning siis ronisime üles Toomemäele, kiikusime ja rääkisime armastusest. Mul oli tõesti üks mõnus päev :)

Kõigele lisaks on Mirjam Eestis, mille pärast ma ka praegu Puhjas tšillin. Ja veel on Puhjas ema ratas, mis tähendab, et ma kohe peale selle postituse avaldamist lähen ja teen ühe väikese tiiru sellel mahedal õhtul :)