Papist raamatukogu

Käisime just reede õhtul mehega sõitmas. Tal oli asju ajada ja mina sõitsin kuskilt linnast väljast ise tagasi. Pirita teel oli tšill-grill sõita, ruumi palju, tee lausa lendas rataste all ja mina nautisin. Siis jõudsime omadega kesklinna ja hakkasime Telliskivi poole suunduma ning avastasime, et see ala oli paksult umbes. Nojah, tipptund ja reede veel ka. "Pluss linn on perse keeratud," ütles mees süngelt. Palju suundi on sealkandis kinni pandud, mis teeb liiklusvoolu tema hinnangul palju rohkem toppavaks. 

Noh, meie oleksime võinud sellega arvestada, et minuga tipptunniliiklusesse mitte ronida. Edaspidi arvestame. Ma olen tegelikult kõik oma sõidutunnid tipptunni ajal sõitnud, aga õpetaja on ikka valinud vaiksemaid kohti. Sellist pornot ma veel näinud pole. Igal pool nahaalselt autod lõikavad vahele, metsikult stoppimist ja uuesti startimist, metsikult sidurilibistamist. Ja kuigi muidu on autojuhid minuga väga lahked olnud ja ausalt, pole erilist närviminekut enda peale märganud, siis täna oli küll košmaar, kui kõik juba nagunii sada aastat ootasid, et lõpuks liikuma saada ja minul jälle auto roheliseks läinud tule taga välja suri või, kõige tipuks, tagasi libisema hakkas. Siis sain ikka parajalt piibitamist, mis mind omakorda paanikasse ajas.

Ühesõnaga ummikutes päriselt liiklemist kavatsen edaspidi kogeda ainult siis, kui mul load käes on ja mul on reaalselt vaja ummikus istuda, sest et ma teisel ajal liikuda ei saa. Harjutada ma sellisel ajal või sellises liiklussõlmes enam ei plaani :D 

*

Homme algab rasedusnädal 39 ehk nädal on sünnitustähtajani. Panin vaikselt mõned asjad ikkagi kohvrisse juba ära, mida ma tavaelus ei kasuta, aga peale sünnitust läheb vaja. Kaur oli hoogsalt abis neid asju jälle välja võtmas. Osavalt tegi aga kohvrilukku lahti ja uudistas, tõmbas käepidet üles-alla ja oli muidu armas ja naljakas. Aasta ja kolm kuud tagasi panin samasse kohvrisse asju, et teda sünnitama minna, ja juba selle käigu tulemus sorib mul sama eesmärgiga pakitud kohvris, ise nii suur ja asjalik. Sürreaalne!

Lapse esimene eluaasta on tõesti kingitus, midagi väga erilist, mida temaga koos kogeda. Ma tunnen, et saan harukordse teise kingituse, et just nüüd, kui mehega mõlemad märkame, kuidas laps areneb ja muutub asjalikumaks lausa päevadega, ja tunnetame, kui kiiresti on see beebiaeg mööda lennanud - et just nüüd saame võimaluse seda uuesti kogeda. Ja ehk püüda kuidagi aeglasemalt võtta, teades, kui kiiresti see möödub. Mitte taga ajada tähtsate arenguetappide tulekut, vaid teada, et need tulevad niikuinii ja et just seda käesolevat päeva tuleb hinnata. Inimene saab kahel ajal käia terve elu, aga maas roomab ja käputab ainult mõned loetud kuud! Aga kuidas me ootasime, et ta juba kõndima hakkaks...

* 

Kauril on juba oma raamatukogu ka. Tema haardeulatusse võib anda veel ainult kõvade lehtedega papist beebiraamatuid, tavaliste lehtedega raamatutele teeb ta kiiresti üks-null ära. Neid ei saa talle ka ise ette lugeda, sest ta alati tahab ise ikka lehti keerata ja käristada. Õnneks aga neid beebiraamatuid on kogunenud paras posu, mis on õnnistus just meile, kes me neid ette loeme - ei sure tüdimusse. Kõigepealt skooris mees kunagi mingi posu neid kelleltki Facebookist ja siis hakkas tulema kinkidena nii sõpradelt kui perelt. Pea kõik mu sõbrannad on Kaurile raamatuid kinkinud! Viimati mees tuli linnast koju, kaks uut beebiraamatut kaenla all, et tema ka tahab oma pojale raamatuid osta, kui kõik juba ostavad!

Me muidu roteerime mänguasju ja paneme osa teise tuppa varjule, et poleks iga õhtu nii palju koristada; laps kõigega korraga ei mängi nagunii. Raamatuid ka siis vahepeal vahetasin ja tõin posu jälle ettetuppa, kuni hakkasin mõtlema, et neid küll ei peaks roteerima ja osasid peitu panema, sest raamatud peaks olema kogu aeg kättesaadaval. Meil ka - mida rohkem valikut, seda lõbusam lapsele lugeda. Võtsime siis tavalise suure pappkasti ja kogusin kõik beebikindlad raamatukesed sinna kokku ning see on parim lahendus! Hea lihtne õhtul kõik sinna panna ja kast laua allkorrusele peitu panna, hommikul vaid vaja kõik korraga põrandale tõsta ning Kaur läheb juba ise sinna sorima ja toob meile raamatuid kätte, et talle loeksime. Kui ütlen, et jah, loeme, mine diivanile, siis jookseb päta-päta juba ette, ronib diivanile ja jääb säravate silmadega ootama. Ma lasen tal ise alati lehte ka keerata ja näen sellest, et talle on midagi juba pähe jäänud. Kui enamike raamatutega on ta kärsitu ja tahab lehte keerata liiga vara, siis eriliste lemmikute puhul ta juba teab, kus ja millise lause juures lehe jutt lõppeb, ootab ilusti sinnamaani ja siis keerab.

Kõige parem, et kõik need raamatud saavad ju kohe õe puhul ka kasutust!