Närvidele käimise meistrikursus

Aga oh sa jumal, kuidas ma eile töö juures jaurasin. Graafik pani mind tööle ühe töökaaslasega, kellega me muidu mitte kunagi juba põhimõtteliselt koos ei ole, sest alati peab kohal olema kas tema või mina. Aga eile olime, ja ma võtsin pähe ta surnuks rääkida.

Küll ma hiilisin talle ligi ja soovisin: "Ära näppu lõika!", nii et ta võpatas, küll ma küsisin midagi kirjutades unistavalt: "Kas see on normaalne, et kellelgi on nii ilus käekiri?"

Töökaaslane kummardus mu käekirja uurima ega öelnud midagi.

"Isegi liiga ilus, kuigi ma seda ise ütlen," jätkasin ma õhinal. "Silmadel hakkab valus."

Või valasin midagi kuhugi ja kiitlesin: "Ma ei valanud isegi mitte üle. Otse purki! Kas selline osavus on reaalne?"

(Tegelikult valasin küll üle, aga jõudsin juba ära koristada.)

Töökaaslane vaatas, aga ei öelnud mitte midagi. Ta on üldse vähese jutuga vend.

Või ütlesin, et kontor helistas. "Sa oled liiga palju kohvi joonud. Meil on küll piiramatu limiit, aga nad ütlesid, et sinu limiit on nüüd täis. Liig on ikka liig."

 

Või rääkis ta teise töökaaslasega, et tal saavad õhtuks suitsud otsa.

"Siis ma lihtsalt ei tee õhtul suitsu," rääkis ta.

"Ma igaks juhuks hoiatan, et sul tuleb väga närviline õhtu ja suitsu oleks kindlasti vaja," hüüdsin ma kõrvalt. "Ma tunnetan seda ette."

"Ma lõpetan ju sinuga koos," ütles ta. "Miks ma närviliseks peaks minema?"

"Just täpselt," ütlesin ma. "Ma kavatsen päev otsa niimoodi edasi lasta. Ma tunnetan, et sul on õhtuks närvid täitsa läbi."

Õhtuks võttis töökaaslane sellise strateegia omaks, et hakkas kuidagiviisi veel vähem rääkima - ma ei tea, kuidas see võimalik on.

"Tead, mis on inimsuhtluse juures üks oluline asi?" küsisin ma. "Üksteisele vastamine. See aitab nagu tohutult kaasa. Siis ma saan aru, et sa ikka kuulsid mind."
Ta muigas, aga ei öelnud midagi.

"Kas sa lihtsalt mitte midagi enam ei ütle?" küsisin ma.

Ta ei öelnud mitte midagi.

"Mul tekib tunne, nagu seinaga räägiks. Miks sa teed mulle nii??" halasin ma. Pole vist vaja lisada, et ta ei vastanud ikka midagi, ja siis sai minu jaks otsa. Ja siis oli juba aeg koju minna.

Mis ma oskan järeldad - ainus, mis minu puhul aitab, on ignoreerimistaktika. Pange kõrva taha!