Magus valu

Mainisin siin üle-eelmise postituse lõpus, et kuigi ma panin endale kinni massaaži õpilase juurde, loodan ma vastu ootusi, et tegu on ülihea kogemusega ja keegi reaalselt ei tee minu peal oma esimesi katsetusi.

Omg. See oli lihtsalt elu parim massaaž. Ma ei liialda. Mind pole kunagi niimoodi masseeritud ega masseerita ka enam kunagi, kui ma just tema juurde tagasi ei lähe. Paar minutit peale seansi algust olin ma lihtsalt õnnelik, et olin võtnud tund aega, sest see siin tõotas head. Kümne minuti pärast küsisin laualt: "Kas sa oled kindlasti õpilane? Sa oled hullllult hea." 

Ma reaalselt kahtlustasin, et olin kogemata kellegi teise "päris" massööri endale kahmanud ja keegi oli minu õpilase saanud. Aga ei, nimi klappis sellega, mille administraator mulle öelnud oli.

"Mul on oma firma ja ma olen seda juba aastaid teinud," vastas ta rahulolevalt. "Mul on lihtsalt vaja kutsetunnistus kätte saada."

Ma ei suuda oma õnne ära tänada, et just tema juurde sattusin. Ega see, et tegu oli mehega ja sealjuures veel kena mehega, just halba teinud, aga praegu pole see üldse oluline. Mingi hetk ma tõepoolest taipasin, et ma ei suuda enam kunagi ühegi teise tegelase juurde minna, sest kellelgi ei saaks olla paremad käed. Iga uus kogemus saaks olla ainult halvem. Mul jääb nüüd üle ainult mitte kunagi enam ennast masseerida lasta  - või siis lasta seda teha temal.

Ja ma ei teagi, kas talle olid tõesti jumala poolt antud sellised käed või oli ta hoolsalt harjutanud, aga kogu selle tund aega ma lihtsalt mõtlesin: "Oh my fucking god!" või "Niiiii hea...." 

Tavaliselt massaaži ajal ikka mingi hetk mõtled, et miks ta seda kohta teeb, seal ei ole ühtegi "punkti" ja et ma ei tunne mitte midagi või... või et kõdi on või midagi... Seekord ei olnud absoluutselt midagi sellist. Iga koht oli täpselt õige.

Massööri kogu käitumine ja olemus olid ka väga meeldivad. Ta küsis kohe alguses, kas mulle võib teha tugevalt või õrnemalt - ütlesin kohe, et tugevalt! mind ajab nõrk mudimine närvi - küsis vahepeal üle, ega mul külm ole, ega siit ega siit liiga tugevasti pole jne. Ning ta ei kippunud ise midagi rääkima, vaid vastas siis, kui mina küsisin. Viljandis oli üks massöör, kes tegi muidu suht hästi, kuigi pisut liiga õrnalt, aga ta lihtsalt rääkis kogu aeg - oma elust ja tööst. Ja mina ei tahtnud rääkida, ma tahtsin lõõgastuda. Alguses midagi mõmisesin vastu, kuid lõpuks enam isegi ei reageerinud, sest see oli ikkagi minu aeg.

See massöör pidi tegema ka spordimassaaži, ja minu meelest oli seda ka tunda. Ta tegi nii hästi ja tugevasti. Aga seejuures mitte lihtsalt tugevasti peale lajatades, vaid tundlikult. Leidis kõik õiged punktid üles. 

"Ooh, just täpselt sealt," mõmisesin ma vahepeal. "Kuidas sa teadsid?"

"Need kohad alaseljal on paljudel ülitundlikud," seletas ta, ja jätkas veidi professionaalsema jutuga selle kohta, mis lihased saavad rohkem tööd ja millised lähevad laisaks, kui neid piisavalt ei kasutata, mistõttu mina peaksin oma alaselga rohkem treenima. Ja turja.

"Aga muidu päris ilusas toonuses keha," ütles ta. "Hoiab sind püsti. Ja sellepärast sul ka mingeid vaevuseid ei ole."

Jess!

Veel olid ühed punktid õlal, mida keegi mul varem masseerinud ei olnud. Ta hoiatas mind isegi ette, et nüüd tuleb paar valusat punkti ja ma kindlasti öelgu, kui liialt saab. 

"Kust sa tead," mõtlesin ma, "kas sa oled selgeltn---"

Ja siis need tulid. Need olid nii valusad. Vot niimoodi valus pole mul ka veel kunagi seansil olnud. Aga see oli just see õige valu. Magus valu. Sellist ma ootasingi. Ma ei palunud tal lõpetada, vaid hingasin läbi selle.

Vahepeal küsisin temalt, kas refleksoloogia ehk punktimassaaž on tõesti teaduslikult tõestatud või niisama jama. Ta vastas, et tema on seda õppinud ja et see tõesti toimib.

"Reaalselt mingi tsoon minu jalal vastab mingile tsoonile mu kehal?" pinnisin ma. Ta ütles, et jah. Aga ma pole ikka veendunud.

Ja üks hetk mainis ta midagi kõhumassaažist. 

"Kas sa oled kindel, et selline asi on olemas?" küsisin ma. "Kõdi oleks."

Ta rääkis, et kui piisavalt palju teha ja piisavalt hea tegija on, kaovad need kõdiaistingud ära ning et see pidi kõhu pealt näiteks rasva põletama.

"Ma ei usu," ütlesin uniselt. "Ma ei usu, et see päriselt toimib."

(Ma tean, et see on tüütu, aga mulle on suhteliselt vastuvõetamatu kunagi millegagi nõustuda!) 

"Põhimõtteliselt iga kohta keha pealt on võimalik ja kasulik masseerida," ütles ta. Selle peale hakkasin ma vaikselt itsitama.

Kuulsin, kuidas ta muigas. "Võib muidugi vasakule ka mõelda..."

"Sorri," ütlesin vaikselt.

"...ja niimoodi asjad rõvedaks ajada, aga tegelikult on massaaž igale kehaosale kasulik."

Enne äraminekut oleksin tahtnud talle kalli teha, sest ma olin siiralt nii tänulik selle massaaži eest. Selle eest, kuidas ta ei teinud mitte ühtegi vale liigutust, ja terve mu keha oli lõõgastunud ja nagu kumises. Aga ma võtsin lihtsalt ta visiitkaardi, kiitsin teda taevani ja läksin ära.