Tahaksin just nii ohata, nagu Emily Blunt "Saatan kannab Pradat" filmis, kui Meryl Streep hommikul liiga vara kontorisse saabus ja kõigi plaanid segi lõi.
Leidsin üles ärgates, et sooja vett ei ole (esimese maailma probleemid). Jälle. Juba teist korda siin elatud aja jooksul ei ole sooja vett. Millest poleks mitte midagi, kui sellest ka ette teatataks, nii et ma saaks planeerida oma peapesu eelmisele õhtule. Ja just täna olin ma eriti must ka :D
Läksin alla pesu pesema ja turvamehele selle eest maksma.
"Minu meelest pole vett," teatas ta.
"Sooja vett ei ole," ütlesin mina.
"Ah külma on? Siis peaks kõik korras olema. Masin töötab külma vee peal."
Ma ei vastanud midagi. Obvi ju.
"Masin töötab külma vee peal. Saad aru?" küsis ta uuesti.
Ma ei vastanud ikka midagi. Küsi üks kord veel, kas ma saan aru, palvetasin ma mõttes.
"Saad aru?" küsis ta.
Siis hakkas ta mulle viiekast raha tagasi lugema.
"Ma annan sulle peenraha tagasi, sobib?" küsis ta. Ma ei vastanud ikka midagi. Jaa, tegin oma maja turvamehele passiiv-agressiivset käitumist. Ega tema mult sooja vett ära ei võtnud. Aga keegi ju peab selle eest vastutama ja tal pole seal all istudes nagunii kunagi midagi teha.
"Sobib?" küsis ta uuesti.
"Jah, mida iganes," ütlesin ma.
"Kas sul on tuju paha?" küsis ta.
"Ma lihtsalt soovin, et sellest ette teatataks, kui vesi niimoodi ära võetakse," ütlesin ma. Turvamees viipas enda selja taha kuhugi nurka, kuhu oli üles pandud väike käsitsi kirjutatud peopesasuurune sedel:
Veekatkestus ...17.00
"Ma võin kihla vedada, et mitte keegi ei loe seda," ütlesin ma. "Seda pole üldse näha."
Meil on hoopis olemas meililist, perfektne sellist laadi info edastamiseks.
"Ega seda polnudki enne üleval," heitis turvamees käega. "Remondimehed just panid." Ta mõtles natuke ja lisas vabandavalt: "Võiks tõesti enne üles panna."
Siis jäi ta mind natuke kartlikult jõllitama, nagu küsides, miks ma juba ära ei lähe.
"Mul on seda raamatut ka vaja," ütlesin. Kuhu sa oma korterinumbri ja allkirja paned, kui pesu pesed. Millegipärast.
Ta hakkas närviliselt naerma ja ulatas mulle raamatu ning kui pastakas ei kirjutanud, tundsin ma, kuidas ta võpatas, nagu kartes, et ma uuesti plahvatan.
Ma just raseerisin end ja pesin oma pead jääkülma vee all, mis oli üllatavalt kerge, sest ma olin nii vihane, et lihtsalt kallasin selle endale peale. Aga välja tulles oli tuju juba hea, sest millegipärast hakkan ma alati hüsteeriliselt naerma, kui ma end külma veega üle valan. Mingi keha vastureaktsioon vist.
Ja lõpp hea, kõik hea, sest panin endale tänaseks massaaži kinni. Ühes massaažikoolis õpilase juures. Sest nii on parem hind. Ühelt poolt olen ma uudishimulik - kas seda õpilast kogu aeg juhendab keegi kõrval? Teiselt poolt ma nagu loodan vastu tõenäosust, et päriselt on tegu täieliku profiga ja massaaž on imehea. Hm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar