Üks töökaaslane küsis midagi mu tuju kohta ja ma vastasin oma tavalisel passiiv-agressiivsel moel: "Ei, kõik on väga hästi. Mul on sisemuses hea tuju, ma lihtsalt ei näita seda välja. Ma olen vaikselt õnnelik."
Teine töökaaslane kuulas kõrvalt ja küsis rõhukalt: "Kas see on vaikselt või?"
Ta tundus natuke ehmunud, aga ma ei saanud aru, millele ta vihjab. Minu isiklikuks motoks on rääkida ainult siis, kui mul on midagi öelda. Midagi tõeliselt arukat. Nagu näiteks see:
Praegu istun siin, maksan arveid, värvin varbaküüsi oranžiks ja juurdlesin viimati, kas veetemperatuur viisteist kraadi on liiga külm, et ujuma minna, või saab hakkama (on küll liiga külm, tõesti on). Saatus lahendas selle dilemma minu jaoks juba eos, sest selgest taevast hakkas äkki mürisema ja välku lööma. Samas võib see tähendada, et hiljem täna on juba soojem vesi... Kas jah??
Igatahes peaksin nüüd alla jooksma, oma pesu kuivatisse panema ja siis linna kappama. Mul on kindel kavatsus täna kinos midagi head vaadata. Ma olen Tallinnas kinos käies seni eranditult ainult halbu filme valinud. Ma ei tea, miks. ma tõesti ei tea. Eile näiteks käisin vaatamas roppu komöödiat "Mike ja Dave otsivad pulmakaaslasi" ja eelnevalt sel nädalal "The Purge'i" kolmandat osa. Nagu. Miks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar