Kui Marili veel siin oli, siis istusime ükspäev ja vaatasime "Viimset reliikviat", kui äkki üks eriliselt suur ja lopsakas mesilane vastu akent lendama hakkas.
"Sa ei saa siia sisse, totu," ütlesin ma, ja pärast kolmandat katset lendas mesilane solvunud näoga minema.
"Ta oli natuke lömmis, kui ära lendas," ütlesin mesilasele järele vaadates.
"Vaeseke," ütles Marili kaastundlikult.
"Ma tegin nalja," ruttasin kähku klaarima. "Ma ei saaks kuidagi näha, kas ta oli lömmis või mitte."
Selle peale hakkasin ma vaikselt itsitama, ja siis hakkas Marili itsitama, ja siis me naersime niikaua kuni pisarad silmis, kõik ühe väikese potentsiaalselt lömmis mesilase üle.
Minu meelest tuleb alati leida rõõmu väikestest asjadest. Onju?
Haha, ma mäletan seda nii hästi!
VastaKustutaMul tuli kohe silme ette, kuidas ta ennast kogemata lömmi põtkis.
Sul on jälle kahju, on ju?:D
Kustuta