Ma kõnnin kui pilvedel. On imeilus kevadilm, mul on kõige armsam pere ning beebiga on kõik korras. Lisaks kõigele on täna ka Ekspressi-päev.
Jalutasin hommikul ämmaemanda juurde kontrolli. Küll meil on hea nii lähedal elada - ma saan kodunt väljuda kaksteist minutit enne ämmaemanda visiidiaega. Õngitsesin postkastist oma Ekspressi ja jalutasin rõõmsalt läbi kevadhommiku. õ
Kõik oli korras. Viimasest visiidist oli juurde tulnud ainult 100g, nii et kaalutõus on peatunud. Juba mõtlen, kas laps siis võtab korralikult juurde, aga kõht on küll kasvanud. Ämmaemand ütles ka, et kõht on alla vajunud, lapse pea alla laskunud ja et kui mingeid päevade-laadseid valusid peaksin tundma, siis see tähendab, et midagi vaikselt juba toimub ja laps surub ja survestab emakakaela. Aga ma ei tunne küll midagi, sellel rindel on kõik vaikne ja kena. Mina ise üldse ei ootagi midagi enne tähtaega ja mõtlen, et ehk läheb nädalake lausa üle. Meil kiiret pole, pigem on rahaliselt kasulik lasta tal kõhus tšillida, me saame seni maksimaalselt Kauri eest vanemahüvitist :D
Lapse süda pidi lööma ilusti, nagu ratsahobune kappaks. Panime viimase visiidiaja kaks päeva enne tähtaega ehk kahe nädala pärast. Ämmaemand veel ütles, et näeme, kui näeme... et ehk juba enne sünnitan. Aga mina ise seda küll üldse ei arva. See viimane visiit on siis ka pikem, tehakse pooletunnine KTG lapsele, mille jooksul pean vaikselt olema. Seekord olen targem ja võtan sinna telefoni või ajakirja kaasa, sest eelmine kord ma lesisin nagu metslane lihtsalt pool tundi oma mõtetega üksi, sellal kui mees oli tööl hulluks minemas, et ma pool tundi peale visiidi arvatavat lõppu midagi pole kirjutanud, ja kujutas ei tea mida ette. Teine rase naine kardina taga, keda juhatas sinna teine ämmaemand, sai kohe juhised võtta meelelahutust ligi, talle pakuti juua jne.
Küsiti ka, kas mul haiglakott on pakitud. Seda küsimust olen juba mitu korda saanud ja seda sain ka eelmine kord. Ma ei saa aru, kui kiiresti inimeste arvates sünnitus käib, et ei jõuaks mitmete tundide või mitme päeva jooksul ühte kotti kokku panna. Seal on mul ju vaja asju, mida ma igapäevaselt nagunii kasutan: hügieenitarbed, raamat, telefon ja laadija jne... Ma ei saa neid kolm nädalat enne kuskile ära pakkida, ma kasutan neid iga päev.
Ainult lapse kojutoomisriided võib küll kastidest välja vaadata ja midagi valmis panna, kõige tillemad riided siis. Siis läheb küll kiljumiseks ja mehe kallistamiseks jälle, kui ma seda teen.
Tipatapasin tagasi koju, aknal seisid mees, kes mulle energiliselt lehvitas, ja Kaur, käed vastu klaasi. Mind tabas jälle suur õnnetunne. Nad olid jõudnud vahepeal juba kolm raamatut ette lugeda ja rokkmuusika järgi tantsida. Minu poisid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar