Kõik teavad, milline kobakäpp ma olen. Alailma ajan midagi ümber või maha. Tööl lõikan igapäevaselt näppu... Ma soovin, et praegu liialdaksin, aga ei liialda. Igapäevaselt.
Just hiljuti vaatasin töö juures oma käsi, mis olid kõik ära paranenud ja jumala normaalsed, ning mainisin töökaaslasele, et ma pole ammu sõrme lõiganud.
"Oota," ütles ta pahaendeliselt, ja tõepoolest, sama päeva lõpuks oli mul see mure murtud. Tegin veel inventuuri ja suutsin inventuurilehe peale ka oma signatuuri ehk väikese verepleki jätta.
Igatahes seadsime eile perega parajasti ringloto mängu üles, kui ma oma klaasi valge veiniga lauale ümber ajasin.
"Kurat!!" karjusin ma, ja ema küsis köögist pahaendeliselt, mis juhtus.
"Mitte midagi! See ei ole minu süü!" hüüdsin vastu, enne kui üleni läbiligunenud ringlotot kuivatama asusin. Sellepärast ma valget veini joongi. See ei jäta vähemalt plekke.
"Mitte midagi! See ei ole minu süü!" hüüdsin vastu, enne kui üleni läbiligunenud ringlotot kuivatama asusin. Sellepärast ma valget veini joongi. See ei jäta vähemalt plekke.
"See on aina sinu süü," tähendas ema mees muhedalt, kui ma kööki käterätiku järele läksin.
Aga ta sai ka varsti oma karmalaksu kätte, sest järgmisena ajas oma klaasi põrandale maha ta ise, ja lausa nii, et killud taga. Ma heitsin diivanile pikali ja itsitasin natuke. Ema korjas täiesti blaseelt kilde ega kommenteerinud kuidagi, sest ta on oma kahe kobakäpaga juba harjunud.
Täitsa hilisõhtul läksin ma kööki mingit tühja kaussi ära viima, ja jumal teab, miks mul see ringloto karp kaasas oli. Lihtsalt oli parajasti käes, igatahes kööki polnud teda küll vaja viia. Aga köögi põrandale ma selle ringloto karbi ümber ajasin. Ja me olime just nii hoolikalt kõik eri värvi žetoonid kokku lugenud ja puuduvaid taga ajanud, et kõigil ikka võrdne arv žetoone oleks :D Nüüd oli neid maa ja ilm täis. Ajasin punaseid žetoone taga külmkapi ja pliidi alt ning kaks puuduvat aitas mul oma tooli ja vaiba alt üles leida ema mees. Lootsin parajasti, et ehk ema sellele peale ei juhtu, aga siis ta astus kööki - ja nii kõvasti naermas pole ma teda veel kunagi näinud. Ta sai sõna otseses mõttes naerukrambid ja hoidis kõhtu kinni.
"Mirjam! Tule vaata!" hüüdis ta, ja siis tulid kõik ja vaatasid, kuidas ma seal oma pidžaamas köögipõrandal istusin, nii väike ja õnnetu ja väsinud, ja oma žetoone taga ajasin.
Kõik teevad mulle liiga :(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar