Tujukas

Närviline on olla. Halb tuju ja ma olen endast väljas. Ja mind häirib mu enda nutitelefonisõltuvus. Ma ripun juba päevi seal otsas ja ausalt, see ei mõju mulle hästi. Ega ka kõigile neile inimestele, keda ma seal tüütan :D

See vist pole väga normaalne, et kui telefon on mõnda aega vaikne, lähen ma rahutuks ja hakkan kõiki pommitama täiesti mõttetu jutuga, ainult selleks, et keegi mulle midagi vastaks.

Võib-olla on mulle nutitelefonid vastunäidustatud.

Ja täna nutsin korra. Mitte sellepärast, et ma oleksin kurb olnud. Puhtast vihast. Vihapisaraid.

Homme saan Liisu ja isaga kokku, ja ma juba eos hoiatasin Liisu, et mul on halb tuju. Liis jäi Whatsappis kuidagi vaikseks. Ma tõesti loodan, et homseks on mu tuju paranenud, sest muidu on mul imepärane anne see ka kõigi teiste jaoks ära rikkuda.

Pluss see kuradi sotsiopaadi-raamat, mida ma loen. Kui ma Heleniga sellest rääkisin, siis oli ta ka väga huvitatud ja küsis mult raamatust nimekirja sotsiopaatide isiksusejoontest, et kohe kindlaks teha, ega tema üks neist ole. Ma rahustasin ta kohe maha, et ei ole kindlasti. 

Ainult et täna, mida rohkem ma ise seda lugesin, hakkas mulle tunduma, et mina ise olen :D Mitu kirjeldust selle naise elust kõlasid lausa õõvastavalt tuttavana. 

Okei, ma joon parem oma tassi kohvi lõpuni ja lähen vaatan midagi lõbusat.

Paradiis

Täiuslik vaikus ja rahu. Mulle nii meeldivad need kuumad päevad. Ma olen iga natukese aja tagant jälle ratta seljas, sõidan põldude vahelt täitsa tee lõppu ja heidan sinna pingile pikali. Mitte ühtegi häält peale putukate sumina kõrges rohus.

Mirjamiga on meil täielik vaimne sünkroon. Kui ma neljapäeval Puhja jõudsin, mõtlesin õhtul, et peaks nüüd kindlasti lugema sellist raamatut nagu Timm Thaler ehk Müüdud naer. 

Jõudsin järgmisel õhtul peale Heleniga Tartus kokku saamist tagasi ning Mirjam istus diivanil, jalad ristis, ja luges Timm Thalerit. Minu meelest on see piisavalt random raamat küll, mida teisest toast riiulite sügavusest igaüks välja kaevama ei lähe. See pole lihtsalt loogiline. 

Ja ema on ikka sama tegelane nagu varem, tegi mulle jälle sama kohvikoore-nalja nagu paar aastat tagasi. Hakkasime kõik kohvi jooma ja minu koor läks kohvi peal tükki.

"Kurat küll!" karjusin köögist. "Tükki tõmbas."

"Kuupäev on alles ülehomme," karjus ema nördinult vastu. "Lihtsalt nii palav on väljas. Aga jah... mul tõmbas ka natuke tükki."

Ma tulin köögist pilvise näoga välja. "Miks sa siis mul sedasama koort lasid kasutada?" 

Ta kehitas õlgu. "Ta tõmbas tükki ainult natuke..."

Ma vannun, et ta teeb seda lihtsalt tünga pärast.

I'm here for your entertainment

Kõik teavad, milline kobakäpp ma olen. Alailma ajan midagi ümber või maha. Tööl lõikan igapäevaselt näppu... Ma soovin, et praegu liialdaksin, aga ei liialda. Igapäevaselt.

Just hiljuti vaatasin töö juures oma käsi, mis olid kõik ära paranenud ja jumala normaalsed, ning mainisin töökaaslasele, et ma pole ammu sõrme lõiganud.

"Oota," ütles ta pahaendeliselt, ja tõepoolest, sama päeva lõpuks oli mul see mure murtud. Tegin veel inventuuri ja suutsin inventuurilehe peale ka oma signatuuri ehk väikese verepleki jätta. 

Igatahes seadsime eile perega parajasti ringloto mängu üles, kui ma oma klaasi valge veiniga lauale ümber ajasin.

"Kurat!!" karjusin ma, ja ema küsis köögist pahaendeliselt, mis juhtus.
"Mitte midagi! See ei ole minu süü!" hüüdsin vastu, enne kui üleni läbiligunenud ringlotot kuivatama asusin. Sellepärast ma valget veini joongi. See ei jäta vähemalt plekke.

"See on aina sinu süü," tähendas ema mees muhedalt, kui ma kööki käterätiku järele läksin. 

Aga ta sai ka varsti oma karmalaksu kätte, sest järgmisena ajas oma klaasi põrandale maha ta ise, ja lausa nii, et killud taga. Ma heitsin diivanile pikali ja itsitasin natuke. Ema korjas täiesti blaseelt kilde ega kommenteerinud kuidagi, sest ta on oma kahe kobakäpaga juba harjunud.

Täitsa hilisõhtul läksin ma kööki mingit tühja kaussi ära viima, ja jumal teab, miks mul see ringloto karp kaasas oli. Lihtsalt oli parajasti käes, igatahes kööki polnud teda küll vaja viia. Aga köögi põrandale ma selle ringloto karbi ümber ajasin. Ja me olime just nii hoolikalt kõik eri värvi žetoonid kokku lugenud ja puuduvaid taga ajanud, et kõigil ikka võrdne arv žetoone oleks :D Nüüd oli neid maa ja ilm täis. Ajasin punaseid žetoone taga külmkapi ja pliidi alt ning kaks puuduvat aitas mul oma tooli ja vaiba alt üles leida ema mees. Lootsin parajasti, et ehk ema sellele peale ei juhtu, aga siis ta astus kööki - ja nii kõvasti naermas pole ma teda veel kunagi näinud. Ta sai sõna otseses mõttes naerukrambid ja hoidis kõhtu kinni.

"Mirjam! Tule vaata!" hüüdis ta, ja siis tulid kõik ja vaatasid, kuidas ma seal oma pidžaamas köögipõrandal istusin, nii väike ja õnnetu ja väsinud, ja oma žetoone taga ajasin. 

Kõik teevad mulle liiga :(

Tunne kodumaad

Pisike Päärlane minu käe peal tukkumas

Elu on praegu nii päikeseline. Igasugused inimesed on praegu Eestis, keda muidu ei ole Eestis, ja see on tore. Ja kui ma natuke aega jõudsin Tallinnas paikne olla ning mitte kuhugi sõita, siis viimastel nädalatel olen jälle ringi rallinud, nii et vähe pole, nii kui vaba päev on.

Pühapäeval saime Tartus Tiina ja ta järelkasvuga kokku, sõime lopsaka hommikusöögi alati halva teenindusega Ränduri pubis. Sealne teenindus ei ole isegi enam naljakas - sinust lihtsalt ei tehta välja, isegi kui parajasti on hõivatud ainult kolm lauda.

 

Käisime kinos Jääaja jumal-teab-mitmendat osa vaatamas. Jääaeg on ikka Jääaeg - eks esimene osa oli kõige parem, aga järgmised on ka talutavad. Orav ajab ikka oma tammetõru taga ja muu jama. 

"Lõpus saavad kõik surma," ütlesin ma Tiinale. "Lugesin netist. Orav saab õnnetult hukka. Võib-olla sa peaksid last natuke ette valmistama, et talle nii šokeeriv ei oleks."

See kõik-saavad-surma-jutt on mul vana jama, mida ma kõigile ajan, kellega kinno satun. Inimesed on seda isegi kõige sulnimate komöödiate puhul uskuma jäänud. Tiina muidugi teab mind hästi ega lange enam nende trikkide ohvriks, aga ta naeratas kavalalt, kummardus lapse poole ja alustas: "Kuule, sõbrake. Sa tead ju küll, et mõnikord ei lähe kõik hästi. Ka filmides. Vahepeal juhtub õnnetuid asju..."

Jumal teab, kui kaua ta oleks seal jutustanud, kui mind ei oleks südametunnistus piinama hakanud, et nüüd last niimoodi hirmutatakse, ja ma ei oleks teda katkestanud.

"Tegid mulle tünga vastu?" küsisin Tiinalt, ja ta naeris natuke.

Eile sõitsin Viljandisse vanadele töökaaslastele külla. Istusime igasugu terrassidel, jõime siidrit nagu folgi ajal peab, ja jalutasime ka folgialal. Juba hakkas inimesi kokku voolama: parajasti oli folgi esimese päeva hommik. Kogu see melu on väga lahe. Kui Viljandi on muidu aasta läbi suhteliselt unine, siis suvel ja eriti hansapäevade ning folgi ajal seal elu keeb. Mõnus sumin.

Lämmatavalt palav oli, ja nagu arvata oli, tipnes see kõik mõnusalt värskendava vihmasabinaga, millest ma peaaegu puutumata jäin, sest just õigel ajal bussijaama jõudsin. 

Muidu oli seal kuidagi harjumatu ja naljakas olla. Viljandis. Imelik, et ma alles seal elasin. Ma tundsin end kuidagi võõrkehana.

Ja täna käisin Heleniga Tartus tšillimas. Olime mõlemad igaks juhuks bikiinid kaasa võtnud, ehkki hommikul oli pilves ilm, ja meil vedas: keskpäevaks oli mõnusalt kuum ja päikeseline ilm. Kallistasime ja hakkasime Emajõe poole suunduma üle üksteise lobisedes, nagu polekski möödas pool aastat ajast, mil viimati rääkisime. Kohe samal lainel.

Emajõe ääres polnud üldse mitte kedagi peale ühe vetelpäästja. Absoluutselt kõik on juulikuuks Tartust ära sõitnud. Arutasime Heleniga parajasti vetelpäästja ilusat keha, kui Helen natuke kohmetult ütles: "Siin kindlasti kajab. Vesi ikkagi."

Aga ma ei usu, et vetelpäästjal midagi selle vastu oli.

Vesi aga oli eriti soe ja hea ja me ujusime niiii kaua. Pärast üks lopsakas kohv Rüütli tänava kohvikus Krempel (seal kohas avatakse iga natukese aja tagant midagi uut), saatsime Polinale endast väikese video ja soovisime, et ta oleks ka meiega... Ning siis ronisime üles Toomemäele, kiikusime ja rääkisime armastusest. Mul oli tõesti üks mõnus päev :)

Kõigele lisaks on Mirjam Eestis, mille pärast ma ka praegu Puhjas tšillin. Ja veel on Puhjas ema ratas, mis tähendab, et ma kohe peale selle postituse avaldamist lähen ja teen ühe väikese tiiru sellel mahedal õhtul :)

Versus

Üks mu sober ajab juba pikemat aega mulle seda juttu, mida koik uued sobrad paratamatult ajama hakkavad: "Sa pead endale Facebooki tegema, et me lopuks ometi normaalselt chattida saaks. Millal sa endale Facebooki teed?"

"Hoopis sina pead endale Whatsappi tegema," tähendan mina selle peale. "Koikidel mu sopradel on Whatsapp ja niimoodi me vestlemegi."

Siis ühel päeval teatas ta natuke tusaselt: "No ma tombasin endale selle Whatsappi. Mis edasi?"

"Toesti?" küsisin ma ja motlesin natuke. "Sa ju tead, mida see tähendab."

"Mida?"

"Et sina kaotasid."

"Ma tean," ütles ta pahaselt.

Life isn't a walk in the park

Ainult et mõnikord on. Öised jalutuskäigud mere ääres. Ööd on praegu eriti mahedad ja soojad. Ühel õhtul sattusime kuhugi teele mere juurest edasi, mida ümbritses pikk rohi. Rohi oli vist ritsikaid täis, sest korraga hakkas kostma sellist saagimist. Ma armastan seda häält, aga arvasin alati, et ritsikad hakkavad peale alles augustikuus. Igatahes on nad sel aastal varajased. Taevas oli lopsakas täiskuu ja ritsikate sirin oli nii tüüne ja rahustav. Või hoopis omamoodi hulluksajav. Sellised ööd ajavad hulluks.

Mulle meeldib, kui üllatusi täis elu on. Ühel hetkel jalutad üksi mere ääres ja su lopsakas fantaasia maalib ette pilte, kuidas keegi võiks seal sinuga koos jalutada. Ja järgmisel hetkel ta jalutabki, käsi sinu peos. Ja veel järgmisel hetkel avastad ennast vaidlemast, kas see, kes viimasena kodust väljub, peaks voodi ära tegema või mitte.

"Ma ei tee enda juures kunagi voodit ära," ütleb ta sulle süüdimatult. "Mitte kunagi."

"See jätab lihtsalt korratu mulje, muud midagi," ütled sina ja kehitad õlgu.

Ja samal teemal jätkates, mul kummitab juba kolm päeva Selena Gomeze "Kill Em With Kindness". Õõh. Mitte et mul Selena vastu konkreetselt midagi oleks, aga see lugu on ainult lõputud kordused ja töödeldud hääl ja üleproduktsioon. Sellegipoolest ajab see mind aina taga. Töö juures midagi asjatades ümisen aina neid ridu:

your lies are bullets

your mouth's a gun

and no war in anger

was ever won

Samas on see laul kindlasti parem variant kui midagi Meghan Trainorilt, mis kummitas mind vahetult enne Selenat. Kui ma Lux Expressiga Pärnu sõitsin, kuulasin sealsest muusikavalikust Meghan Trainori laule "No" ja "Me too" ja hakkasin seda kohe kahetsema, aga siis oli juba hilja. Terve aeg Pärnus ringi käies ei võinud minult muud kuulda kui 

if I was you

I'd wanna be me too

Ma tahaks tõesti teada, kas see laulude nii kergesti kummitama jäämine on mingi psüühiline häire. Sest Meghan Trainorit ma konkreetselt vihkan. Ta tundub mega nartsissist, kellel ei peaks selleks üldse põhjust olema, sest ta laulud sakivad :D

Igatahes kurtsin seda töökaaslasele, millest ei olnud muud kasu, kui et ta mind mõnitas. Ja minult selliseid sõnumeid saama hakkas:

Mul on nõrkus selle veniva USA lõunaosariikide aktsendi peale. 

Ükspäev tuli töö juures üks keskealine mees ja palus abi, et ma teda kotilukuga aitaksin, sest see oli kinni kiilunud. Ta tahtis, et ma mingi suure riba riiet sealt lihtsalt ära lõikaksin.

"Kas te olete kindel?" küsisin õlgu kehitades, aga ta ütles jah, nii et ma veidi rappisin ta kotti.

Igatahes oli tal selline võluv aktsent juures, ta lihtsalt venitas nii laulvalt oma sõnu.

"Kas te olete Ameerikast?" küsisin ta kotti lõikudes. "Texasest?"

"Mitte päris," vastas ta naeratades, ja hetkeks oli mul natuke piinlik, sest see on vist ilge stereotüüp, arvata, nagu oleks kogu lõuna Texas. Aga mul ei tulnud ühtegi teist osariiki, mida pakkuda, parasjagu pähe. 

"Aga lähedalt. Oklahomast."

(Ma vaatasin hiljem järele, naaberosariik on.)
"Ma armastan teie aktsenti," ütlesin talle.

"Thank you. And your English is extremely good," ütles ta lahkelt. Päris, kust ma selle saanud olen, ja rääkis, et elab ise tegelikult juba üksteist aastat Eestis. Ma ei küsinud, aga arvatavasti on tal eesti naine.

Ära minnes ta veel lehvitas mulle ning mul oli terve päeva hea tuju.

Continental breakfast

Mmmm... mul oli lihtsalt niii kaif Pärnus-käik. Ilmaga vedas üliväga. 

Mu ööbimine oli teistest täpselt üle tee, väga armas üleni puust maja. Mu tuba oli ka armsake:

Omanik oli üks emalik vana naine, kes hommikul päris, kuidas ma olin maganud. Sõin hommikust koos terve portsu soomlastega, istusin tagaaeda ja vaatasin tärkavat päeva, mis tõotas tulla põrgukuum. Röstsaia süües muigasin endamisi, sest mulle meenus üks Key&Peele'i video, mida siia üles panna ei lase, aga mille nimi on Continental breakfast ja mis on samasugune absurd nagu kõik nende videod.

Põhimõtteliselt Peele läheb hotelli, kus talle teatatakse, et hommikul on free continental breakfast.

"Hmm, continental, you say?" küsib ta kavalalt, silmadesse tekkimas tuluke, läheb hommikul lauda, ülikond seljas, ja märatseb täiega, kuhjates endale lauale kõike, mida üldse saab, süües banaani koorega ja ümisedes vahepeal la di da, continental breakfast.

Aga pull on:D 

Igatahes hommikusöögilt läksin otse teiste juurde, hiivasin ära ema ratta ja läksin juba kolmandat korda sõitma. Ma ei saa midagi teha, mulle nii jubedalt meeldib rattaga sõita ja omi mõtteid mõelda. Eriti veel maailma kõige päikesepaistelisemal hommikul, kui veel palju inimesi ei liigu ja kergliiklustee on suhteliselt vaba. Iga kord, kui ma selle lõppu sõidan, on mul tunne, nagu oleksin jõudnud maailma otsa.

Maailma ots

Auto juures tegi ema omakorda hommikusöögi, pannkoogid moosiga. Kui on üldse keegi maailmas, kes autoga reisides võlub hommikusöögiks lauale päris ehtsad pannkoogid, siis on see minu emme. No on ikka perenaine :D Ühtlasi vaatas ta terve päeva minu peale kõõrdi, et ma ainult ühe koogi sõin, aga mida ma teha sain, kui olin just hommikust söönud. Ja see oli veel continental.

Jõudsime enne minu bussi veel ka ujuma. See tähendab, mina läksin vette ja ema valvas mu asju.

"Hüvasti, kollane koer," ütlesin ma juukseid üles sidudes.

"Hüvasti, karuke, nüüd ma siis lähen," vastas ema. "Punane lehv on seotud mul pähe."

"Sa oled ikka ülinormaalne vend," ütlesin teda patsutades. 

"Aitäh," ütles ta väärikalt, sulges silmad ja seadis end pingi peal paremini sisse.

Vesi oli aga ülimõnus. Nii soe ja nii hea! Ja terve päev on ilma poolest lausa võrratu olnud.

Eile jõudsime veel minigolfi mängima nagu tavaliselt.

"Koba!" karjus ema mulle vahetevahel, mis pole tõesti eriti emalik. Või naeris teravalt, kui ma mööda lõin. Samas kui mina püüdsin teda kogu aeg nõu ja jõuga aidata.

"Sul on muidu kõik hästi," ütlesin asjatundlikult. "Ainult tehnika on vale. Ja sihtimisoskus. See, kuidas sa golfikeppi hoiad. Ja ma pole kindel, kas sa said aru, et pead palli ikka auku lööma?"

Küll tal ikka veab minuga.

Ja mul oleks muidu kõik jumala hästi ja sellest minipuhkusest tuju laes, kui ma just poleks praegu tsipa ärritatud meeleolus selle üle, et all on pesupesemisega kammajaa nagu alati. Kõik masinad on täis ja kuivatid tühjad ja kuskil ootavad kuhjad märga pesu, mida omanikud ei ole viitsinud tulla kuivatisse panema, mis tähendab, et hiljem ei saa mina oma asju kuivatisse panna. Ja meil on naguniin kaks kuivatit vähem, kui on masinaid, nii et iialgi ei saa neid õigel ajal kuivatada. Ja ma maksin kahe masinatäie pesu eest, ja vahepeal võttis keegi ühe masina ära. Ja turvamees (erinev, kui eelmine kord) ajas mul ka jälle niimoodi kopsu üle maksa, et oumaigaad. Ma parem ei lasku sellesse, aga ma lihtsalt krigistasin hambaid, kui alt ära tulin.

Kellelgi on väikesed raevuprobleemid vist...

"Geenius"

Ei, ma ei kirjuta lihtsalt järjekordset postitust iseendast. Tegelikult õnnestus mul lõpuks ometi ühte head filmi ka vaatamas käia, ja selleks oligi "Geenius" Colin Firthi ja Jude Law'ga.

Film räägib päriselt elanud kirjanik Thomas Wolfe'ist (Jude Law) ja toimetajast (Colin Firth), kes tema raamatud inimlikult hoomatavatesse raamidesse surus.

Pole vist eriti raske ära arvata, et selle filmi valisin peamiselt meespeategelaste pärast. Ja nad ei petnud lootusi. Pole veel filmi, kus Colin Firth poleks suurepärane olnud. Seekord oli tema tegelaskujul selline naljakas kiiks, et tal oli igas stseenis kaabu peas. Absoluutselt igas. Isegi kui ta öösel pidžaamas istus ja luges, oli tal müts peas. Ja alles kõige viimases stseenis, kui ta avas ühe kurva kirja, võttis ta kaabu peast, nii et me nägime lõpuks Colin Firthi pealage. Selline lahendus siis.

Ja Jude Law on ka alati võrratu. Thomas Wolfe, keda ta kehastas, oli nähtavasti olnud üks hullu geeniuse tüüpi mees. Kirjanik, kes kirjutas kokku lausa meeletutes kogustes materjali ning keda seetõttu keegi avaldada ei tahtnud. Ja Colin Firth siis avas tema käsikirja ning oli lummatud juba esimestest hetkedest peale ning see oli ilus. Ta aitas selle kõik raamidesse suruda, parandas sõnastust ja jättis välja tohututes kogustes lõike, mis Thomas Wolfe'i südame verd tilkuma pani, aga parata ei olnud midagi, sest muidu poleks see kõik üldse loetav olnud.

Oli päris palju koomilisi stseene, kui nad omavahel vaidlesid, mida sisse jätta, mida välja võtta, kusjuures Thomas Wolfe kirjutas pidevalt lõike juurde, sest tal tekkis järjest uusi häid mõttevälgatusi, nii et raamat kippus pigem pikemaks venima kui kokku kahanema.

Ja kui ta esimesest raamatust oli tänu ta enda andele ja geniaalsele toimetamisele saanud bestseller, esitles ta oma toimetajale teist raamatut, seistes kohmetult kabinetiuksel ja murdes käsi.

"Olgu, poisid, kandke ta sisse!" hüüdis ta, ja Colin Firthi tegelaskuju vaatas, kuidas mehed kandsid sisse terve kasti käsitsi kirjutatud lehti.

"Kas see on su teine raamat?" küsis ta.

Selle peale kandsid mehed sisse veel kaks kasti. See oli selline naljakas hetk.

Minu meelest toimetasid nad seda eepost mitu aastat.

Vahepeal nagu tundus, et Jude Law mängib üle. Aga võib-olla oligi ta tegelaskuju selline... megaülepaisutatud. Ekstsentriline. Igal juhul jäin ma Jude Law'ga rahule.

Filmi naispeategelasteks olid Nicole Kidman ja Laura Linney, kellest kumbki mulle ei sümpatiseeri. Eriti Nicole Kidman mitte. Iga kord, kui ma teda kuskil näen, tundub ta valesse ossa valitud olevat. Ta on nii puine ja ta silmad on punased nagu maol. Mida kuradit ta üldse oma näoga on teinud?

Igatahes püüdsin ma ta osatäitmist seekord lihtsalt ignoreerida ning nautisin hästi tehtud filmi. Natuke liiga pikk ta ju oli, ja küllalt sündmustevaene ka, aga ikkagi kvaliteet. Hea kogemus.

Kesksuvine P2rnu

Jumala eest, ei ole midagi v6rratumat kui juulikuine P2rnu. K6ndisime just Cocolocost koju ja taevas oli lopsakas, lausa rammus t2iskuu. Ja puud kohisesid salap2raselt ja igas pargis, millest me juhtusime m66duma, vulisesid purskkaevud, ja silla peal p6lesid tulukesed. Maailmas ei saa olla midagi tyynemat kui see.

Ema oli oma ratta kaasa v6tnud ja ma kasutasin kohe v6imalust. K2isin ainuyksi t2nase p2eva jooksul kaks korda rattaga s6itmas ja homme varahommikul, veel enne hommikus66ki, plaanin uuesti minna. Mmm...

Kohustuslik varbaselfie... aga ausalt, jalgratas tahtis pilti teha

Laudtee, mille p2rnakad on k6rkjatesse ehitanud

Retrokarussell

Naised

Midagi on vist t6esti m6ne naise peas valesti yhendatud... V2hemalt minu peas. Sest tarvitseb vaid kellelgi mulle kirjutada:

I do what I please and you shall obey me,

kui mul k2ib k6hust lihtsalt selline j6nks l2bi. Isegi, kui ma tean, et see oli naljaga m6eldud.

       6udne koshmaar.

Wut wut wut

Kui ma tahan hommikul pead pesta, pean ma varem tõusma nagu täna. Ajasin end üles, soovides maailmas mitte midagi muud kui ainult magada. Aga peale duši alt tulekut, kui eluvaim juba sees, tundub see hommikune lisaaeg juba mõnus. Mulle meeldivad pikad hommikud, kui on aega olla ja toimetada. Viimasel ajal juhtub nii sageli, et ärkan ja jooksen bussi peale, vaevalt midagi süüa jõudes.

Nüüd on aga siin nii tšill istuda oma wrapi, virsiku ja tassi teega. 

Väljas on kõle tuul ja taevas on pilves, aga mind kaitseb selle eest uus pehme ja soe kampsik, mille Paavli kaltsukast leidsin. See on ülimugav.

Mallukas kogu aeg kirjutab sellest kohast oma blogis ja ma nagunii polnud nii ammu šoppamas käinud, nii et mul tekkis huvi. Paavli kaltsukas asub mu kodust ainult lühikese jalutuskäigu kaugusel. Ja mulle niiii meeldis see koht. Valik on suur ja pind on suur ja hinnad on head. Kindlasti lähen tagasi.

Mul oli vist kampsunite päev, sest sellise kollase leidsin ka:

Samuti ostsin ühe raamatu. Viru Keskuse rahva raamatus on parim ja suurim ingliskeelsete raamatute osakond, mida ma Eestis kohanud olen. Seal on lihtsalt nii palju valikut, terve osakond. Võrreldes mõne teise poe ühe riiuliga on see lausa paradiis. Tegin isegi müüjale selle kohta komplimendi.

Mulle nii meeldib seal sobramas käia. Ohtlik, sest raske on niisama ära tulla, ilma et midagi minuga kaasa tuleks...

Selline intrigeeriv valik :D Pealkiri on formaat, mida on nii palju kasutatud. Minu meelest algavad pooled raamatud sõnadega Confessions of a...

Igatahes kõlas tutvustus nii huvitavalt, et ostsin ta ära. Väidetavalt kirjutab varjunime all oma elust ja mõtetest üks kolmekümnendates naine, kellel on diagnoositud sotsiopaatia. (Aga ta ei ole kurjategija!) Ma pole veel kindel, kas see naine on tõesti päriselt olemas või on raamatu kokku pannud hunnik variautoreid mõne uuringu põhjal, aga praegu igatahes tundub päris põnev. 

Tegelikult ma natuke kadestan seda naist. Tundub nii ahvatlev: elu ilma üleliigsete emotsioonideta. Puhas ratsionaalsus.

Magus valu

Mainisin siin üle-eelmise postituse lõpus, et kuigi ma panin endale kinni massaaži õpilase juurde, loodan ma vastu ootusi, et tegu on ülihea kogemusega ja keegi reaalselt ei tee minu peal oma esimesi katsetusi.

Omg. See oli lihtsalt elu parim massaaž. Ma ei liialda. Mind pole kunagi niimoodi masseeritud ega masseerita ka enam kunagi, kui ma just tema juurde tagasi ei lähe. Paar minutit peale seansi algust olin ma lihtsalt õnnelik, et olin võtnud tund aega, sest see siin tõotas head. Kümne minuti pärast küsisin laualt: "Kas sa oled kindlasti õpilane? Sa oled hullllult hea." 

Ma reaalselt kahtlustasin, et olin kogemata kellegi teise "päris" massööri endale kahmanud ja keegi oli minu õpilase saanud. Aga ei, nimi klappis sellega, mille administraator mulle öelnud oli.

"Mul on oma firma ja ma olen seda juba aastaid teinud," vastas ta rahulolevalt. "Mul on lihtsalt vaja kutsetunnistus kätte saada."

Ma ei suuda oma õnne ära tänada, et just tema juurde sattusin. Ega see, et tegu oli mehega ja sealjuures veel kena mehega, just halba teinud, aga praegu pole see üldse oluline. Mingi hetk ma tõepoolest taipasin, et ma ei suuda enam kunagi ühegi teise tegelase juurde minna, sest kellelgi ei saaks olla paremad käed. Iga uus kogemus saaks olla ainult halvem. Mul jääb nüüd üle ainult mitte kunagi enam ennast masseerida lasta  - või siis lasta seda teha temal.

Ja ma ei teagi, kas talle olid tõesti jumala poolt antud sellised käed või oli ta hoolsalt harjutanud, aga kogu selle tund aega ma lihtsalt mõtlesin: "Oh my fucking god!" või "Niiiii hea...." 

Tavaliselt massaaži ajal ikka mingi hetk mõtled, et miks ta seda kohta teeb, seal ei ole ühtegi "punkti" ja et ma ei tunne mitte midagi või... või et kõdi on või midagi... Seekord ei olnud absoluutselt midagi sellist. Iga koht oli täpselt õige.

Massööri kogu käitumine ja olemus olid ka väga meeldivad. Ta küsis kohe alguses, kas mulle võib teha tugevalt või õrnemalt - ütlesin kohe, et tugevalt! mind ajab nõrk mudimine närvi - küsis vahepeal üle, ega mul külm ole, ega siit ega siit liiga tugevasti pole jne. Ning ta ei kippunud ise midagi rääkima, vaid vastas siis, kui mina küsisin. Viljandis oli üks massöör, kes tegi muidu suht hästi, kuigi pisut liiga õrnalt, aga ta lihtsalt rääkis kogu aeg - oma elust ja tööst. Ja mina ei tahtnud rääkida, ma tahtsin lõõgastuda. Alguses midagi mõmisesin vastu, kuid lõpuks enam isegi ei reageerinud, sest see oli ikkagi minu aeg.

See massöör pidi tegema ka spordimassaaži, ja minu meelest oli seda ka tunda. Ta tegi nii hästi ja tugevasti. Aga seejuures mitte lihtsalt tugevasti peale lajatades, vaid tundlikult. Leidis kõik õiged punktid üles. 

"Ooh, just täpselt sealt," mõmisesin ma vahepeal. "Kuidas sa teadsid?"

"Need kohad alaseljal on paljudel ülitundlikud," seletas ta, ja jätkas veidi professionaalsema jutuga selle kohta, mis lihased saavad rohkem tööd ja millised lähevad laisaks, kui neid piisavalt ei kasutata, mistõttu mina peaksin oma alaselga rohkem treenima. Ja turja.

"Aga muidu päris ilusas toonuses keha," ütles ta. "Hoiab sind püsti. Ja sellepärast sul ka mingeid vaevuseid ei ole."

Jess!

Veel olid ühed punktid õlal, mida keegi mul varem masseerinud ei olnud. Ta hoiatas mind isegi ette, et nüüd tuleb paar valusat punkti ja ma kindlasti öelgu, kui liialt saab. 

"Kust sa tead," mõtlesin ma, "kas sa oled selgeltn---"

Ja siis need tulid. Need olid nii valusad. Vot niimoodi valus pole mul ka veel kunagi seansil olnud. Aga see oli just see õige valu. Magus valu. Sellist ma ootasingi. Ma ei palunud tal lõpetada, vaid hingasin läbi selle.

Vahepeal küsisin temalt, kas refleksoloogia ehk punktimassaaž on tõesti teaduslikult tõestatud või niisama jama. Ta vastas, et tema on seda õppinud ja et see tõesti toimib.

"Reaalselt mingi tsoon minu jalal vastab mingile tsoonile mu kehal?" pinnisin ma. Ta ütles, et jah. Aga ma pole ikka veendunud.

Ja üks hetk mainis ta midagi kõhumassaažist. 

"Kas sa oled kindel, et selline asi on olemas?" küsisin ma. "Kõdi oleks."

Ta rääkis, et kui piisavalt palju teha ja piisavalt hea tegija on, kaovad need kõdiaistingud ära ning et see pidi kõhu pealt näiteks rasva põletama.

"Ma ei usu," ütlesin uniselt. "Ma ei usu, et see päriselt toimib."

(Ma tean, et see on tüütu, aga mulle on suhteliselt vastuvõetamatu kunagi millegagi nõustuda!) 

"Põhimõtteliselt iga kohta keha pealt on võimalik ja kasulik masseerida," ütles ta. Selle peale hakkasin ma vaikselt itsitama.

Kuulsin, kuidas ta muigas. "Võib muidugi vasakule ka mõelda..."

"Sorri," ütlesin vaikselt.

"...ja niimoodi asjad rõvedaks ajada, aga tegelikult on massaaž igale kehaosale kasulik."

Enne äraminekut oleksin tahtnud talle kalli teha, sest ma olin siiralt nii tänulik selle massaaži eest. Selle eest, kuidas ta ei teinud mitte ühtegi vale liigutust, ja terve mu keha oli lõõgastunud ja nagu kumises. Aga ma võtsin lihtsalt ta visiitkaardi, kiitsin teda taevani ja läksin ära.

Bussijutte

Sõitsin üks õhtu bussis, klapid kõrvas, ja mõtlesin natuke hajameelselt, et kuhu küll sõidab nii suur hulk inimesi esmaspäeva õhtul kell pool üksteist. Korraga hakkas kõlaritest kostma mingi teadaanne, mis polnud kutse oma sõitu valideerida ega peatuse nimi. Tirisin klapid ära ja jäin kuulama. 
See oli bussijuht, kes palus viivitamatult bussist lahkuda isikul, kes niimoodi haiseb. Kõik vaatasid ümberringi, aga mitte keegi ei tõusnud püsti ega lahkunud. Bussijuht ei andnud ka alla, vaid peatusest väljasõitmise asemel tuli oma boksist välja ja hakkas inimeste vahel teed tegema.

Haisejaks osutus üks joodiknaine bussi eesosas. 
"Palun väljuge bussist, te segate teisi reisijaid," ütles juht. Nagu ülikorrektselt:D Haisunaisel oli jumala yolo, sest ta ei rääkinud eesti keelt. Juht läks vene keelele üle ja natukese aja pärast väljus naine õlgu kehitades bussist. Terve buss oli sellise moega, nagu tahtnuks juhile plaksutada. See juht oli kohe kindlasti minu päeva kangelane :D

Ma kujutan ette, et alati pole neil aega ega võimalust ega tahtmist inimesi välja visata, kui nad tahavad veel graafikus ka püsida. Kas kunagi ei olnud bussides reisisaatjaid? Võikski olla igas bussis üks saatja, kes konkreetselt viskab välja inimesi, kes väljakannatamatult haisevad. Sest see on tegelikult päris košmaarne, mis Tallinna ühistranspordis toimub. Peaaegu iga päev võib kohata mõnda asotsiaali enda kõrval lehkamas. Ja kui mõelda, et sellel istmel, kus istud sina, on võib-olla isegi samal päeval istunud mõni selline...Õõh.

Midagi meeldivamat ka: mõtlesin ükspäev, et olen kord ka viisakas ja lasen kellegi enda ees bussist välja. Vanem papi mu ees pööras välja jõudes ümber ja ulatas mulle galantse liigutusega käe, et mind omakorda maha aidata :D Eriti nunnu.

God, these people!

Tahaksin just nii ohata, nagu Emily Blunt "Saatan kannab Pradat" filmis, kui Meryl Streep hommikul liiga vara kontorisse saabus ja kõigi plaanid segi lõi.

Leidsin üles ärgates, et sooja vett ei ole (esimese maailma probleemid). Jälle. Juba teist korda siin elatud aja jooksul ei ole sooja vett. Millest poleks mitte midagi, kui sellest ka ette teatataks, nii et ma saaks planeerida oma peapesu eelmisele õhtule. Ja just täna olin ma eriti must ka :D

Läksin alla pesu pesema ja turvamehele selle eest maksma.

"Minu meelest pole vett," teatas ta.

"Sooja vett ei ole," ütlesin mina.

"Ah külma on? Siis peaks kõik korras olema. Masin töötab külma vee peal."

Ma ei vastanud midagi. Obvi ju.

"Masin töötab külma vee peal. Saad aru?" küsis ta uuesti.

Ma ei vastanud ikka midagi. Küsi üks kord veel, kas ma saan aru, palvetasin ma mõttes.

"Saad aru?" küsis ta.

Siis hakkas ta mulle viiekast raha tagasi lugema. 

"Ma annan sulle peenraha tagasi, sobib?" küsis ta. Ma ei vastanud ikka midagi. Jaa, tegin oma maja turvamehele passiiv-agressiivset käitumist. Ega tema mult sooja vett ära ei võtnud. Aga keegi ju peab selle eest vastutama ja tal pole seal all istudes nagunii kunagi midagi teha. 

"Sobib?" küsis ta uuesti.

"Jah, mida iganes," ütlesin ma.

"Kas sul on tuju paha?" küsis ta.

"Ma lihtsalt soovin, et sellest ette teatataks, kui vesi niimoodi ära võetakse," ütlesin ma. Turvamees viipas enda selja taha kuhugi nurka, kuhu oli üles pandud väike käsitsi kirjutatud peopesasuurune sedel: 

                        Veekatkestus ...17.00

"Ma võin kihla vedada, et mitte keegi ei loe seda," ütlesin ma. "Seda pole üldse näha."

Meil on hoopis olemas meililist, perfektne sellist laadi info edastamiseks.

"Ega seda polnudki enne üleval," heitis turvamees käega. "Remondimehed just panid." Ta mõtles natuke ja lisas vabandavalt: "Võiks tõesti enne üles panna."

Siis jäi ta mind natuke kartlikult jõllitama, nagu küsides, miks ma juba ära ei lähe.

"Mul on seda raamatut ka vaja," ütlesin. Kuhu sa oma korterinumbri ja allkirja paned, kui pesu pesed. Millegipärast.

Ta hakkas närviliselt naerma ja ulatas mulle raamatu ning kui pastakas ei kirjutanud, tundsin ma, kuidas ta võpatas, nagu kartes, et ma uuesti plahvatan.

Ma just raseerisin end ja pesin oma pead jääkülma vee all, mis oli üllatavalt kerge, sest ma olin nii vihane, et lihtsalt kallasin selle endale peale. Aga välja tulles oli tuju juba hea, sest millegipärast hakkan ma alati hüsteeriliselt naerma, kui ma end külma veega üle valan. Mingi keha vastureaktsioon vist.

Ja lõpp hea, kõik hea, sest panin endale tänaseks massaaži kinni. Ühes massaažikoolis õpilase juures. Sest nii on parem hind. Ühelt poolt olen ma uudishimulik - kas seda õpilast kogu aeg juhendab keegi kõrval? Teiselt poolt ma nagu loodan vastu tõenäosust, et päriselt on tegu täieliku profiga ja massaaž on imehea. Hm.

Fucking awesome

Istun siin hilisööl - akna taga puhub mõnus juulituul - ja kuulan Stromaed. Ma avastasin ta alles hiljuti ja ta on võrratu. Nähtavasti on tegemist ühe belgia lauljaga. Tegelikult ühte laulu temalt teadsin ma juba ammu, aga seda teavad kõik: Alors on danse. See on ka tegelikult superhea laul.

Kahjuks siia ei lase ametlikke videosid üles panna, aga kõigil Stromae lauludel on ka ülilahedad videod. Hästi... teistsugused.

#ronaldotears

Töö juures käis audit. Auditi tegija uuris seinal rippuvat lehte, kus olid kõigi nimed ja telefoninumbrid ja meiliaadressid kirjas.

"Nii, kes siin siis uued on?" küsis ta. Ma vedasin sõrmega mööda nimekirja ja lõpuks isegi punastasin natuke, sest me jõudsime minu nimeni, mille keegi oli musta markeriga üle teinud ja tähekesed ümber joonistanud. Selleks kellekski võisin või võisin mitte olla mina ise. Millal ma ometi suureks kasvan?:D

Jalka ongi selleks korraks läbi. Kahju, sest nii tore oli. Kutsusin finaaliks sõbra külla ja kuigi tal oli mõlemast võistkonnast suht suva, valis ta Prantsusmaa, sest et mina Portugali poolt olin. Palju põnevam on niimoodi vaadata, kui üks on ühe ja teine teise võistkonna poolt. Peamiselt sellepärast, et saab üksteist nöökida.

"See oli päris koba rünnak, saad ju sellest isegi aru?" küsisin ma kaastundlikult Prantsusmaa iga väravavõimaluse peale. Vahepeal läks meil sassi, näiteks karjus sõber "Ei!", kui keegi palli endale krabas.

"Mida sa teed? See on sinu meeskond," ütlesin ma.

"Aa, oih..."

Ronaldot mõnitasime mõlemad, sest kuigi ta mulle mängijana väga meeldib, on ta ka selline naljakas. Alati nutab ja draamatseb. Kuigi muidugi on hea, kui inimesel on emotsioonid. Kui Ronaldo end vigastas ja nutma hakkas ja ta nina peal lambist liblikas maandus, pidime krambid saama.

"See läheb kohe netti," ütles sõber.

"Sellest saab meem, eks ju?"

"Sellest saab meem." 

Sellest sai juba loetud minutite jooksul meem.

Kui Ronaldo päriselt vigastuse tõttu välja pidi minema, olime mõlemad pettunud, kuigi sõbrale Ronaldo üldse ei meeldi. Ta on ikka staar. Toob põnevust mängu. Otsisime vahepealt twitterist hashtag'i #ronaldotears, mis muuseas täiesti eksisteerib, ja lugesime Delfist rassistlikke kommentaare.

See, et Portugal lõpuks võitis, oli täielik üllatus kõigi jaoks. Ma arvan, et ka Portugali enda. Ma isegi, ehkki ma nende poolt olin, arvasin objektiivselt, et võidab ikkagi Prantsusmaa kui tugevam meeskond ja korraldajamaa. Ja terve selle suhteliselt igava ja väravatevaese mängu oli Prantsusmaa tegelikult parem. Portugalil vist lihtsalt joppas. Aga noh, karikas on karikas ja palju õnne Ronaltsikule! Ehk saab ta selle peale oma nutud lõpetada.

Kuna ma olen metsikult arvestav võõrustaja, võib igaüks, kes minu juurde ööseks jääb, arvestada kahe asjaga: ma keeran hommikul SkyPlusi põhja... ja loobin oma külalist patjadega. Sest miks tema peaks saama magada, kui mina pean üles tõusma?

Sky Plusi uudistes mainiti midagi uute Hispaaniast ostetud trammide kohta. 

"Need trammid on jumala korralikud," jaurasin ma hajameelselt endale meiki tehes. "Ainult iga päev kella kaheteistkümnest kaheni nad ei tööta. Siesta. Lihtsalt lülitavad ennast välja. See on midagi müstilist, keegi ei tea, mida teha."

Sõber ignoreeris mind nagu tavaliselt ja küsis natuke hämmastunult: "Kas sa teed seda igal hommikul?" 

"Mida, trammi või?"

Nagu, astu naiste maailma. Mind ei lastaks hommikul töölegi, kui ma meiki peale ei paneks. Turvakontroll on ees.

Hommikune dilemma

Üks töökaaslane küsis midagi mu tuju kohta ja ma vastasin oma tavalisel passiiv-agressiivsel moel: "Ei, kõik on väga hästi. Mul on sisemuses hea tuju, ma lihtsalt ei näita seda välja. Ma olen vaikselt õnnelik."

Teine töökaaslane kuulas kõrvalt ja küsis rõhukalt: "Kas see on vaikselt või?" 

Ta tundus natuke ehmunud, aga ma ei saanud aru, millele ta vihjab. Minu isiklikuks motoks on rääkida ainult siis, kui mul on midagi öelda. Midagi tõeliselt arukat. Nagu näiteks see:

 

Praegu istun siin, maksan arveid, värvin varbaküüsi oranžiks ja juurdlesin viimati, kas veetemperatuur viisteist kraadi on liiga külm, et ujuma minna, või saab hakkama (on küll liiga külm, tõesti on). Saatus lahendas selle dilemma minu jaoks juba eos, sest selgest taevast hakkas äkki mürisema ja välku lööma. Samas võib see tähendada, et hiljem täna on juba soojem vesi... Kas jah??

Igatahes peaksin nüüd alla jooksma, oma pesu kuivatisse panema ja siis linna kappama. Mul on kindel kavatsus täna kinos midagi head vaadata. Ma olen Tallinnas kinos käies seni eranditult ainult halbu filme valinud. Ma ei tea, miks. ma tõesti ei tea. Eile näiteks käisin vaatamas roppu komöödiat "Mike ja Dave otsivad pulmakaaslasi" ja eelnevalt sel nädalal "The Purge'i" kolmandat osa. Nagu. Miks?

*

Ma arvan, et pole parem mõtet kõiki (okei, okei, mu ema, kes seda loeb) piinata, vaid on targem kohe asja kallale asuda. Mida ma siis täna hommikuks sõin?

Imemõnusaid, kuigi natuke kõvaks läinud mitmeviljakukleid sulajuustuga, ühe 

mitte kõvaks läinud tassi kohvi, ning terve kuhja kirsse. Terve lopsaka kuhja Maxima eest ostetud kirsse, mida nad tavaliste murelite kõrval pakkusid. Murelid on mõistagi paremad, sest nad on spetsiaalselt magusaks aretatud kirsid, aga ma mõtlesin täna hommikul, et panen parem rebelit. Millal ma sõin viimati kirsse? Vist aastate eest. Need on kuidagi palju originaalsemad.

Pika jutu kokkuvõtteks - kirsid on tõesti hapumad. Mul võttis terve päeva aega, et selle kiloga hakkama saada. Aga no regrets, onju.

Rebel without a cause.

Ühtlasi soovin selle lõigu eest vabandust paluda, aga samas, sind hoiatati juba blogi pealkirjas, et selliseid asju siit karta võib...

Täna puhus terve päeva mõnus lopsakas tuul. Läksin õhtul ja jalutasin mere ääres ning seal oli see tuul veel paar kraadi kangem. Päris vägevad lained. Ja meri pidi olema tuulega mitu meetrit ülespoole nihkunud, sest mina igatahes ei mäleta, et veepiir riietuskabiinidele nii lähedal oleks olnud.

Lopsakas lugu.

Jalgpall on täielik košmaar

Ja sinna mu närvid lähevadki. See on lihtsalt õudne. See kuradi Saksamaa-Itaalia veerandfinaal võttis mu nii läbi!

Kõigepealt esimene poolaeg, mis oli natuke igav ja aeglane. Siis lõi Özil teisel poolajal värava ja oli üldse super ning ma arvasin, et võit on võetud. Siis tegi Boateng Saksa võistkonnast rämeda prohmaka ja teenis Itaaliale penalti ja seis sai 1:1. Košmaar! 

Ma olin nii närvis, sest see penalti oli superloll. Boateng lihtsalt pani yolot, kui ta seal vastaste värava ees käsipalli mängis. Aga eks kõik vangutasid selle peale pead. Mänguolukorrast Itaalia igatahes selles mängus ühtegi väravat ei löönud, nii et Saksamaa oleks ilma selleta eosvõitnud!

Ja siis läks mäng lisaajale, mille jooksul mul siiski püsis lootus, et Saksamaa lööb oma teise värava ja pääseb edasi ning mäng ei lähe penaltitele. Nagu ma juba varem siin maininud olen, siis penaltid on tore ja põnev närvidemäng, kui sul on mõlemast võistkonnast suht suva. Kui sa aga ühe poolt väga pöialt hoiad, siis sa ei taha, et just penaltid tulemuse otsustaksid. See on õnnemäng.

Kahjuks just penaltiteni asi läks. Ei saa eitada, et terve mängu Saksamaa oli tugevam. Valdas rohkem palli, ründas rohkem, neil oli rohkem väravavõimalusi... Minu jaoks oleks olnud nii ebaaus, kui Itaalia nüüd niimoodi oleks edasi saanud.

Aga need penaltid! Ma ei ole elus sellist seeriat näinud. Ebareaalne. Löövad mõlemalt poolelt superhead mängijad, maailmaklassi staarid - ja löövad mööda! Üle! Nõrga palli väravavahile sülle. See polnud nagu päriselu. Kõigil oli närv lihtsalt nii püsti. Kui minu Özil läks lööma ja mööda lõi, oli mul lihtsalt nagu "Pole hullu... Juhtub ka parimatel." :D

Ning jälle Itaalia eksis ja oli Saksamaa kord ja ma närisin küüsi ja palvetasin - ja Müller lõi omakorda penalti mööda! Ja jälle läks seeria edasi. Omg lihtsalt.

Peab ütlema, et Saksa väravavaht, Neuer, kes vist kaks korda ära kaitses, oli väga tubli. Buffon muidugi ka. Eks ma seda Buffoni kartsingi ja mõtlesin, et tema osavuse pärast Itaalia võidab. Õnneks mitte seekord.

Kui järjekordne itaallane oli eksinud ja sakslane lööma läks, mul oli lihtsalt vererõhk laes. Mitte mingit pinget, eksju? Lihtsalt löö... anna oma parim... nagu sinust ei sõltukski Saksamaa edasine saatus sellel turniiril.

Ja siis ta lõi sisse ja Saksamaa sai edasi! Ha! Kui napilt ja samas kui väljateenitult. Wohooo!

Itaallased võivad oma pastat nüüd kodumaal edasi süüa.

Närvidele käimise meistrikursus

Aga oh sa jumal, kuidas ma eile töö juures jaurasin. Graafik pani mind tööle ühe töökaaslasega, kellega me muidu mitte kunagi juba põhimõtteliselt koos ei ole, sest alati peab kohal olema kas tema või mina. Aga eile olime, ja ma võtsin pähe ta surnuks rääkida.

Küll ma hiilisin talle ligi ja soovisin: "Ära näppu lõika!", nii et ta võpatas, küll ma küsisin midagi kirjutades unistavalt: "Kas see on normaalne, et kellelgi on nii ilus käekiri?"

Töökaaslane kummardus mu käekirja uurima ega öelnud midagi.

"Isegi liiga ilus, kuigi ma seda ise ütlen," jätkasin ma õhinal. "Silmadel hakkab valus."

Või valasin midagi kuhugi ja kiitlesin: "Ma ei valanud isegi mitte üle. Otse purki! Kas selline osavus on reaalne?"

(Tegelikult valasin küll üle, aga jõudsin juba ära koristada.)

Töökaaslane vaatas, aga ei öelnud mitte midagi. Ta on üldse vähese jutuga vend.

Või ütlesin, et kontor helistas. "Sa oled liiga palju kohvi joonud. Meil on küll piiramatu limiit, aga nad ütlesid, et sinu limiit on nüüd täis. Liig on ikka liig."

 

Või rääkis ta teise töökaaslasega, et tal saavad õhtuks suitsud otsa.

"Siis ma lihtsalt ei tee õhtul suitsu," rääkis ta.

"Ma igaks juhuks hoiatan, et sul tuleb väga närviline õhtu ja suitsu oleks kindlasti vaja," hüüdsin ma kõrvalt. "Ma tunnetan seda ette."

"Ma lõpetan ju sinuga koos," ütles ta. "Miks ma närviliseks peaks minema?"

"Just täpselt," ütlesin ma. "Ma kavatsen päev otsa niimoodi edasi lasta. Ma tunnetan, et sul on õhtuks närvid täitsa läbi."

Õhtuks võttis töökaaslane sellise strateegia omaks, et hakkas kuidagiviisi veel vähem rääkima - ma ei tea, kuidas see võimalik on.

"Tead, mis on inimsuhtluse juures üks oluline asi?" küsisin ma. "Üksteisele vastamine. See aitab nagu tohutult kaasa. Siis ma saan aru, et sa ikka kuulsid mind."
Ta muigas, aga ei öelnud midagi.

"Kas sa lihtsalt mitte midagi enam ei ütle?" küsisin ma.

Ta ei öelnud mitte midagi.

"Mul tekib tunne, nagu seinaga räägiks. Miks sa teed mulle nii??" halasin ma. Pole vist vaja lisada, et ta ei vastanud ikka midagi, ja siis sai minu jaks otsa. Ja siis oli juba aeg koju minna.

Mis ma oskan järeldad - ainus, mis minu puhul aitab, on ignoreerimistaktika. Pange kõrva taha!

Rõõm väiksema õnnetuse üle

Kui Marili veel siin oli, siis istusime ükspäev ja vaatasime "Viimset reliikviat", kui äkki üks eriliselt suur ja lopsakas mesilane vastu akent lendama hakkas.

"Sa ei saa siia sisse, totu," ütlesin ma, ja pärast kolmandat katset lendas mesilane solvunud näoga minema.

"Ta oli natuke lömmis, kui ära lendas," ütlesin mesilasele järele vaadates.

"Vaeseke," ütles Marili kaastundlikult.

"Ma tegin nalja," ruttasin kähku klaarima. "Ma ei saaks kuidagi näha, kas ta oli lömmis või mitte." 

Selle peale hakkasin ma vaikselt itsitama, ja siis hakkas Marili itsitama, ja siis me naersime niikaua kuni pisarad silmis, kõik ühe väikese potentsiaalselt lömmis mesilase üle.

Minu meelest tuleb alati leida rõõmu väikestest asjadest. Onju?

Kuum-kuum juulikuu

Täna oli tsipa lühem päev. Astusin töö juurest välja ja mind tabas otse näkku raske leitsak. Selline eriti lämbe õhk.

"Lausa nagu suvi oleks," mõtlesin vaimustusega. Selleks ajaks, kui koju jõudsin, olid vähemalt minu kodu juures loigud maas. Täitsa teine ilm kui Tallinna teises otsas. Aga soe sellegipoolest. Taipasin, et sellise kuumuse ja vihma peale peab merevesi küll soe olema. Panin kähku oma asjad ära, bikiinid selga ja läksin ujuma. Tavaliselt olen ma töölt tulles surmväsinud ja meganäljane ning asun esimese asjana oma nälga kustutama, aga seekord olid mul muud prioriteedid. 

Ja mis ma öelda oskan, vesi oli soe mis soe. Lausa mõnus oli sisse minna ja seal sulistada sain ka nii kaua, kui tahtsin, ilma et külm oleks hakanud. Alati võiks nii mõnus vesi olla.

Mul läks tuju lihtsalt nii heaks, sest super oli seal meres. Kajakad karjusid ja pehmed lained loksusid ja tuul oli lihtsalt nii soe ja mahe... Lihased on lõdvestunud ja meel kerge ja lausa korraliku õhtusöögi viitsisin endale teha.

Kui ma nüüd ei eksi (ja ma üldse harva eksin. Okei, okei, mitte kunagi, mis me siin ikka tagasihoidlikku mängime), siis kohe peaks algama Saksamaa-Itaalia mäng. Edu siis Saksamaale ja võrratule Özilile! Muuseas ma kuulsin, et Itaalial pidi Super Mario väravas olema ja ta on just värskelt seeni teinud, nii et... üks boonus kohe Saksamaale.

 

KUMUs

Vaatasin eilse Portugali-Poola mängu ära kuni lisaaja lõpuni (1:1), aga siis otsustasin millegipärast, et mul on insta vaja magama minna, sest et ma täna tööl. Nüüd, kui loen, et Portugal oli penaltiseeria võitnud, veidi kahetsen küll. Oleksin võinud ära vaadata. Ajaliselt pole penaltid ju üldse nii pikk teema, aga põnevust küll ja veel.

Igatahes tiksusin ma eilsel kuumal päeval tükk aega kodus toimetada ja sättisin vaikselt randa. Randa ma aga ei jõudnudki, sest peale tuli hoopis suur tuhin lõpuks Kumus ära käia. Olen Kumusse tahtnud minna juba sellest ajast peale, kui Tallinna kolisin, ja nüüd lõpuks jõudsin.

Viimati käisin seal klassiga kümnendas klassis ning sellest ei mäleta ma küll mitte mõhkugi. Välja arvatud mingit hirveskulptuuri, millele ka eile otsa põrkusin. Skulptuurid üldiselt pole minu teema ja mingit erilist tähelepanu ma neile ka seekord ei pühendanud. Mulle meeldib maalikunst.

Kuigi seal oli selline üks ruum paljude büstidega, kus ma natuke aega veetsin, sest see lahendus oli nii omapärane.

Päris mitu nägu tundsin ära ka, aga seal oli leht kõigi kujutatute ja autorite nimedega samuti.

Kusjuures mu emale oli ka see ruum meelde jäänud, sest kui ma talle mainisin, et käisin Kumus, küsis ta kohe, kas ma seda büstide ruumi nägin.

"On ju kriipi? Nad kõik nagu... vaataksid sind," ütles ta ebalevalt.

Tšekkasin natuke aega baltisaksa kunstnike tehtud portreesid erinevatest aadlidaamidest, siis jätsin selle sinnapaika ja suundusin ülemisele korrusele natuke moodsama kunsti juurde. Seal olid juba minu masti teosed.

Jaan Siirak

Felix Randel

Ja veel üks lahe asi oli selline suur voodi, millele asetatud padjad, hulk kõrvaklappe ning juures kiri, et kingad tuleb ära võtta. Ma kasutan alati ära võimalust natukeseks pikali heita, nii et seadsin end mugavalt sisse, panin klapid pähe ja kuulasin paari tegelast.

Kui teised külastajad mööda läksid ja nägid, kui mugav mul on, ühines mõnigi neist.

Erinevad persoonid rääkisid geiõigustest. Mina jõudsin kuulata Martin Helmet ja Märt Sultsi ja pean ütlema, et need seisukohad mõjusid üpris kurnavalt, nii et ma läksin ära ega saanudki teada, kas teistel portreteeritavatel oli natuke inimlikumaid mõtteid.

Igatahes lähen varsti kindlasti tagasi, sest Kumu on liiga suur, et seda ühe korraga haarata jõuaks. Aga väga sümpaatne!