Mees saab nüüd märtsikuus neljapäevad ja reeded kodunt tööd teha, mis annab meile võimalusi ka koos rohkem midagi teha. Tänud Kaurile, kes issile lisapalka maksab - oleme märtsikuus ju mõlemad vanemapuhkusel, et enne uue beebi lisandumist maksimaalselt Kauri eest saadavat hüvitist ära kasutada, mis muidu katkeks.
Mul tuli mõte, et lähme viime Kauri mõnda mängutuppa mängima. Kui oleme mõnes taolises teiste väikelaste sünnipäevadel käinud, siis on lapsele küll väga meeldinud. Meile tundus ka, et nüüd, kui laps kõnnib, on tal mängutoas rohkem teha ja nagu mõttekam sinna minna.
Noh, see viimane pole tingimata tõsi, sest näiteks Rocca mängumaal, kus meie käisime, oleks olnud tegemist ka käputavale lapsele küllalt, küll aga oleksin ma taas kord soovinud aedikut näiteks väiksemate laste ala ümber, et Kaur sealt kogu aeg plehku ei paneks. (Ma tahaks vist oma lapse kogu aeg kuskile kinni panna...) Seal oli küllalt uusi ja huvitavaid mänguasju, aga Kaur jooksis hopsti sealt alalt minema ja läks uudistas palju vanematele lastele mõeldud videomänge ja mootorrattaid, segades sellega samal ajal mängivaid lapsi, nii et pidin teda sülle vinnama ja ära tooma.
Aga hea oli näha, et laps ei kartnud üldse võõrast kohta ega melu. Vaatas ringi ja pistis uudishimulikult ajama. Pigem pidid seal teised lapsed teda kartma, sest Kaur läheb endiselt teistele käega näkku katsuma, et hei, misasi sa oled, või teistelt mänguasju ära võtma. Diivanil sõi väike tüdruk koos emaga mahlapulka - Kaur läks neile täitsa ligi seda pulka ära võtma :D Teisel diivanil istus üks isa oma telefonis - Kaur läks ligi tutvuma ja telefoni vaatama. Ühesõnaga tore vaheldus lapsele, aga suur koormus järgi jooksvale emale. Mina ideaalis näeksin last sellises aiaga ümbritsetud alas, kust ta kohe jooksu pista ei saa, uusi mänguasju uudistamas, mina seal kõrval diivanil kohvi joomas ja lehte lugemas...
Aga usun, et läheme mõni päev veel, lapsel ikka huvitav. Ja mehega koos saame tema järele jooksmist jagada, üksi vist ei jaksaks praegu.
Viisime lapse ka Roccasse juuksurisse. Enne natuke põdesime, sest esimene kord, kui issi teda paar kuud tagasi viis, oli ta kogu naja hüsteeriliselt nutnud, lausa endale nohu nutnud. Mees ütles ka, et ma ei pea kaasa tulema, võin sellal kuskil kõrval lehte lugeda ja kohvi võtta, aga ma ikka tahtsin tulla. Et ehk koos hea last rahustada, ning ikka tahtsin näha ka oma pisipoissi juuksuris.
Tuli välja, et mind tõesti polnud sinna vaja. Vaatasin niisama kõrval, istusin, lugesin Kroonikat ja puhkasin. Issi sai lapsega suurepäraselt hakkama. Nad enne tükk aega tutvusid autokujulise tooliga, kus last pügama hakati, keerasid rooli ja tuututasid. Siis tuli juuksur, kes oli ülisõbralik ja lapsele tükk aega masinat tutvustas, millega ajama hakkas. Näidati masinat issi käe peal, et näed, issi ka teeb ja üldse pole hirmus. Ja... Kaur ei nutnud seekord üldse. Ta oli nii tubli ja vapper. Issi muudkui kõrval plutitas teda, tõi uusi mänguasju vaadata ja viis tähelepanu kõrvale. Juuksur oli ka lastega väga hea ning nende koostöös ei tekkinud Kauril kordagi paanikahetke. Muudkui kohendas oma autokese küljepeegleid ja uuris mänguasju. Pärast veel mängisid issiga sealsamas tillukesel mängumaal, lasid liumäest alla.
Tõestus, et kunagi ei tohi midagi ette karta, võib minna hoopis väga ilusti! Meie viisime rõõmsa tujuga oma pügatud poisi lastejuuksurist kaasa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar