Täiuslik vaikus ja rahu. Mulle nii meeldivad need kuumad päevad. Ma olen iga natukese aja tagant jälle ratta seljas, sõidan põldude vahelt täitsa tee lõppu ja heidan sinna pingile pikali. Mitte ühtegi häält peale putukate sumina kõrges rohus.
Mirjamiga on meil täielik vaimne sünkroon. Kui ma neljapäeval Puhja jõudsin, mõtlesin õhtul, et peaks nüüd kindlasti lugema sellist raamatut nagu Timm Thaler ehk Müüdud naer.
Jõudsin järgmisel õhtul peale Heleniga Tartus kokku saamist tagasi ning Mirjam istus diivanil, jalad ristis, ja luges Timm Thalerit. Minu meelest on see piisavalt random raamat küll, mida teisest toast riiulite sügavusest igaüks välja kaevama ei lähe. See pole lihtsalt loogiline.
Ja ema on ikka sama tegelane nagu varem, tegi mulle jälle sama kohvikoore-nalja nagu paar aastat tagasi. Hakkasime kõik kohvi jooma ja minu koor läks kohvi peal tükki.
"Kurat küll!" karjusin köögist. "Tükki tõmbas."
"Kuupäev on alles ülehomme," karjus ema nördinult vastu. "Lihtsalt nii palav on väljas. Aga jah... mul tõmbas ka natuke tükki."
Ma tulin köögist pilvise näoga välja. "Miks sa siis mul sedasama koort lasid kasutada?"
Ta kehitas õlgu. "Ta tõmbas tükki ainult natuke..."
Ma vannun, et ta teeb seda lihtsalt tünga pärast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar