Karupoeg Puhhi vihmavari

Mida iganes te teete, ärge mängige MINU lastega Monopoli. Üks õhtu me seda tegime ja Annalyse oli pankur, ning see väike suli nihverdas kogu aeg endale lisaraha. Algul Andre ei tahtnud mängida, aga poole pealt otsustas, et see on ikka huvitavam kui jalgpall telekas, ja liitus meiega. Huvitaval kombel ei öelnud ka tema ära väikesest sohitegemisest ning peitis endale ebasoodsaid loosi-kaarte paki põhja. Kui ma poole pealt süüa läksin tegema, kuulsin köögist, kuidas nad mu raha pihta panid ja arutasid, palju mulle alles jätta, nii et see veel usutav tunduks. "Ma kuulen teid!" karjusin ning sain vastuseks naerukoori.

Täna õhtul võime reede puhul teha väikese Monopoli-turniiri (ma ei võta iseenda head nõu kuulda), või Scrabble'i oma. See oleks tore. Üldse on õhtud siin toredad. Ema tuleb koju kaks tundi varem kui tal tavaks oli, sest töötab nüüd teises kohas. See, et ta nüüd iga päev Londonisse ei pea sõitma, säästab talle päevas mitu tundi. Siis me mõnikord küpsetame midagi või vaatame telekat. Host-ema on alati olnud säärane inimene, kellega on lihtne läbi saada, aga praegu tundub ta veel eriti rõõmus. 

Eile läksin plikale kooli vastu ning nägin, et olin esimene. Klassi rulood olid juba üles tõmmatud ning absoluutselt kõik vahtisid mind, selle asemel, et oma asju kokku panna või midagi. Muidugi sadas vihma, nagu siin iga päev teinud on, ja mul oli pisike karupoeg Puhhiga lastevihmavari, mida isegi Annalyse keeldub kasutamast, sest tal on liiga mark. Mul on suva, aga vaikselt mõtlesin, et teen tüdrukule margi maha. Õnneks lükkas ta ise klassiakna lahti, karjus: "Anna!" ja säras üle kogu näo, nii et sellega on vist korras. Ainult karupoeg Puhhi vihmavarju keeldus ta endiselt kasutamast.

Siis läksime linna, tüdruku lemmikpoodi, Claire's, šoppama. Ta küsis jube asjalikult müüjalt mingi juukseklambri kohta: "Kas see hoiab teie arvates mu juukseid üleval?" Sest ta pole oma juukseid minu lahkumisest saadik kordagi lõiganud ja seda on näha kah, nii pikad pole need kunagi olnud. Nad ulatuvad üle tagumiku ja on paksud nagu mets.

Raamatupoes nägime uut "Diary of a Wimpy Kid" raamatut ja lugesime seda natuke kohapeal, nagu ma alati teen. Seal oli ainult üks vaba tool, ja plika istus minu sülle ning ajas sõrmega järge. Tegelikult oleks see pidanud käima tema igapäevase lugemise arvestuse alla, ta peab nimelt iga päev kellelegi kõvasti ette lugema. Täna tegime seda hommikul enne kooli, aga tal ei olnud oma lugemispäevikut kodus, ja nii pidin ma pärast klassiukse taga ootama, kuni ta mulle oma päeviku ja pliiatsi tõi ning ma sain üles tähendada, palju me lugesime ja kuidas tal läks.

Reedel tehakse lugemise kohta vist mingeid kokkuvõtteid ning ta tahab kindel olla, et iga viimane kui asi kirja saab.

Eile tulid ema ja Andre jalgpallist ning ema oli jube kergendunud, et ma süüa olin teinud, sest ta olevat terve tagasisõidu juurelnud, mida on kerge ja kiire teha. (Kuigi ma teen iga õhtu süüa ja iga päev jätan talle ka.) Ma tegin spaghetti bolognese't ning olin ausalt öeldes päris närvis, sest mu kokandusoskused on leebelt öeldes keskpärased ning kui ma toitu isegi maitsta ei saa (hakkliha!), ei ole ma kindel, kas see on üleüldse söödav. Õnneks oli Annalyse peale söömist veel elus ning ka teistele meeldis, sest nad sõid kõik ära, ja mul oli seda ikka lopsakalt tehtud. Booyah!

12 years a slave

"Kas sa tead, kus teil kuumaveepudel on?" küsisin poisilt, kui ta kööki loivas, et hiline hommikusöök süüa. Ta raputas pead, aga läks tuulas pärast tükk aega oma toas, nii et ma mõtlesin, ta tõstab seal mööblit ümber. Aga uuesti kööki tulles teatas ta, et ma võlgnen talle, ja andis mulle kuumaveepudeli. Armas. Nüüd on mu endine parim sõber, kuumaveepudel, uuesti sellesse seisusse ülendatud, ja ma kaisutan teda. Ning joon meeletus koguses teed ja kohvi.

Tõsiselt, ma ei ole arst, aga tüüp on haige nii, et kõnnib ringi, mängib oma tahvelarvutil, sööb nagu metsloom ja naerab palju. Laulab endamisi ja räägib iseendaga, mida ta on alati teinud. (Terve see perekond on imelik!) Ja just mängisime kolm raundi piljardit. Ta kas hoiab oma haigusevalu väga hästi tagasi või lihtsalt popitab.

Kuni mina netis töökuulutusi sirvisin, mängis tema mingit klannide võitluse mängu ja kostitas mind kogu aeg infoga erinevate mängijate ja teiste arvutimängude kohta. See ongi temaga ühise keele leidmise saladus: arvutimängud.

Kahjuks on ainus arvutimäng, mida mina mängin, Solitaire. Uups...

Kui ma talle suure lõunasöögi kokkasin, nurus ta, et ma talle pasta peale juustu riiviksin. Mõlemad lapsed mängivad väga hästi abitut, kui neil vaid lasta seda teha. Ma tegin talle kõik valmis, ilma et ta oleks lillegi liigutanud.

"Ma ei saa riivi tõsta, ma olen nii nõrk...Kammoon, Anna, ära ole ebaviisakas!"

"Ma püüan mitte olla jah," vastasin rahuga, nii et vaeseke pidi pärast kümmet minutit ise oma juustu ära riivima. Ma loodan, et ta midagi paigast ei tõstnud.

Nüüd kupatasin ta siiski voodisse tagasi, aga teadagi ta seal ei maga. 

Ma igatsen veel natuke Milat. Seda, kuidas ta kogu aeg ei! ütles ja näpu püsti tõstis, või kuidas ma teda mõni päev nii palju süles kandsin, et järgmisel päeval olid musklid valusad... Annalyse on palju raskem, aga isegi tema tahab mind kogu aeg hobusena kasutada. "Kas ma olen raskemaks muutunud?" küsis ta minult pühapäeval, aga ma vastasin ebamääraselt, et ei saa hästi aru. Muidugi peabki sellises vanuses laps kasvama ja juurde võtma, aga ma kavatsen igasuguste kaaluteemaliste märkuste koha pealt lihtsalt hoiduda. Kunagi ei tea...

Muidu on plika täpselt samasugune väike armas manipulaator. Eile, kui ta koolist peale korjasin, võttis ta kõigi oma klassikaaslaste ees mu käe oma pihku ja teatas, et igatses mind päeva jooksul. Tõsiselt, see tüüp jõuab elus kaugele, sest ta teab täpselt, kellele mida öelda. Täna näiteks ütles ta oma ema juuresolekul kasuema kohta "evil", aga ma tean täpselt, et ta tegelikult jumaldab oma isa teist naist. Ta lihtsalt arvab ära, mida keegi tahab kuulda, ja ütleb seda neile.

See totaalselt töötab. My precious baby!

Eile oli odavate kinopiletite teisipäev, nii et ma lipsasin õhtul läbi vihma välja ja käisin filmi "12 years a slave" vaatamas. Mind natuke üllatas, et selle linna kino pärast minu lahkumist eelmisel kevadel veel püsti seisab. Mõtlesin, et nad on pärast mind pankrotti läinud ja pillid kotti pakkinud. Kuid ei, nad hingitsesid veel. (Tegelikult olid saalid puupüsti täis)

Film ise oli kvaliteetne, ilmselgelt hea film, ainult nii traagiline. Ma ei tea, mida ma ootasin, aga ma ei arvanud, et pean pool filmi kätega nägu katma, sest nii verine on. Aga seda ma pidin. Inimesi peksti piitsade, puulaudadega, jalaga makku, poodi, you name it... Ränk oli seda vaadata. Ning lõpp jäi kuidagi nii lahendamata, kuid kuna see orjaks müümise lugu oli tõsielul põhinev, siis küllap päriselus nii ongi. Pahad ei saa just tihti oma palka. Filmi vaadates jättis see mu aga nagu kulminatsioonist ilma ning sisse pooliku tunde.

Where's the wee fella?

"Sul on ikka sama riietumisstiil," ütles tüdruk mulle ükspäev. "Sa kannad lühikeste käistega pluusi pikkade käistega pluusi peal."

"Tegelikult," ütlesin ma, "kannan ma kõige all ühte lühikest, siis pikka pluusi ja selle peal veel ühte lühikest."

Ma olen väga kihiline, et sooja hoida. Praegu, peale suuure hulga pesu (mis sisaldas umbes 20 valget triiksärki) triikimist ja kappidesse panekut, istun tassi meega teega (:D) ja pleediga ümber ning püüan end veenda, et ma olen tegelikult siseruumis, mitte väljas. Temperatuur on nagu väljas. 

Ilmselt koristan ma hiljem kogu maja ära, lihtsalt selleks, et sooja saada. Kuigi see on parajasti puhas. Välja minna ma täna ei saa, kuna poiss on haige. See ei üllata mind absoluutselt. Ta oli ka vanasti kogu aeg haige, sagedusega umbes kord nädalas. Mitte et ma poleks kaastundlik, kuid minu arvates tahab ta lihtsalt koolist poppi teha.

Lapsed on parajasti muutunud. Eks ma ise olen ka muutunud, eriti minu suhtumine neisse ja oma töösse. See kuu olen ma siin lihtsalt nagu poole kohaga. Vastastikku kasulik tehing host-emaga, kus mina viin tüdruku kooli ja tagasi ning olen temaga paar tundi õhtupoolikul, ja tema maksab mulle, mis ta oleks muidu tüdruku pikapäevarühma eest maksnud. 

Eile sain ma aru, et pmst teen ma ikka kõike seda, mida varemgi :D Koristan, triigin, nõud, söök, mõlemad lapsed... Kuigi poiss on kõvasti iseseisvunud. Kooli viib teda ema ja tagasi tuleb ta ise, kusjuures tal on lubatud ka sõprade juurde minna. Täiesti erinev seis eelmise aastaga võrreldes, kui ma pidin tal nagu hagijas kõrval käima. 

Aga jah, minu suhtumisest: ma võtan kõike kergemalt, kuna ma ei tunne ennast enam vastutavana nende kasvatuse ja muu suhtes. Ma olen siit pärast seda kuud läinud ning peaksin üleüldse ainult üks abikäsi olema. Ja üldiselt saavad lapsed omavahel palju paremini läbi, keegi pole veel nutnud ega röökinud... ema on nendega kõva töö ära teinud.

Praegu näiteks ma tean, et "haige" poiss lamab üleval ja mängib oma tahvelarvutiga, aga ma ei tunne, nagu see oleks minu probleem. Mängigu kui tahab. See tüli, mis tekiks, kui ma ta arvuti ja telefoni konfiskeeriksin, pole vaeva väärt. 

Pluss ma olen laisk.

Eile käis see vana iirlasest naabrimees meil vannitoavalgustit parandamas. Enne istus ta maha, sõi meiega tüki kooki ja lobises lopsakalt. Nii vahva oli teda kuulata, Iiri aktsent on jube naljakas.

"...so I was sliding on me ass..."

"Sõnavara!" hoiatas ema.

"Sorry. I was sliding on me bum..."

Lugu, mida ta jutustas, kätkes endas mitte eriti üllatuslikult alkoholi. Iirlane, noh.

Pärast küsis ta üleval voodis lamava poisi kohta: "And where's the wee fella?"

Hahha, ma tean, et eriti Liis oleks selle peale naerma hakanud. The wee free men!

Inglismaa!

Lyoni lennujaam oli väga mugav. Igal pool võimalus läpakat laadida, iga nurga taga WC, ja ma leidsin ühe ööseks suletud kohviku, kus olid pehmed diivanid. Isegi kui kohvik polnud lahti, võis seal lamaskleda. Varsti täitusid ülejäänud diivanid magajatega, aga mina teadagi püsisin ärkvel. Ma lihtsalt ei suudaks riskida sellega, et ühel hetkel teen silmad lahti ning mu kott on kadunud või midagi. Nope.

Ma olen lennates juba blaseeks muutunud. Pardakaarti ei viitsinud välja printida, sest Easyjet lubab ka mobiilseid pardakaarte. Igal pool oli see okei, ainult turvakontrollis palus neiu mul ekraani heledamaks muuta, kuna tema masin ei suutnud seda lugeda. Aga heledamaks mu ekraan enam ei läinud, seega lasi ta mul lihtsalt minna. Samuti ei viitsinud ma hankida oma vedelike jaoks kotti, vaid küsisin selle sealtsamast turvakontrollist.

Lennu ajal püüdis mu kõrval istuv prantsuse noormees stjuardessilt söögi kohta küsida, nimelt ta ei saa piimatooteid süüa, aga soovis midagi tellida. Kahjuks ei osanud stjuardess prantsuse ega noormees eriti inglise keelt. Kui neiu püüdis öelda, et mingi saiake sisaldab võid ja noormehel blängi ette lõi, avasin ma ühe silma ja ütlesin üle oma telefonist kostva muusika: "Beurre" ehk või prantsuse keeles. Ning panin silma tagasi kinni. Seltskondlik nagu alati...

Eriti imelik on Inglismaal tagasi olla. Ma saan inimestest aru! Ja nemad saavad minust! Kui imelik. Käisime host-emaga poes ja sõime pitsat. Ta tahtis ka välja minna, aga lõpetasime hoopis teleka ees The Voice'i vaadates, ja ma magasin kolmteist tundi reast. Lapsed on sel nädalavahetusel isa juures. Me peaks poole tunni pärast neile järgi minema, aga praegu kuivatab tema oma juukseid ja vaatab iPadist midagi, ning mina olen teki alla pugenud. Juba teist päeva sajab metsikult, on väga niiske, ning see maja on külm nagu alati. Ma ei ütle, et ma temaga koos lastele järgi ei lähe, aga ma võtan selle teki autosse kaasa.

Ma ei saa öelda, et see on nii erinev Prantsusmaa soojemast kliimast, sest mu lahkumise päeval oli ka seal parajalt külm. Mütsikandmise ilm kindlasti. Aga Inglismaal on palju niiskem.

Bishop's Stortford oleks nagu sama, aga ei ole ka. Kõik on üliviisakad, see pole muutunud. Host-ema karjus autost välja tulles: "Anna-banana!" See pole muutunud. Aga nad on raudteejaama ümber ehitanud, ja kino ka. Ning ema on jälle oma kööki muutnud ja üht-teist ümber tõstnud või värvinud. Ta ongi selline. Tüdruku tuba on täiesti teistsugune - siin ma praegu voodi peal lebotan. Huvitav, kuidas ta suhtub sellesse, et ma siin mõnda aega pesitsen... Arvestades seda, et ta ei tea. Ema ei öelnud lastele, sest tahtis üllatust valmistada. Nii et ma ootan autos parem kõrvulukustavaid rõõmukarjeid, või muidu...

Käisime ka naabrimehe juures külas, kes on üks vana kummaline mees. Vannub tohutult. Kui me välja tulime, küsisin emalt, kas ta on šotlane. 

"Iirlane! Nii iirlane kui olla saab."

Mul ei ole kummagi aktsendi peale absoluutselt kõrva ja ma ajan nad kogu aeg segi. Küll mul oli hea meel, et ma temalt endalt ei küsinud, kas ta šotlane on. Oleksin ilmselt molli saanud. Ema nõustus minuga.

Kõige viimane

Sellest tuleb kõige viimane postitus, kus ma oma prantsuse host-peret mustan või neid üldse mainin. Täna oli nimelt viimane päev nende juures.

Ärkasin hilja ja tšillisin natuke niisama. Mulle meeldib alati pakkida kõige viimasel hetkel, sest mu asjad ei mahu kunagi ära ja nii on seda vandumise aega lihtsalt vähem. Seegi kord viskasin mõndagi minema...oh well.

Tuleb siis C lõunaks koju ja ma küsin talt oma palka. F tuleb ja annab mulle, aga vähem, kui ma tavaliselt saan. Ma küsin, miks. Sest ma töötasin sel nädalal ainult neli päeva.

Aga meil oligi kokkulepe, et ma töötan neli päeva nädalas! Arvasin kogu aeg, et see viis või neli ja poo päeva, mis ma töötan, teen ma neile teeneid ja ületunde. Nope, ütles C, sa pididki töötama viis päeva. Seega saad sa sellel nädalal vähem.

Ma pöörasin ringi, läksin oma tuppa, mõtlesin, et ma pole ometi idioot, ja otsisin välja oma au pairi kontolt vanad vestlused C perega. Siis võtsin viisin selle läpaka talle elutuppa, kus nad F-iga vedelesid ja telekat vaatasid, ning märkisin tema enda kirjutised hiirega ära.

"Palun seleta seda mulle. Siin seisab must valgel, et meil oli selline kokkulepe. Sina ise kirjutasid seda mulle."
C ütles, et see nädal saan vähem, sest ma ei andnud talle kahenädalast etteteatamisaega lahkumise eel. Bullshit. Ma andsin talle kaks nädalat, ainult tema ise otsustas hiljem ümber ja tahtis, et ma sel nädalal lahkuks.

Siis muutis ta oma lugu ja ütles, miks ta oleks pidanud mulle kirjutama, et mul nädalavahetused ja esmaspäev vaba on? Ta ju töötab esmaspäeviti.

"Ma ei tea, miks sa seda siis lubasid. Palun seleta sina mulle. Aga nii on siin kirjas ja nii oli kokkulepe. Kuidas kommenteerid?"

Siis ei saanud ta vahepeal äkki inglise keelest aru ja päris aina: "Mida? Millest sa räägid?" Ning seletas, et Prantsusmaal makstaksegi nii. Viie päeva eest nädalas ja ühe lapsega.

"Mina ei tea, kuidas Prantsusmaal asjad käivad. Ma tean ainult, mida sina mulle rääkisid. Kui sa teadsid, et sa esmaspäeviti töötad, siis poleks pidanud lubama."

"Ma ei saa aru, mida sa minust tahad," vaatas ta mulle otsa nagu nõdrameelsele.

Mul polnud lootustki temalt mingit raha kätte saada. Ma tahtsin ainult, et ta lõpuks üles tunnistaks ja omaks võtaks, kui palju ta bullshit'ib. Kuidas ta valetab ja petab. Võtku ometi midagi omaks.

Noh, ta ei teinud seda. Ma keerasin ringi ja läksin tagasi oma tuppa. Mul oli paar tundi Magalie saabumiseni jäänud. Nad muutsid selle peale wifi salasõna ära, nii et ma ei saanud enam netti. Mida iganes. Nende nett ja võivad teha, mida tahavad. Kuulasin selle asemel Fall Out Boy'd.

Kui aeg lahkuda oli käes, oli C duši all ja mul südamest hea meel, et ei pidanud teda enam nägema. Mila magas lõunaund ning ma ei hakanud teda äratama. Käisin vaid niisama üleval teda vaatamas. Ta hakkaks äratamise peale ainult nutma ega saaks nagunii aru, mis toimub.

Kahju oli teda jätta.

Panin F-ile võtme laua peale ja ütlesin: "Votre clé." Kui ma uksest välja hakkasin minema, ütles F, et ma sõnumi saadaksin, kui kohal olen. Ma vaatasin teda sellise näoga, et are you freaking kidding me?? ja astusin minema.

God, these people!

Nüüd olen lennujaamas ja siin saab läpakat laadida, seega jee, filmiöö! Wohooooooo!

Neljapäev

Ma lahkun laupäeval, aga siit lähen ära reedel, sest mu lennuk läheb laupäeva hommikul ning siit on raske õigeks ajaks jõuda. Sõidan parem õhtul rongiga lennujaama ja veedan öö seal, nagu ma kord Inglismaaltki tulles tegin. Mul pole lennujaamas öö veetmise vastu midagi, kui on koht, kus istuda ning läpaka laadimise võimalus. Ainult ma ei julge iialgi magada, sest kardan oma asjade pärast.

Muidugi pole ma piisavalt loll, et paluksin kelleltki küüti lennujaama. Mul oleks vaja ainult Anse'i saada, et sealt Lyoni ja Lyonist lennujaama. Kuid tundub, et olin piisavalt loll, et küsida, kas saab keegi mind viimast korda Anse'i ära viia. (Millal iganes homse päeva jooksul, kümme minti sinna ja kümme tagasi)

"Nope," ütles C, "mina küll ei saa. Küsi F-ilt, ta on homme siin, aga ma ei tea, kas tal on võimalik. Nii et..."

Tõesti idiootlik oli küsida. Küsisin Magalielt ja ta oli kohe nõus. Kusjuures nad olid veel kavatsenud mul homme pool päeva - või terve, kui ma oleks lahkunud laupäeval - töötada lasta. Mitte mingi lisapalga eest, muidugi. Niisiis käisin ma just ja ütlesin C-le, et Magalie viib mind ja et kuna minu neli päeva sel nädalal on täis, siis ma ei kavatse homme töötada.

Isegi kui ma siit lahkun pärastlõunal, siis seni võin ka pakkida (ja sealjuures vanduda), küüsi lakkida ja muusikat kuulata. Ja nemad võivad oma lapse eest hoolitseda... kui neil muidugi võimalik on.

Hinga sügavalt sisssssse. Sa oled sellest üle.

Vähemalt on mul kuhugi minna. Kaalusin pikalt ja olin peaaegu Eesti minemas, aga siis kutsus esimene host-ema Inglismaalt mind enda juurde. Ma jään kuuks ajaks, mis pmst tähendab, et mingi isikliku õppetunni asemel iseseisvuse poole lähen ma jälle kellegi kaela peale... aga ma aitan paar tundi päevas ka lastega.

Inglismaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa. Wohooo!

Muidu on mul jube kahju Milat jätta. Ta on nii armas laps. Mõnikord ta tuleb ja teeb sulle ise musi ja siis süda sulab sees. Kui keegi kuskilt muusika peale paneb, hakkab ta kohe tantsima. Ning talle meeldib tohutult, kui ma ta sülle võtan ja ringi keerutan. Ta tuleb alati, ajab käed õieli ja nõuab: "Encore, Anne-Mai!" ("veel!") Sama hüüab ta ka alati, kui ma kellegagi skaibin ning ta ennast mu sülle smugeldab. Terve kõne ta lehvitab teistele ja hüüab halloo, ning kui kõne läbi, ütleb pettunult: "Encore!"

Üks õhtu rääkisin Liisuga niisama trükkides, mitte skaibikõne kaudu, ja Mila tuli ning hüüdis Liisu pildile, mis poolt ekraani täitis, kuku ja halloo. Ega saanud aru, miks Liis ei vasta.

Eile tulid mõned C sugulased pagariärist läbi ning me Milaga läksime ka alla, sest neil oli tüdrukule kingitusi. Kuulsin, kuidas C uhkustas, et tüdruk räägib natuke inglise keelt, ütleb kõigile "See you!" ja kuu kohta "moon" (siin võin küll ainult ennast süüdlaseks pidada) ning saab aru käskudest nagu "sit down".

Tüdrukul oli eile üldse totaalne kingituste päev. Hommikul kinkis Paloma talle suure patareidega liikuva auto, kus saab peal istuda. Ma arvan, sellega hakkab ta kevadel õues rallima. Ta kardab autol seda nuppu vajutada, aga kui kõik julgustavad, siis vajutab, ning sõidab uhkelt edasi, sajavatine naeratus näol. Ta pidi peaaegu isa, kes teda kõige rohkem kannustas, alla ajama.

Kui me hommikul välistrepist alla läksime, avas vastasmajas üks naine akna ja tervitas meid, beebi süles. Mingi C tuttav. Ta ütles, et tal on Mila jaoks hiline sünnipäevakink. Ning kui me jalutamast tulime, peatas meid üks vana naine ja kutsus enda juurde kaasa, et omakorda Milale kingitus anda. Ma mõtlen, ta on siin populaarne ja kõik tunnevad teda. Kui me jalutame, peatub alati keegi ja hakkab juttu ajama ning mina teesklen, et saan aru.

Ükspäev kõndisime ning Mila sõi leiba. Üks naine tuli vastu, et just pagariärisse minna oma leiba ostma, peatus ja küsis lapselt, kuidas maitseb. Ma tegin nalja, et ta on nagu kõndiv reklaam pagariärile. Maskott.

Ja veel ütlesin ükskord metroos mingile naisele, et mulle meeldivad ta kingad. Mõistagi just enne oma peatust, et mul pärast imelik poleks. Pärast sain aru, et ma kogemata sinatasin teda, sest ütlesin "tes chaussures", mitte "vos chaussures". Loodan, et ta sellest kultuurišokki ei saanud.

...ja aina huvitavamaks läheb

Kõik see on nagu õppetund. Ma polegi nagu väga kellegi peale pahane. Eile näiteks olin täiesti zen. Ma karmasse ei usu ja arvan, et asjad lihtsalt juhtuvad. Igal mu teol on mõju ainult sellel määral, kuidas loogiliselt arvata võiks. Noh et kui teen kellelegi midagi halba, siis võib tema sellest lähtuvalt mulle käru keerata. Mitte aga ei tule see mulle kakskümmend viis aastat hiljem salapäraselt tagasi - mingi üleloomuliku õigluse tõttu.

Mida ma öelda tahtsin, on, et oma olukorrad olen ma endale ise ja täiesti otseselt põhjustanud. Ma pole siin mingi väike preili perfektne, kellele kõik liiga teevad. See, et ma kõigist oma host-peredest olen lõpuks jalga lasknud, sellel võib ka midagi minu enda käitumisega pistmist olla.

Mis ei tähenda, et mõnede asjade tõttu mul järsku silme eest mustaks ei lähe. Täna nad üldse ei töötanud, ei C ega F. Selle aja, mis nad kodus olid, vaatasid nad telekat ja arvutit ning mina pidin Milat kuhugi transportima, et ta neid ei tüütaks. Õhtul pool kaheksa tulid nad šoppamast ja tõid Milale hulga kinke ning kui ma olin Mila ja nendega piisavalt nunnutanud ning meie õhtusööginõud puhtaks pesnud, läksin oma tuppa ja hakkasin küünelakki maha võtma. Teadsin, et C ja F sõidavad järgmine nädal ära ja Mila on kellegi teisega, aga nädala lõpus töötan siiski. Enda süü, et täpsemalt ei küsinud, et kas mind siiski on see nädal vaja... meil jäi eile jutt, et lahkun kahe nädala pärast. Mitte kolme, mitte ühe.

Võtsin oma küünelakki maha ja küsisin C-lt, kas ja kui palju on neil mind järgmine nädal üldse vaja.

"Jaa, ma tahtsingi sinuga sellest rääkida. Ei ole ju mõtet, et sa siia jääd. Võiksid selle nädala lõpuks lahkuda. Kõige hiljem pühapäeval."

Millal sa kavatsesid mulle mainida, et sa mu varju enam näha ei taha? Reede õhtul või? Issand jumal, miks sa ei võiks öelda, kui sul midagi plaanis on?

Ja alles viis minutit tagasi ma plutitasin su tütart ja täitsin tema uut joogipudelit veega, ja sa vaatasid pealt ega maininud midagi.

Ma läksin skaipi, et emale ja Liisule südant kergendada, ja arvake ära, kes pool tundi mu süles tšillis ja kõiki läpaka nuppe püüdis vajutada. Mila, kümme punkti. Kui ma teda ukse taha püüdsin tõsta, hakkas ta röökima. See on minu vaba aeg. Mind pmst visati just välja ja ma püüan mõelda, mida edasi teha, aga selle asemel pean ma veel õhtul su lapsega jändama. Kuradi stiilne.

Veel on stiilne see, et tollele õhtusöögile, kuhu mind ei kutsutud, pandi lapsele selga minu kingitud pluus. Sest see on ju nii ilus.

Ma peaksin magama minema, aga und ei ole. Küll ma veel tänan end selle eest homme hommikul.

Püüdsin oma esimese host-ema ka whatsappis kinni. Ta on nii lahe: "WTF happened?" ja räägi-räägi-räägi ja "meile olid sa küll suurepärane au pair". Ja mina jäin kordki delikaatseks ja ütlesin, et pikk lugu ja arusaamatus.

Lähen vaatan natuke "Väärituid tõpraid." Ma võtan pea iga õhtu mingi lambika koha lahti ja vaatan natuke.

Each and every man under my command owes me 100 Nazi scalps.

And I want my scalps!

Kaunite kunstide muuseum

Laupäeval oli mul tegelikult päeva ajal väga tore. Kuna sellest saab arvatavasti mu viimane Lyonis käik üldse, siis miks mitte seda vähemalt meenutada. Mul oli nagunii juba ammu plaanis kaunite kunstide muuseumisse minna, siis aga nägin CouchSurfingus kellegi kuulutust, kes õpib muuseumigiidiks ja vajab vabatahtlikku publikut, et praktikat teha. See klappis väga hästi ja läksin kohale. Meid oli umbes kümnene kamp pluss kaks giidihakatist, kes meile kahte pilti lahti seletasid. Jutt ise oli suht igav ning prantslannadest tüdrukute jutt ebakindel, sest nad pidid rääkima inglise keeles. See-eest oli aga kohale tulnud kamp tore. Enamasti prantslased, mõni itaallane ja sakslane ja siis üks tore eestlane (kes küll??). Ühel prantsuse noormehel oli eestlannast sõber ja ta oskas isegi paari sõna eesti keelt, wohoooooooo.

Üks tüüp küsis mult, kas ma olen Ameerikast.

"No, from Estonia."
"Australia?"

"Es-to-ni-a."
"Austria?"

Lõpuks ta sai siiski aru, et Eestist ja isegi teadis seda riiki. Dämit, me oleme kuulsad. Seal oli ka üks hipsterist, irooniline ja ameerika aktsendiga inglise keelt rääkiv prantsuse poisstüdruk (tõsiselt, ma ei saanud tükk aega aru, kas ta on tüdruk või poiss, sest ta oli nii androgüünne), kes kurtis oma kaasmaalaste kehva inglise keele oskuse üle ja torises kogu aja giidide esitlust kuulates ning parandas sõnavara (mis polnud just kuigi viisakas). Ta filosofeeris parajalt ning väitis, et tunneb igasugu inimtüüpe ning sai itaallanna ruumi astudes kohe aru, kust too pärit on, ilma et ta oleks midagi öelnud.

"Ja minust said ka kohe aru, et ma eestlane?" viskasin nalja.

"Nooh, sa oled alles teine eestlane, keda ma olen kohanud."

Ma olin üllatunud, et ta on üldse kunagi eestlast kohanud. Tõsiselt, me oleme igal pool.

Igatahes oli tegu mõnusa kambaga ja pärast tarka juttu vaatasime niisama muuseumis ringi.

See on nende picassolike maalide autor

Kui ma ei eksi, siis see on raekoda. (Kui eksin, siis ei ole)

Ühte saali sisse astudes tabas mind rõõmuvälgatus, sest mõtlesin, et seal eksponeeritakse Picassot, aga tegu oli hoopis mingi muu tüübiga. Ta oli siiski Picassost inspireeritud, sest ühe maali nimeski oli Picasso sees. 

Enne seda sain Part-Dieu ostukeskusest endale uue käekoti vaid 20 euroga. Seal olid allahindluste tõttu meeletud järjekorrad, aga ma tahtsin oma käekotti ja sain selle. Mul on samalt firmalt, David Jones, varemgi käekotte olnud ja olen nendega alati rahul olnud. Lõpuks sain ma rahuga puhkusele saata oma Mango koti, millega ma olen tõsiselt kaks aastat järjest ringi käinud. Puhka rahus, mu arm...

 

Huvitav elu

Nii jah, elu on viimastel päevadel tõesti huvitav olnud. Also, I'm screwed.

Ma lähen tagasi laupäeva, mil ma läksin Lyoni ning mul oli selleks takso tellitud, kuna C keeldus mind ise lähimasse raudteejaama viimast (see on autoga alla 10 mindi). Huvitav lähenemine, aga nähtavasti oli see nende jaoks tõesti tüütu ja ma polnud seda vaeva väärt. Siia juurde lisan kommentaariks, et kui me kunagi kirjutasime, siis ta väitis, et elab küll väikses kohas, aga sealt käib kiire ja odav rong Lyoni. And I quote: "Very easy, very cheap."

Siit ei käi mingit rongi. Mul ei ole võimalik rongi peale saada. See on suletud koht ja pommiauk ja sa valetasid mulle.

Teiseks kommentaariks lisan ma, et viimased kaks nädalat polnud nad pidanud mind kuhugi sõidutama.

Sõitsin siis taksoga raudteejaama ja see maksis naeruväärselt palju. Kui ma tahaks sõita taksoga jaama ja jaamast rongiga Lyoni ning ka tagasi, siis see ühekordne käik maksab rohkem kui pool mu nädalapalgast. Lihtsalt transport. Very easy, very cheap. 

Taksos ütles juht, et sorrivaan, ma ei saa õhtul jaama tulla ja sind tagasi viia. Seletas prantsuse keeles midagi oma naise kohta, millest ma hästi aru ei saanud. Mida iganes. Täiesti ebaprofessionaalne. Ma olin selle ette tellinud ja ta oli öelnud, et see on võimalik. Siin on isegi eelmisel päeval ette helistades raske taksot saada, saati siis samal päeval. Ma olin nördinud, aga mis mul üle jäi kui saata kallile C-le väga viisakas ja vabandav SMS, et mu taksojuht tegi mulle tünga ja et äkki saab keegi mind siiski täna õhtul peale korjata. Sõnumile ei tulnud mitte mingit vastust. Suht nõme tunne oli. C on inimene, kes oma telefoni otsas elab ja alati sõnumeid näeb. Alati on need ka kohale läinud.

Õhtupoolikul mõtlesin, et okei, ta lihtsalt ei vasta, mis on väga bitchy, aga ta on varemgi jätnud vastamata mu sõnumile, kus ma ütlen, mis kell me Milaga rongilt saabume, ja meid (veerandtunnise hilinemisega) siiski peale korjanud. Ühesõnaga, ma eeldasin, et kuna ta ei vastanud mulle EI, siis ta siiski ilmub kohale, või keegi neist ilmub. Õhtul tulin rongi pealt maha ja ootasin veerand tundi niisama, sest see oleks neil tavaline hilinemisaeg. Mitte midagi ega kedagi. Oli pime ja tühi ja külm. Saatsin sõnumi, kas ta sai mu hommikuse sõnumi kätte. Ei midagi. Siis ma helistasin. Läks kõneposti, mida tal tavaliselt kunagi ei juhtu. Ta elab oma telefoni otsas.

Helistasin F-ile. Ka kõnepost. Milline kokkusattumus! Selle aja peale oli mul sportlik huvi, et mis teema on, ja enne näiteks kuskile hääletama minekut ma tahtsin teada, kas nad said mu sõnumid kätte. Varsti C vastas: "F korjab sind kümne minuti pärast peale. Me töötasime." (Pagariäri oli selleks ajaks suletud.)

Kümme minutit peale seda helistas mulle F ja küsis, kus ma olen. Selle aja peale oli isegi minul selge, et nad mõnitavad mind ja mul ei olnud kuigi hea olla. Lõpuks, kell 9, kolmveerand tundi pärast rongi saabumist, korjas F mind sellest üksildasest külmast raudteejaamast peale. Nad lihtsalt lasid mul nelikümmend viis minutit oodata, selleks et näidata, et nad seda saavad.

Esimene asi, mis F ütles, oli maha vaadates: "Ta ei näinud su sõnumit."

Ta nii ilmselgelt valetas. Ja nende lood isegi ei klappinud! Üks ütles vabanduseks, et töötas, teine, et ei näinud sõnumit. 

Ma küsisin hästi aeglaselt: "Elle ne l'a pas vu, toute la journée, jusqu'a maintenant?" (Ta ei näinud mu sõnumit terve päeva jooksul, alles nüüd?)

Ülejäänud tee rääkis F väga kiiresti prantsuse keeles. Ta soovitas mul taksofirmasse helistada ja kaevata. Ta ütles, et see on ebanormaalne. Võib-olla nad arvasid, et ma mõtlesin selle välja või midagi, ma ei tea. Veel ütles F, et kui mul on veel vaja, et mind peale korjataks, helistagu ma ta õele Magaliele. (Mida ma lõpuks arvatavasti olekski teinud.) Ühene sõnum, et ärgu ma neid enam kunagi tülitagu. Aga kelle au pair ma siis olen, kas nende või Magalie? 

C-d ma sel õhtul enam ei näinud, ta oli väljas. Hommikul ärkasin tühja maja peale, vaid Mila nuttis voodis. Kena... helistasin C-le, et kes täna lapsega on. Ta on varemgi nii teinud, et nt laupäeva hommikul saadab sõnumi: saad sa täna Milaga olla? Nagu tal oleks samal hommikul see asi selgunud.

Seekord pidi Mila oma tädiga jääma. Ma ütlesin telefoni vaid, et su laps nutab, ning panin ära, mille peale nad tulid üles.

Täna päeval nägin vaid vilksamisi F-i, ja C-d mitte, sest olin oma toas. Õhtul oli neil õhtusöök F-i perega, kuhu, üllatus-üllatus, mind ei kutsutud. Ma poleks tahtnudki minna. Kuidas ma oleks saanud neile naeratada ja tühja juttu ajada? Aga just see, et mind kutsumata jäeti, näitab, et neil oli minuga kana kitkuda ja et see laupäevaõhtune äratoomine läks neile ikka hirmsasti hinge. Et nad valetasid ja mängisid mingeid mänge. Kui ma lihtsalt mõtlen sellele, et nad arvatavasti vaatasid seal kella ja naersid ning ootasid, millal ma neile helistan, ning siis lasid sellel kõneposti minna... siis ma lähen nii vihaseks. Kui see oli tõepoolest jumalateotus, et ma palusin neil end hädast välja aidata, siis oleksid nad vähemalt võinud seda mulle öelda. C oleks võinud mu hommikusele sõnumile vastata: "Dream on, bitch!" ja vähemalt oleksin ma teadnud. Nemad aga otsustasid mulle mingi õppetunni anda.

Ma mõtlen, et neil on mingeid probleeme, kui nad peavad enda paremana tundmiseks kellelegi niimoodi käru keerama.

Hommikul tuleb vist huvitav väike vestlus. Ja ma hakkasin just Milasse kiinduma...

We both reached for the gun

Lakkisin küüned tumesiniseks ja panin "Chicago" peale. Ma armastan seda filmi ning pole miljon aastat näinud.

He had it coming, he had it coming, he had it coming all along...

Nii head laulud on seal. Muidu kuulan viimasel ajal The Pretty Recklessi, Fall Out Boy'd, Taylor Swifti, Miley Cyrust ja Smilersit, täpsemalt kahte laulu: "Sinu küljes kinni" ja "Nagu hunt". Nende loomingu absoluutne tipp!

Ootan oma läätseid. Tellisin nimelt netist paki. Prantsusmaal, nagu Inglismaalgi, ei saa lihtsalt optikaärisse sisse jalutada ja läätseid ega prille osta. Vaja on kindlasti retsepti ja mitmesuguste spetsialistide külastust, mis rõõmsasti sellesama optikaäriga koostööd teevad. Kokku võtab see meeletult aega ja raha ja ma nagunii käisin eelmisel aastal Bishop's Stortfordis ja sain oma täpse retsepti kätte. Õnneks leidsin netist hea hinnaga pakkumise, mis paari päevaga kätte pidi tulema. (Tegelikult pole Prantsusmaal isegi seadusega lubatud läätsi netist tellida, aga nad otseselt ei takista seda.) Praegu trükkisin paki jälituskoodi sisse ning tundub, nagu nad oleksid täna kell kaks käinud seda kätte toimetamas ning kedagi pole kodus olnud. Me olime KÕIK täna kell kaks kodus. Võib-olla käisid nad all pagariäris, kus oli paus... Ma pean küsima kelleltki, kellel on postkasti võti, äkki jäeti mingi leheke ja ma saan minna kuhugi postkontorisse jälgi ajama. Sherlock Holmes tegevuses.

Ma väga tahan jälle läätsi kanda, sest olen kuu aega ainult prillidega ringi käinud.

Igatahes, mõned pildid toast, kus ma praegu resideerun:

Miski ütleb mulle, et varem kuulus see tuba Milale

Jeeeeee, täna on reede. Tellisin täna juba homme raudteejaama minekuks ja õhtul sealt tulekuks takso ära. Siin tuleb varakult tegutseda ja vähemalt ööpäev ette helistada. Jep, tuleb plaanida, et mitte jälle koju passima jääda nagu eelmisel laupäeval. Failing to plan is planning to fail. Mu helistamine oli üldse omaette ooper. Ma kirjutasin paberile kõik üles, mida öelda tahtsin, aadressid jne... esimene taksofirma ei võtnud toru ja helistas hiljem tagasi. Kui ma olin kõik ette vuristanud, teatas mees, et pole sel kellaajal vaba. Teise taksofirma puhul ei saanud ma üldse aru, mida see mees mulle vastas, ja tagatipuks rääkis Mila midagi tagaplaanil. Püüdsin inglise keelele üle minna, aga mees teatas, et mu prantsuse keel on hea küllalt, ja saimegi oma asjad aetud. Tõtt-öelda polnud ka tema hommikul vaba ja ma sain takso tund aega hilisemaks, kui olin tahtnud.

Ma olin enda üle pärast jube uhke, et prantsuse keeles takso tellisin :D

Pühapäeval tuleb F-i pere meile külla, et koos õhtust süüa. See on tore, sest nad meeldivad mulle. Nad tulid täna ka läbi ja me tegime Mila, F-i ema ja õe Magaliega tunnise jalutuskäigu. Oli ilus ja külm ning päike hakkas tasapisi loojuma. Nad rääkisid mulle mingi telegraafitorni ajaloost, mida oli Napoleoni ajal sõjasaladuste edastamiseks kasutatud... kui ma nüüd õigesti aru sain. Iga natukese aja tagant küsis Magalie: "Tu comprends?" - "Kas saad aru?" Ja mina naeratasin ja noogutasin... jah, lihtsalt naerata ja nooguta. Nende ema on väga kena naine. Üks õhtu andis F oma telefoni lollist peast lapse kätte ja tüdruk jõudis kahe sekundiga juba F-i emale helistada. Ma haarasin telefoni ja katkestasin kõne, aga juba oli jõudnud läbi minna. C on rääkinud, kuidas Mila on tema telefoniga ekspoistele helistanud ja tema peab pärast selgitama, et see ei olnud mina, vaid mu tütar.

Ema aga oli kõne ajal tööl. Ta töötab mingis keemialaboris ja võime ainult loota, et ta seetõttu midagi õhku ei lasknud.

Lükkasin lapse välja, et ennast rämpstoiduga varustada, sest tegelikult on mul pidevalt kõht tühi. Lähim pood ei asu mitte siin külas, vaid järgmises. Umbes 20 või 25 minutit kõndimist, mis väikese lapsega võtab natuke kauem. Ma ei saanud käru ka võtta, sest vahepeal puudub kõnnitee ja tuleb põhimõtteliselt lehmade karjamaal sumbata. Mila tahtis kogu selle jama peale pidevalt sülle ning ma kasvatasin sellega seoses natuke musklit: ta on nii raske!

Pood on nii pisike, et sinna mahub umbes kolm inimest. Ma ostsin ära pmst kõik magusad asjad ja ainsa paki krõpse, mis seal oli, ja kuna kassat ei olnud, siis lasi müüja kuskil nurgas mu asjad läbi, ning andis Milale pulgakommi. Armas.

Nomnomnom.

Terviseks!

Väljas sajab diagonaalset vihma ning on sadanud juba terve päeva ja ma olen kõik radikad majas täisvõimsusele keeranud, sest külmavaresest minul on jahe. Samuti pole ma rohkem väljas käinud kui ainult all söömas. C magab oma toas lõunauinakut (neil on päevas kolm tundi lõunat, mis on minu meelest lihtsalt naljakas. Mõnikord ta tuleb üles ja magab selle aja maha). Mila tossab üleval. Ma olen ainus ärkvel inimene siin magajate paradiisis. Ah, kui õnnelik ma olen, et tüdruk juba teist päeva järjest korralikult lõunaund magab. Mitu nädalat ta seda ei teinud, vaid püsis oma voodis ja rääkis kaks tundi kaisuloomadega, vaatamata mu tšššššs-itamistele. Nüüd võtsin teise taktika kasutusele: panen ta pikali, kas ta seda tahab või ei, ja teen talle niikaua pai, kuni ta maha rahuneb. Pärast seda tõmban lesta ja naudin kahte tundi vaba aega. Õnnis vaikus! Muidu on need kaks tundi täiesti mittevabad ja üldse mitte puhkus, kui Mila ei maga, sest ma pean kogu aeg kuulatama, mis ta teeb.

Homme on reede. Ma vajan juba nii väga nädalavahetust ning šoppamist. Tegelikult tahaks jubedalt, et juba homme vaba oleks. Mul pidi olema kolm vaba päeva nädalas, aga kogu aeg on olnud kaks... või kaks ja pool, kui mõnikord laps reede pärastlõunati ära viiakse. Selle vastu pole mul midagi, sest muidu magaks ma hommiku nagunii maha, ja tavaliselt mind visatakse ka siis kuhugi tsivilisatsiooni keskele ära, kus ma saan metroo võtta.

Ja ma polegi veel maininud, kui rõõmsaks kõik lähevad, kui ma klaasi tõstes eesti keeles "Terviseks!" ütlen. Elevus massides!

Lapsed räägivad

Milal on üks suur raamat 365 õhtujutuga, kust talle meeldib peamiselt pilte vaadata, mitte aga minu kahtlast prantsuskeelset lugemist kuulata (väiksemad ja lihtsamad raamatud ma tõlgin talle lugedes inglise keelde, aga raskemast minu jõud üle ei käi). Ta otsib piltidelt alati kuud, ahve või kalu.

"Moon!" hüüab ta ja mina kiidan alati takka: "Yes, it's the Moon." Alguses hüüdis ta la Lune ja mul oli nii kahju talle ingliskeelset õpetada, sest Lune kõlab palju ilusamalt kui Moon.

Või siis karjub ta pish!pish! ja osutab kalade peale. Meil on üks mäng õngekonksu ja pehmete kaladega, mida meile alati mängida meeldib. Aga kõige suuremad lemmikud on siiski ahvid, sest keegi õpetas sinna juurde ahvinaeru tegema. Ma ei nimeta nimesid, aga see oli see eesti tüdruk, kes seda blogi kirjutab. Monkey asemel on ahv tal miti. Ta karjub alati miti! miti! ning naerab hüsteerilist ahvinaeru ja vehib kätega. Ma olen uhke.

Hello Kitty pildi juures ütlesin talle, et see on Hello Kitty, aga vastu tuli: "Allo titties!" Jumal küll, kui naljakas see oli, aga kahjuks ei läinud see minema. Täna näiteks panin talle selle kiisu pildiga särgi selga ja ta hüüdis rõõmsalt: "Titty!" ning päeva jooksul tõmbas mitu korda oma kampsuni üles, et särki vaadata ja titty hüüda. Kui keegi seda kõrvalt näeks, mõtleks ta, et mida küll on sellele lapsele õpetatud...

Ema kaksikõde on tal Paloma asemel Palola, kuigi seda püütakse mitu korda päevas talle pea sisse taguda. Ikka võtab keegi ta ette:

"Ütle Pa."

"Pa!"

"Lo."

"Lo!"

"Ma."

"Ma!"

"Paloma."
"Palolaaaaaaaaa!"

Ainsaks tulemuseks on seni, et mina tahan tüdrukule juba Palola öelda.

Ja šokolaad on košolaa.

"Ütle cho."
"Cho!"

"Co."
"Co!"

"Lat."

"Lat!"

"Chocolat."

"Cocholaaaaaaaa!"

Ja kui mina selle väikese tegelase peale vihastan, siis ma lihtsalt palun tal endale musi teha ja kohe mitmeid kordi, ning armastan teda jälle. Ta on lihtsalt nii armas!

Õhtusöögiks tegin ma risotot, keetsin porgandeid ja lõikusin värskeid tomateid juurde, ja ta sõi kõik viimse riisiterani ära ning tuli isegi minu taldrikust lisa varastama. Iga koka unelm...

"Wall Streeti hunt"

Käisin eile F-i mõlema õega kinos. Eelmine kord käies saime kumbki pileti tagaküljel vautšeri, mis lubab järgmine kord pileti ostes teise tasuta saada. Seega maksime kumbki oma pileti eest poole hinna ja saime uuesti samad vautšerid, mis tähendab, et me oleme põhimõtteliselt eluks ajaks kindlustatud. Filmifriik minus on rahul.

Kuna Mila oli nädalavahetusel oma vanavanavanemate juures, pidid C ja F sõitma pühapäeva pärastlõunal teda sealt ära tooma, ja mina pidin kaasa minema, kuna mul pühapäeviti nagunii midagi muud teha ei ole. Kui F-i õde Magalie mulle sõnumi saatis, et nad õhtul kinno lähevad, olin muidugi nõus, ja ütlesin seda C-le ja F-ile. Vastuseks sain C-lt konkreetse sõimusõnumi. Pika selgituse, kui ebaviisakas ma olen, et teda oma sellistest otsustest ette ei teavitanud. Esiteks teatasin ma neile tunde ette, enne kui nad lahkuma pidid! Teiseks on C vanaemal kindlasti suva, kas mingi umbkeelne tüdruk istub mingil lõunasöögil ja vaikib või ei istu. Minu meelest oli väga ebaviisakas mitte miski muu kui see sõnum. Terve laupäeva oli mul megaigav, sest ma ei saanud siit välja. Ma ei saa mitte kuhugi, ma ei saa raudteejaama teises külas, ilma et mind keegi sõidutaks. Ma elan siin nagu kotis. Kas ta tõesti ootab, et ma ütlen ära võimalusele kellegagi kinno minna, selleks et autos Mila virinat kuulata?

Nagu tema puhul oleks tegemist maru viisaka inimesega, kes võib teistele jutluseid pidada. Nad jäävad alati kuhugi hiljaks. Kui nad mind raudteejaamast peale korjavad, siis ma saadan neile sõnumi, millal mu rong jõuab, ja alguses jäid nad ainult 5 minutit hiljaks. Okei, see ei tapa. Viimased korrad juba veerand tundi, ja ka siis, kui ma tulin linnast Milaga. See tähendab, et keegi ei olnud isegi majast lahkunud sel kellaajal, kui nad teadsid, et rong on juba kohal, ning nende kaheaastane laps ootab ja külmetab. Minu meelest on see ebaviisakas.

Kutsusin ennast päevaks üldse Magalie majja külla ja me mängisime Guitar Hero't ja Mario Karti. Kui ma meie majast sinna minnes mööda jalutasin ja pagariäri uksel C-d nägin, vaatas ta mulle tere öeldes minust mööda. 

"Wall Streeti hunti" vaatasime seekord õnneks inglise keeles, kuna tüdrukud ise tahtsid DiCaprio häält kuulda. Prantsuse supakad olid all ning nad said neid lugeda. Minul oli selle eest megahea filmielamus. Magalie ütles mulle ka, et ma võin vaadata prantsuskeelseid filme oma vabal ajal, kuid kinos inglise keeles, sest kui ma selle eest maksan, peaksin saama elamuse. Tal on vist õigus.

Ooh, kui pikk film see oli. Kolm tundi. Aga väga-väga hea. Ma soovitan. Kogu see Wall Streeti ja aktsiate ja suure raha teema on mind alati huvitanud, ning lugu põhines ka tõsielul. Ja Leonardo oli suurepärane.

Ütlesin filmi oodates igatsevalt, et loodetavasti teeb Tarantino juba uut filmi, ja Magalie vastas, ta olevat juba kuulnud, et teeb jah. Järjekordset spagetivesterni. Super! Elame veel.

Pühapäev

Milline sulnis udu mind täna tervitas!

Minu ja Mila meistriteos

Kes on maru?

Ilm on mõnevõrra mahedam, kui ma harjunud olen. Maa on paljas. Kui mõnus tegelikult, kui maa on paljas. Üks asi, mida ma vihkan, on igavene sopp maas, lumepuder ja vesi: kui mul jalad märjad on, olen ma tige.

Nii et see siin peaks klappima küll.

Mõtlesin, et peaks tegema ühe vaikse päeva. Mitte midagi õieti. Tšilliks tüdrukuga kodus. Kuid jalutuskäigu pealt koju jõudes haaras meil natist kinni C isa ja ütles, et läheme Lyoni, Mila vanavanavanematega tema eilse sünnipäeva puhul sööma. Mõeldud, tehtud. Õieti sain mina linna peal tšillida, mingis linnaosas nimega Villeurbanne, ja poodides ringi vaadata, kuni nemad külas olid. Alanud on les soldes ehk suured allahindlused.

Pärast saime uuesti kokku. C isa tahtis oma väikest tütretütart karusselliga sõitma viia, aga kõik nad olid suletud ning me tiirutasime ringi ja otsisime mõnda, mis oleks avatud. Mila küsis tagaistmelt vaheldumisi: Anne-Mai? ja Baloo? Sest Balooks kutsub ta oma vanaisa. C sai lapse väga noorelt ja tema isa polnud huvitatud, et keegi teda vanaisaks kutsuks, seega sai ta millegipärast hüüdnimeks Baloo selle Mowgli karu järgi. Kui huvitav, karud on ka kellelegi teisele siin väga sümpaatsed loomad.
Igatahes kui sa Milale vastad, kas "Yes, Mila?" minu puhul või "Oui, ma chérie?" Baloo puhul, siis ei ütle ta kunagi midagi muud vastu kui uuesti su nime ning nii võib pingpongitama jäädagi.

Liikluses C isa alailma nurises: "Oh la laaaa!", urises nagu karu ja vandus. "Putain!" oli tal iga teine sõna. Muuseas pidin temaga tunde ainult prantsuse keelt rääkima. Ta inka on minimaalne ja ta nagunii tahab, et ma õpiks. Mulle tuli see igatahes kõvasti kasuks. Ta küsis muuseas, millal mu ema sünnipäev on, ja tegi ettepaneku talle sellel puhul juustu saata. Mis oleks veel sobilikum juustunäo emale? Ma itsitasin natuke aega, kujutades ette, kuidas mu ema paki lahti teeb ja sealt suure kera juustu leiab.

Kui me lõpuks ühe karusselli leidsime, sattus Mila hüsteeriasse ja nuttis terve sõidu. Ja kogu ülejäänud õhtu põhimõtteliselt. Jeee!

Laps mängis õhtul Legoga... Mila seisis kõrval ja tahtis tegelikult üles minna, aga selleks oli mul liiga lõbus

Väikese naaskli sünnipäevast

Põhimõtteliselt kõik, mis ma siia kirjutan, on alati: me sõime sugulastega õhtust, mina olen perekonna alkohoolik, sõin meeletult juustu ega saanud midagi aru.

Nii ka täna. Meil oli Mila kahe aasta sünnipäeva puhul pannkoogipidu. Seesama pannkoogimasin toodi jälle välja, millest ma ennegi vaimustusega rääkinud olen. Nad olid all pagariäris meeletu kausitäie pannkoogitainast valmis seganud ning nüüd istus C laua otsa ja aina tilgutas uut tainast. Igaüks pööras oma pannkooki väikese spaatlikesega ning pani sinna peale meelepärast täidet. Minu taldrikul oli nelja sorti juustu, mida ma siis kas riputasin või määrisin või lasin masina allkorrusel eraldi spaatlis kuumaks ning siis kallasin oma pannkoogi peale. Olin täielikus paradiisis. Ausalt, mul oli lihtsalt sajavatine naeratus näol, kui nende erinevate juustusortidega maiustasin. C ja P isa, kes juustud kaasa tõi, näitas neid mulle esimese asjana ja suure õhinaga, sest ta teadis, et satun vaimustusse. Teised panid oma pannkookide peale näiteks sinki, lõhet või vorstiviile. Üks hetk kraamisid nad välja toored munad ja pakkusid mulle. Ma raputasin hämmeldunult pead. Kas sa muna ei söö, päris isa. Ei, ei, söön, mais pas maintenant, ütlesin. Kuid C isa tõepoolest valas oma pannkoogisüvendisse muna ja hakkas seda praadima, mille peale ma natuke (palju) itsitasin.

Kõik jõid kokat, ainult mehed veini. Anne-Mai, veini?

Ei, aitäh, mul on koka, ütlesin. Selle peale valasid nad mulle muidugi veini, "sest mul oli eelmine nädal sünnipäev". Ma jõin seda poolt topsi valget veini aeglaselt terve ülejäänud õhtu, et keegi jumala eest juurde ei pakuks. Ma tahaks seda alkohooliku mainet endalt raputada, sest ma ei saa kuidagi aru, kuidas ma üldse olen selle endale teeninud. Eesti mõistes joon ma vähe. Kui mehed ürdilikööri mekkisid, kallas C isa mulle jälle omavoliliselt, nagu ma oleks laps, kes piimast keeldub. Siin ma tõmbasin piiri ja keeldusin ning ta pidi selle ise ära jooma. P vaatas kõrvalt, käed ristis. Ta on oma isa peale tige, et too niimoodi jamab, ta on sellel arvamusel, et ei tähendab ei.

Ooo, ja siis tuli magustoit, milleks olid samad pannkoogid Nutella või moosi või suhkruga. Suussulav!

Ja nüüd olen ma ainult toidust rääkinud (õgard) ega ole üldse Milat maininud. Nad tõid talle kimbu õhupalle ja suure koti kinke ning ma olin kindel, et õhupallid meeldivad talle rohkem kui miski muu, aga sellega panin puusse. Minult sai ta kaks pluusi ja kaks raamatut, sellised pisikesed, lasteformaati. (Ajasin nii kaua taga ingliskeelseid lasteraamatuid, et mul oleks parem talle lugeda, aga ei leidnud. C ütles, nad olid samuti otsinud.) Ma mõtlesin rohkem iseenda peale, sest mina temaga loen ja mina teda riietan ning mul on siis põnevam. C-le meeldisid ka pluusid väga, seda on näha. Ta tahab alati, et Mila näeks välja nagu nukk. Aga teistelt sai plika kahekordse nukuvoodi, mis oli täitsa kena ja ka praktiline, sest tal on beebinukke palju ning ta paneb neid kogu aeg magama, viimasel ajal minu peale. See võib tähendada minu pääsemist! Veel sai ta suure ilusa raamatu, ämbri Legosid ja mängutelefoni ning see telefon oligi hitt, millega ta terve õhtu mängis. Tal oli enne kellegi vana klapiga telefon, millega ta kogu aeg helistas. Kui ma tal mähkmeid vahetan (jah, kurb tegelikkus) ja ta kisab, siis annan talle alati telefoni, et ta sellega (lastekaitsesse) helistaks. See on nüüd edukalt asendatud.

Lauavestlusest hakkan vaikselt rohkem aru saama. Ütlesin neile: "Je comprends plus" ja feilisin seda üteldes haledalt :D sest plus hääldatuna plü tähendab enam mitte, ja hääldatuna plüs tähendab rohkem. 

That was a good try, Ron...

Aga päriselt, arenen küll. P lobiseb ja lobiseb midagi ning peale tekkinud vaikust võtan mina kokku: "Keegi oli rase ja keegi teine ei õnnitlenud teda selle puhul." Ning nad tõlgivad mulle ümber, mis klatšijutte nad jutustasid. Enamiku ajast rääkisid nad, jah, oma sugulasi taga.
Kokkuvõttes oli meeleolukas õhtu.