#ronaldotears

Töö juures käis audit. Auditi tegija uuris seinal rippuvat lehte, kus olid kõigi nimed ja telefoninumbrid ja meiliaadressid kirjas.

"Nii, kes siin siis uued on?" küsis ta. Ma vedasin sõrmega mööda nimekirja ja lõpuks isegi punastasin natuke, sest me jõudsime minu nimeni, mille keegi oli musta markeriga üle teinud ja tähekesed ümber joonistanud. Selleks kellekski võisin või võisin mitte olla mina ise. Millal ma ometi suureks kasvan?:D

Jalka ongi selleks korraks läbi. Kahju, sest nii tore oli. Kutsusin finaaliks sõbra külla ja kuigi tal oli mõlemast võistkonnast suht suva, valis ta Prantsusmaa, sest et mina Portugali poolt olin. Palju põnevam on niimoodi vaadata, kui üks on ühe ja teine teise võistkonna poolt. Peamiselt sellepärast, et saab üksteist nöökida.

"See oli päris koba rünnak, saad ju sellest isegi aru?" küsisin ma kaastundlikult Prantsusmaa iga väravavõimaluse peale. Vahepeal läks meil sassi, näiteks karjus sõber "Ei!", kui keegi palli endale krabas.

"Mida sa teed? See on sinu meeskond," ütlesin ma.

"Aa, oih..."

Ronaldot mõnitasime mõlemad, sest kuigi ta mulle mängijana väga meeldib, on ta ka selline naljakas. Alati nutab ja draamatseb. Kuigi muidugi on hea, kui inimesel on emotsioonid. Kui Ronaldo end vigastas ja nutma hakkas ja ta nina peal lambist liblikas maandus, pidime krambid saama.

"See läheb kohe netti," ütles sõber.

"Sellest saab meem, eks ju?"

"Sellest saab meem." 

Sellest sai juba loetud minutite jooksul meem.

Kui Ronaldo päriselt vigastuse tõttu välja pidi minema, olime mõlemad pettunud, kuigi sõbrale Ronaldo üldse ei meeldi. Ta on ikka staar. Toob põnevust mängu. Otsisime vahepealt twitterist hashtag'i #ronaldotears, mis muuseas täiesti eksisteerib, ja lugesime Delfist rassistlikke kommentaare.

See, et Portugal lõpuks võitis, oli täielik üllatus kõigi jaoks. Ma arvan, et ka Portugali enda. Ma isegi, ehkki ma nende poolt olin, arvasin objektiivselt, et võidab ikkagi Prantsusmaa kui tugevam meeskond ja korraldajamaa. Ja terve selle suhteliselt igava ja väravatevaese mängu oli Prantsusmaa tegelikult parem. Portugalil vist lihtsalt joppas. Aga noh, karikas on karikas ja palju õnne Ronaltsikule! Ehk saab ta selle peale oma nutud lõpetada.

Kuna ma olen metsikult arvestav võõrustaja, võib igaüks, kes minu juurde ööseks jääb, arvestada kahe asjaga: ma keeran hommikul SkyPlusi põhja... ja loobin oma külalist patjadega. Sest miks tema peaks saama magada, kui mina pean üles tõusma?

Sky Plusi uudistes mainiti midagi uute Hispaaniast ostetud trammide kohta. 

"Need trammid on jumala korralikud," jaurasin ma hajameelselt endale meiki tehes. "Ainult iga päev kella kaheteistkümnest kaheni nad ei tööta. Siesta. Lihtsalt lülitavad ennast välja. See on midagi müstilist, keegi ei tea, mida teha."

Sõber ignoreeris mind nagu tavaliselt ja küsis natuke hämmastunult: "Kas sa teed seda igal hommikul?" 

"Mida, trammi või?"

Nagu, astu naiste maailma. Mind ei lastaks hommikul töölegi, kui ma meiki peale ei paneks. Turvakontroll on ees.