*

Hommik algas pisaratega, kui kõik kuidagi jooksis kokku. Mees tuli mind kallistama ja sellest hakkas mul insta nututuju. Kõht on nii suur juba! Ja Kaur võeti kaks tundi peale meie magamaminekut väikse vääksatuse peale meie voodisse magama, mille peale ma pahaselt oma teki ja padjaga jälle diivanile kolisin. Tundub, nagu mulle ei olekski meie voodis kohta... Pool ööd oleks ikka vähemalt tore seal ära magada, enne kui mul puusad liialt valutama hakkavad ja iga viie minuti tagant külge hakkan keerama.

Ja lisaks Kaur jälle röökis ennastunustavalt, et hommikul issi sülle ei saanud, ja et issi tööle läheb, ja mees unustas veel midagi maha ja tuli tagasi, mille peale Kaur hüsteeriasse langes, kui ta jälle läks... Mina muudkui mõtlemas kõrvalt, miks ma pean seda kuulama. Peab olema parem viis. Siis järelikult ei võta last enam sülle. Toimetab maas. Mingi aja nutab, aga siis harjub ju ära! Ta ei jääks ju igavesti nutma. See praegu on küll täiesti õpitud käitumine.

Täpselt nagu see meie voodis magamine. Meil oli ilus režiim ja olin alati uhke, et laps omas voodis magab. Ja nüüd tunnen, et see kõik lihtsalt taandareneb ja lastakse veega alla. Hiljem on seda juba raske tagasi harjutada, kui laps teadlikum on ja mäletab, et saab küll vanemate voodisse.

Mul on ka tunne, et reaalselt laps on ise õnnelikum oma voodis magades. Saab rahulikult oma ruumis olla ja ärkab vähem. See, et ta öösel vääksub, ei tähenda, et ta tegelikult tahab iga öö kohta vahetada. Täpselt nagu alates mingist vanusest beebid võivad öösiti nutta, aga see ei tähenda, et nad tahavad öösiti söögikordi läbi viia. Kui need söögikorrad kindlameelselt ära jätta, hakkavad lapsed öö läbi magama, ja on ju siililegi selge, et öö läbi maganud laps on puhanum ja õnnelikum kui öösiti ärkav ja sööv laps. Vanematest rääkimata.

Kirjutasin mehele, et mina magan nüüd suures voodis ja valvan, et laps oma voodis on. Tema võib minna diivanile või kontorituppa. Minuga Kaur ka palju kindlamalt jääb oma voodisse. See klammerduv käitumine on tal ainult isaga ja mina ei tea, kuidas seda muuta, aga ma ei saa ka aru, miks mina peaks selle pärast kannatama. Viimast kuud raseda naise huvid peaks olema perekonnas kohal number üks ja alles siis kõikide teiste omad :D Ja peale rasedust ikkagi ema huvid esimesed :D

Üks öö oli lausa naljakas, et mina läksin ärganud Kauri plutitama ja mind nähes ta nagu pettunult pani endale ise luti suhu ja heitis uuesti pikali, nagu öelnuks: "Ah... sina oled." Võttis karu ka kaissu. Siis juhtus mees voodis külge keerama, Kaur nägi teda ja oli hetkega jalul ja hakkas hüüdma. Ta nii väga tahab issi kaissu. 

Aga noh... ei saa. Mulle aitab sellest jamast. Meie pere reeglid on, et igaüks magab oma voodis, ja laste asi on minu reeglitega ära harjuda, mitte vastupidi.