Meie kodupoe müüja, kes Kauri alati nunnutab, ütles talle: "No tere!" nagu alati, ainult et seekord Kaur ütles vastu. R-tähte väga ei kostnud, aga muidu täitsa tere. Läksime uhkena poe lähedale kergliiklusteele jalutama, Kauril jalas tema pehmed saapad. Kaur viipas jälle varestele posti otsas, plaksutas rõõmust iseendale, et ta nii tublisti kõnnib, ja suhtles võõrastega. Üks pingil istuv tädi küsis, kui vana ta on, ja ütles, et mäletab veel oma kolmeaastase lapselapse kõndima hakkamist ning kui vahva see aeg oli. Samuti küsis ta mult, kas lapsel külm ei ole nendes saabastes, märkus, mida ma ei hinnanud. Kodupoe müüjad ka mitu korda küsinud, kas lapsel külm ei ole või mida ta sellise ilmaga väljas teeb. Mu lapsel on kõik hästi. Jah, ta on karastatud ja ta ei ole ehk seetõttu ka peaaegu kunagi haige. Kaks korda vist on olnud, niipalju kui ma mäletan.
Sellised märkused ärritavad mind :D
Tädi sasis enne minemakõndimist Kauri mütsitutte.
Käisime Kauriga täna jälle mängutoas mängimas. Õnneks mees jooksis tal järel, hiivas teda autode sisse ja liumäest alla laskma ega lasknud tal legode kätte lämbuda. Mina senikaua nautisin oma Ekspressi ja jõin lattet. Olime valinud uue mängutoa, kus sai ka jooke ja snäkke tellida, küll lisatasu eest. Aga päris mugav variant, eriti sellises vanuses lapsega, kes rohkem iseseisvalt mängiks: suhteliselt väike piiratud ala, kust laps välja ei saa; pole eriti liiga vanadele lastele mõeldud alasid, kuhu ta minna ei tohiks, nii et pole vajadust teda kogu aeg karjatada, ja saab istuda, kohvi juua, sellal kui tema ringi traageldab.
Praegu veel järelejooksval vanemal tegevust jagus: Kaur tahtis alati just seda mänguasja, mis mõnel teisel lapsel juba käes oli, või tahtis ronida üles just köögiala trepist. Terve plats ronimiseks ja turnimiseks mõeldud asju täis, aga Kaur muudkui ronis seda köögitreppi suure mõnuga. Üht endavanust tüdrukut ta läks hooga kallistama ja nad kukkusid koos selili, õnneks küll pehme pinna peale...
Seal oli täpselt kaks teist ema, mõlemal natuke vanem poiss ja noorem tüdruk. Meil ka sama dünaamika (veel tekkimisprotsessis). Lahe kokkusattumus. Kell kaksteist pakkisid kõik end nagu kokkuräägitult sisse ja jätsid mängutoa tühjaks, sest kõigil tuli lõunarutiin peale.
Pärastlõunal viisime Kauri hambaarsti juurde. Me alustasime küll eriti vara, viieteistkuuse lapsega, aga meil oli kahtlus, kas tal suus ikka kõik korrapärane on. Esiteks oli tegu ühe mehe õe tehtud märkusega, et Kauril suulihased vms viltu, et ta nagu naeratab ainult ühe poolega, et lasku ma arstil üle vaadata. Ma polnud ise kunagi märganud ja hakkasin nüüd murelikult last uurima. Suu tundus mulle ikka normaalne, aga seest igemed küll nii, et ühelt poolt kõrgemad kui teised. Et tal üks alumine hammas istub niimoodi teistest natuke kõrgemal, siis krigistab ta seda ühte hammast vahetevahel.
Samas oli meil mehega tunne, et eks see hammaste tuleku perioodil on ikka normaalne. Nad ei saagi ühel kõrgusel kõik olla, rivi pole veel välja kujunenud. Saatsin perearstile mitu kirja koos lapse suu pildiga, et kas vaja muretseda või midagi edasi teha, aga nad ei vastanud kummalegi. Lihtsalt ignoreerisid. Selliste asjade pärast ma olengi juba ammu tahtnud perearsti vahetada... Võiks lihtsalt reageeridagi, isegi siis, kui midagi öelda ei oska. Igatahes siis panime aja hambaarstile, et laseme lihtsalt profil üle vaadata.
Kaarli hambapolikliinikus oldi väga viisakad ja kliinik ise megamoodne ja kena. Öeldi kohe, et see natuke varajane iga esimeseks visiidiks, mõistlik oleks kahe aasta kanti tulla. Kauri suu vaadati üle ja kõik kuulutati täiesti normaalseks. Kaur küll natuke kurtis ka, et selline võõras tädi talle minut peale kohtumist näpu suhu ajas. Kaur oleks tahtnud enne natuke pikemat tutvust. Hambaarst oli igatahes noor, kena ja väga sõbralik ning andis endast parima, et laps ei pelgaks. Kaur õnneks rahunes ruttu ja läks kohe peale toolilt pääsemist arsti sahtleid lahti tõmbama :D
Meil oli ka naljakas tunne, et olime tulnud alles nii noore lapsega ise väljamõeldud murega hambaarstile, aga samas see on idekas asi, mida sa tahad visiidil kuulda: kõik on hästi, minge koju tagasi, tulge poole aasta pärast uuesti. Nii vara nagunii tehaksegi visiite peamiselt selleks, et last selle kogemusega harjutada. Et kui kunagi on päriselt augud sees vms, siis laps teeb suu lahti ka ega põgene ära.
Sellised naljakad esmakordsete vanemate mured, kes ma ju olen. Teise lapsega ilmselt sellist asja juba ei teeks... Mõtleks, et yolo, kõik on nagunii okei.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar