Autokooli pimedasõit

Nüüd on autokoolis ka pimedasõit läbitud ehk kõik kohustuslikud asjad on tehtud: teooria pluss teooriaeksamid, esmaabi, kõik kohustuslikud sõidutunnid, pimedasõit ja libedasõit. Nüüd on ainult sõitma vaja õppida :D

Pimedasõit toimus mul nädala sees ühel õhtul kell kolmveerand kuus. Läksin kohale, naisõpetaja seletas, et meid tuleb kaks, üks ehk mina sõidab Kristiine parklast Keilasse, kus teeme vahetuse ja teine õpilane sõidab tagasi.

"Aga... väljas ei ole pime," ütlesin ma. Sellel kellaajal on märtsis jumala valge. Ma olin mõelnud, et ehk toimub asi simulaatoril või on enne tunnike teooriat, mille jooksul jõuab hämaramaks minna. Õpetaja kehitas õlgu. 

"Ei ole jah, aga ma peaksin siis neid tunde kella üheksast tegema ja see mulle ei sobi," ütles ta. Kui nii, siis nii.

Teine õpilane oli noor, ilmselt 18-aastane tüdruk. Kõigepealt saime selgitusi autos enne väljaminekut, mis tulesid kasutada pimedas, kuidas kaugtulesid peale panna ja maha võtta, arvestades vastutulevaid autosid, ja mida me üldse sel tunnil õpime. Siis hakkasime minema. Ma polnud vist varem niimoodi kuskilt välja tagurdanud, et kohe kõrval on ka auto, igatahes ma hakkasin kohe rooli keerama, mille peale õpetaja mind kiirelt peatas, et keeran niimoodi kõrvalautole sisse. Et vaja kõigepealt otse tagurdada ja päris hilja alles välja keerama hakata. Ses mõttes toimis see pimedasõit mulle ka päris hästi tavalise sõidutunnina, et sõita sain umbes kolmveerand tundi ja igasugu nippe juurde. 

Teadsin küll, et see naisõpetaja meie autokoolis olemas on, aga kuskil teda manuaaliõpetajana ei reklaamitud ja mina olin olnud arvamusel, et ta vaid automaati juhendab. Nüüd sain teada, et ikka manuaali ka, ja kohe tunni lõpus küsisin, kas võin talle hiljem lisasõidutundide asjus helistada. Ta ütles jaa, aga et tal on kaks nädalat ootejärjekord - iseenesest hea märk, et hinnatud õpetaja, onju. Mulle ka kohe meeldis tema stiil: ta oli rahulik, aga asjalik. Kui midagi parandada või tähelepanu juhtida vaja, siis kohe tegi seda, aga kuidagi hästi tüünel ja tihti ka humoorikal viisil. Viskas nalja ja vahepeal rääkis niisama juttu - asi, mis mulle autoroolis meeldib, sest aitab mu enda stressitaset langetada. Lisaks ei passinud ta sõidu ajal oma telefonis, mis, võiks arvata, on iseenesestmõistetav sõiduõpetajale, aga noh, minu endine õpetaja ja ka libedasõidu koordinaator tegid seda, nii et... Ja telefonile vastavad nad sinu sõidu ajal kõik, nii isiklikes kui tööasjades. See on neil keelatud, aga reaalselt nad teevad seda.

Igatahes linnast välja saanuna suundusime maanteele Keila poole. Hakkas vihma tibama, mis aegamisi täitsa sajuks muutus. Õpetaja tegi nalja, et pimedust me kohe päris ei saanud, aga see-eest oli tal pakkuda halb nähtavus. See maantee on selles mõttes hea, et seal iga natukese aja tagant muutub kiiruspiirang: kord on 90, siis 70, siis 50, siis jälle 90. Hästi hea märkide jälgimise harjutamiseks ja kiiruse hoidmise jaoks ka. Püüdsin kogu aeg piirkiirust hoida, sest see on ülitähtis asi, mida osata teha. Ilma põhjuseta 5 või 10 kilti alla piirkiirust sõita, eriti kaherealisel maanteel häirib päris palju üldist liiklust.

Vastutulevate autode puhul siis pidin õigel ajal kaugtule endal uuesti põlema panema: mitte liiga vara, et see teist juhti pimestaks, aga mitte liiga hilja, et ise pimeduses sõidaksin. Üldiselt oli hästi mõnus sõidutund ja jäin just selle sõiduõppe osaga rahule, aga auto oli hästi harjumatu. Mulle üldse ei meeldinud see auto. Tundus nagu moodne ja ekraane täis, aga ekraanil ei näidanud isegi digitaalselt kiirust ega käiku. Kiirust pidid mõõdiku pealt jälgima nagu metslane ja käiku lihtsalt käigukangi asendi järgi teadma. Lisaks tagurpidikäik läks tööle mitte kangi alla lükates, vaid seal mingit võru tõstes, käsipidur käis nupuga jne, palju võõraid asju. Õpetaja ütles, et seda autot kasutatakse neil koolieksami tegemiseks, nii et palju õnne mulle.

Kiirust hoida õnnestus mul igatahes hästi ja kellelegi jalgu me maanteel ei jäänud. Küll aga märkasin, mida olen ka varem tähele pannud, et kipun pidurdama natuke hiljem või leebemalt, kui tegelikult peaks. Mul on tunne, et jõuan küll aeglaselt sinna stoppjooneni või eelmise autoni veereda, aga kõik õpetajad ja ka mees alati hüüavad mulle: "Pidurda, pidurda!" Ehk hindan natuke valesti, kui pikk on pidurdusteekond tegelikult. Marili soovitas mul kõik säärased tähelepanekud ka hiljem kirja panna, et mida peale igat tundi jälgida, ja seda ma ka tegin.

Igatahes jõudsime eluga Keilasse bensiinijaama, kus tegime vahetuse. Saime veel kümme minutit teooriat ja küsitlemist igasugu tulede kohta. Neid teadsin ma hästi, kuna olin hiljuti just teooria läbinud. Saime kiita ka. Noor tüdruk teadis veits vähem, tal polnud teooria veel läbi ka ja sõitudega oli ta ka ilmselt rohkem poole peal. Ta oli igatahes väga närvis, kui tema kord oli rooli taha minna. Ma olin ka tegelikult vaikselt rõõmus, et ma essana olin saanud sõita - polnud aega närvitseda, kohe läksin peale. Õpetaja rahustas teda, et sõidad, kui kiiresti sõidad, kõik on hästi, ma aitan igas olukorras. Et peamine on turvalisus, kuna meid autos neli (ta arvestas mu beebikõhu ka sinna hulka), kes kõik peavad ilusti koju tagasi jõudma. Sõitma hakates polnud nii hullu midagi.

Hiljem kohale jõudes meid veel küsitleti, mis ja kas me täna õppisime, kus meile rohkem sõita meeldib, kas linnas või maanteel. Mõlemad ütlesime maanteel, isegi hämaras ja vihmaga, sest kuigi kiirus on suurem, on segajaid vähem. Pole foore ja nii palju teisi autosid, jalakäijaid, pidevat pidurdamist ja käiguvahetusi. Ma kindlasti parema meelega sõidan maanteel kui linnas.

Igatahes sõidutundidega jätkan peale sünnitust ja meelepärane õpetaja on ka leitud, jei. Ja jälle natuke targem! Eriline boonus on, et mitu korda selle tunni ajal mõtlesin, et sõita on ikka päris mõnus. Ma arvan, et see meeldimistunne on kõige olulisem saavutada. Ma kipun roolis krampis olema, aga kui saab selle asja endale meeldivaks mõelda, on progress kindlasti palju lihtsam tulema. 

Vahepeal mõtlen ka, mis tunne on kunagi täitsa üksi autos sõita, maanteel kimada. Mul on tunne, et üksi on suht tšill ja mõnus. Ja kujutan endale ette seda tunnet, kui ma load kätte saan. Siis tuleb küll üks suur rõõmupidu!