Kaur on olnud käesoleval nädalal ikka paras tegelane. Ükspäev näiteks ta ei jäänudki lõunat magama. Ma polnud sellise asjaga ammu harjunud, ta jube hästi jääb ise magama. Panen ta voodisse ja teen minekut ning uinub ta tavaliselt ainsagi vastuväiteta ja ise. Nüüd ma kuulasin jauramist ja kuulasin jauramist ja läksin mitu korda magamistuppa tagasi. Et ma pole harjunud teda magama kussutama, olin iga kord tema juures natuke aega ja tulin jälle ettetuppa võimlema või sööma või omi asju tegema, mis mul lõunaajal plaanis olid olnud. Nüüd tagasi mõeldes oleksin võinud proovida teda magama kussutada siiski, isegi kui selline asi minu põhimõtete vastu käib. Mitu korda tõin ta uuesti ettetuppa mängima ja proovisin uuesti tagasi tuttu viia. Viimane kord vaatasin, et no inimene haigutab, aega veel oleks, mingu siiski jumala eest magama! Siis sain kaela samasuguse kassikontserdi ja mul viskas nii üle. Hakkasin asju (peamiselt patju) loopima ja märatsema, pisarad olid ka sealsamas.
Samal õhtupoolikul kell viis pidi meil olema preili beebiga ultraheli. Et mees tahtis ka tulla, oli ta sebinud ühe sõbranna Kauri sel ajal jalutama. Mina ütlesin, et kuhu me selle magamata äraflippinud lapse anname, et ma lähen pigem arsti juurde üksi, aga mees soovis siiski proovida. Teisest küljest oleks olnud kahju ka seda talle keelata, sest see on viimane taoline võimalus ja tegemist on tema pisitütrega. Muidugi ta tahab ka kaasa elada ja oma tütrekest ultrahelist näha.
Sõbrannal oli jalutuskäigul kaasas ka koer, keda Kaur jäi kärust haaratult vaatama - talle meeldivad väga koerad ja varesed. Meie suundusime sünnitusmajja, mul ikka pisarad kuskil kurgus. Esiteks oli mul tunne, et hilineme (ei hilinenud kaugeltki) ning teiseks olin ma päevase pärast endiselt tujust ära. Arsti juures, kui ta mind kabinetist välja end kaaluma saatis, tundsin koridoris seda tehes ka, et pisarad tahavad tulla. Eriti nõme, mitu arst ja assistent ja mees ka seal... Ja no kui küsida, miks nututuju, ei oska vastata. Sest arst palus end kaaluda?
Sain ikka endast võitu, läksin kabinetti tagasi ja rahunesin maha. Kaalu oli seekord vaid 300g juurde tulnud, eks olen end nüüd piiranud peale eelmisel korral ämmaemandalt saadud märkust, et pisut palju juures kuu ajaga. Muud näitajad olid mul ka head, veri ja uriin igapidi korras, raud ilusti tõusma hakanud ja kilpnäärme näitajad korda läinud peale rohu peale saamist. Siis läksime ultraheli tegema, mille peale mees tunduvalt elavnes. Algul, kui arst mul kõhtu mõõtis ja märkis assistendile, et emakapõhja kõrgus on 33 cm, aga peaks olema 35ndal nädalal 35 cm, läksin küll veidi närvi ja mõtlesin, et kas Itiga ikka on kõik hästi. Mul on muidu olnud iga visiidi ajal täpselt rasedusnädalate arvuga võrdne emakapõhja kõrgus. Aga ultrahelis oli kõik siiski vinks-vonks. Mees istus mul jalutsis ja hoidis suurest varbast kinni. Eriti head pilti me lapsukesest ei näinud - arst mainis, et laps ei lase end mingi hinna eest pildistada (minusse teine). Näo poolt nägime korraks vaid kujutist tumedast silmakoopast ja rusikas käest, mis ausalt öeldes päris õõvastav oli :D
Nii et kuulasime niisama arsti esitatud mõõte erinevatest organitest. Ta õnneks kommenteeris kohe juurde ka, et kõik on väga hästi ja lapsega kõik korras. Peaseisus, lootevett väga hea kogus. Seda, et ta on aktiivne, tean ise ka. Ta mürgeldab kõhus vahetpidamata ning teeb emmele rõõmu.
Lapse kaalu hinnati praegu pea 2,6 kilole +-300g, eriti täpne see pole. Küsisin sünnikaalu ennustust ja arst käskis sinna kilo juurde panna. Arvan, et tuleb tsipa tillem siiski, Kauri mõõtu. Aga nii või naa täiesti normaalne kaal. Ühesõnaga saime ainult häid uudiseid ja läksime peale rõõmsat musitamist ja kallistamist ning tõime oma läbikülmunud Kauri koju.
Mina läksin veel kohvikusse pead ja närve puhkama, Kaur aga otsustas meile näidata, mida tema suudab, ja magas tol ööl alates kella seitsmest õhtul kordagi ärkamata hommikul kella seitsmeni oma voodis! Kaksteist tundi täiesti jutti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar