Eriti lahe, et laupäeval sain veel ühe viimase täitsa oma päralt päeva... sest laupäeva õhtul hakkas pihta sünnitustegevus ja pühapäeva hommikul sündis meile tütar. Täiuslik ajastus!
Käisin laupäeval trennis, kuigi kõht oli kuidagi imelik. Õieti ei oleks nagu tahtnud minnagi, aga kuukaart kehtib veel ainult märtsi lõpuni, peale mida on mul seoses sünnituse ja paar kuud hiljem kolimisega spordiklubi kuukaardiga lõpp. Seega ei tahtnud veel viimaseid päevi ära raisata ja mõtlesin, et lähen ikka kohale, teen kasvõi natuke. Mu viimane trenn jäi siis päevale, kui juba sünnitustegevus ka käis! Kõva sõna :D Igatahes natuke ainult jõudsin teha jah, lindil käia näiteks ainult ühe kildi, kui juba sain aru, et rohkem ma teha ei suuda ning et see jääb ka mu viimaseks spordiklubi külastuseks nüüd tükil ajal. Saavutatud tunne oli ikkagi sees, läksin edasi Lidosse sööma ja prints Harry memuaari lugema ning sealt kiirustasin juba kinno. Väga tahtsin näha eesti filmi "Savvusanna sõsarad", mis just oli kinno jõudnud. Olin sellest lugenud mitmeid artikleid ning huvi oli suur.
Kino oli laupäevaselt rahvast täis ning minu saal ka. See film, vot see raputas ikka kõvasti. Võrratu, suurepärane linateos. Mitte lihtsalt film, vaid elamus. Sai naerda, sai nutta, sai jälestust ja hirmu tunda...sai nautida eesti loodust ja... noh, sai absoluutselt meeldejääva kogemuse. See film natuke muutis mind, ma tundsin. Tegemist on dokfilmiga, kus põhimõtteliselt naised saunas räägivad üksteisele lugusid oma elust. Enamike naiste nägusid ei näidata, sest lood on väga isiklikud. Saunas niimoodi jutustamine on nagu teraapiaseanss. Aga kõik see on ka üles võetud, üles ehitatud täiesti meisterlikult. Filmitud aastate jooksul. Taustaks sisendavad regilaulud.
See on tõesti film, mida ei maksa vahele jätta.
Rahvas istus saalis hiirvaikselt kogu lõputiitrite aja ja hakkas liigutama alles siis, kui saalis tuled põlema pandi, mida ei tule just tihti ette. Kuigi üks mees paar kohta minust edasi jäi filmi ajal norinal magama ka:D
Peale kino läksin tagasi koju, kus kõik oli endiselt ilus ja puhas, sest poisid olid ju alles Puhjas. Mees andis teada, et nad jõuavad koju alles 8 paiku õhtul, mispeale ka mina ei näinud põhjust kodus passida, võtsin oma raamatud ja läksin veel ühte söögikohta istuma, pärast seda aga jalutasin pikalt oma endises ümbruskonnas ehk Stroomi ranna aladel. Oli imeilus kevadõhtu, jahe, aga kuidagi intensiivne. Nii kaunis oli jalutada.
Just siis, kui meie maja juurde jõudsin, keerasid autoga sisse ka mees ja Kaur. Hea ajastus! Mees pani Kauri kähku voodisse, mina aga istusin massaažitooli, kätega alakõhtu mudides. Oli selline survetunne ja veidi ebamugav olla. Mees mudis ja silitas ka mind. Mõtlesin, et ehk pingutasin jalutamisega veidi üle, aga see oli hoopis Iti-preili, kes otsustas tulema hakata...
Ja nüüd, kolm päeva hiljem, oleme kõik taas kodus, aga nii, et meie pere on ühe võrra suurenenud! Läks nõnda, et kuigi sünnitähtaeg on veel ees, on meil juba beebivoodis üks tumedapäine plika nohisemas. See nohisemine on tal ilmselt väga ajutine, sest tema ei taha üksi veel üldse lesida ja on rahulik vaid emme rinnal või issi soojas kaisus. Me pole talle muuks põhjust ka andnud, las olla nii meie ligi kui saab need esimesed elupäevad. Ta ju alles sai soojast turvalisest kõhust välja, muidugi ta ei taha üksi kuskil voodis lesida, vaid meie soojust ja lähedust!
Nii et eks ma meie pisipreili kohe varsti jälle rinnale võtan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar